Jäätunud illusioonikaevu visatud kivi

Arktiline triller on sugereeriv žanrimääratlus, ent seejuures ka lõks. Miski pole „Sätendavas pimeduses“ nii, nagu meile näib.

PILLE-RIIN PURJE

Viljandi Ugala „Sätendav pimedus“, autor Martin Algus, lavastaja Taago Tubin, kunstnik Liisa Soolepp, muusikalised kujundajad Lauri Lüdimois ja Taago Tubin, videokunstnik Taavi Arus, valguskunstnik Villu Konrad. Mängivad Märt Avandi, Peeter Jürgens, Tarvo Vridolin, Andres Tabun, Rait Õunapuu, Merle Liinsoo, Tanel Ingi, Ringo Ramul, Sergei Teppan ja Elari Ennok. Esietendus 21.I Ugala black box’is.

Jääb mõne hetke mõistatuslik ilu

me hinge kumendama ka veel siis,

kui kõik on kadund.

Meeleheite ringid

järk-järgult kaovad tumenevas vees.

Doris Kareva

„Sätendava pimeduse“ teise etenduse (25. I) vaheajal jalutab keskealine meesterahvas näitelavale, et oma käega tuvastada lumekübemete materjal ja struktuur. Mulle meenub, kuidas kord Ugala väikeses saalis, lavastuse „Äärelinna bluus“ vaheajal tammus üks mees joviaalselt laval ja katsus järele sangpommi raskuse. Jätan praegu sinnapaika tähtsa teema, kui ebaeetiline on publiku viibimine lavapinnal ja kuidas nüüdisaja inimene seda piiri pahatihti enam ei taju. Üritan hoopis üldistada: ilmselt peitub Taago Tubina lavastustes miski, mis muudab vaataja meeled nii ebalevaks, et tuleb end veenda ja julgustada, lõhkuda ebamugavat atmosfääri, kas või kämblaid külge ajades.

Tubina lavastused on kui katkematu kett, mille lülisid pole võimalik lahti muukida toore jõuga ega lähemalt selgitada pelgalt ratsionaalse loogikaga. Parem on hoolsalt jälgida ja järgida lavastaja kujunditaju ning illusionistiosavust, usaldada seejuures ka omaenda kujutlusvõimet. Selle toel võib mõni ketilüli iseenesest lahti kukkuda ja sama ootamatult jälle tagasi lukku langeda.

Võib ju öelda, et Tubina lavastused on tõesti … omamoodi. Täpselt sellist sõna kasutab Martin Alguse „Sätendava pimeduse“ peategelane Kryssnar (Märt Avandi), kui püüab kirjeldada temale võõra paiga looduse ilu või pansionaadi peremehe puskari maiku – mõlemad on „omamoodi“. Naftakompanii järelevalveinsener Kryssnar on oma ametis kompetentne, korrektne ja süstemaatiline mees, aga tema emotsionaalne sõnavara on ahas ja abitu. Eriti kontrastsena mõjub see kirjanduslikult ilukõneliste lugude taustal, mida pajatavad teda ümbritsevad kentsakad sellid. Vohavalt talendikas sõnaseadja on proovireisijast nailonsukamüüja Blottnyr (Tarvo Vridolin), aga kirevalt fabuleerib ka pansionaadi ainuisikuline juhtkond Bylla (Peeter Jürgens). Lugude küllus ja süsteem(itus) Alguse põnevas lavatekstis paneb pea pööritama nii Kryssnaril kui ka publikul. Tabav stiilivõte on Kryssnari suutmatus, oskamatus lugusid lõpuni kuulata – parim näide karupojaloo katkestamine kõikse lummavama koha peal.

Kahel nähtud etendusel tundus, et publik Ugala saalis barrikadeerib oma vastuvõtu uksi üsna sarnaselt Kryssnariga. „Sätendava pimeduse“ esietendusel olin ise ka ligikaudu pool esimest vaatust üpris suures segaduses, kuni hakkasin oma kimbatuseseisundit väärtustama – ettevaatlikult, aga pöördumatult. Teisel etendusel oskasin juba lavaabsurdist ja lõputust jälgede segamisest ehedamat rõõmu tunda. Kas „rõõm“ on siin üldse kohane sõna? Eks ikka. Näiteks David Mameti „Oleanna“ lavastuse finaalikaader ei sisenda vähimatki rõõmulootust tegelaste saatuse pärast, aga vaatleja rõõm näitlejate mängusaavutusest on seda kompromissitum. Tubin ei flirdi publikuga populistlikult, ta valib lavastamiseks materjale, kus ei pakuta kandikul lahedaid lahendusi, tema eesmärk on osutada mõradele mugavustsoonis, peatada lavategevus (hingelise) kataklüsmi lävel. Alguse näidend sobib selleks hiilgavalt.

Näitleja Avandi kohtumine lavastaja Tubinaga on õnnelik juhus või ettemääratus. Huvitav on siingi aimata, kas ja kuivõrd publik eeldab Avandi puhul mingit ootuspärast näitlejakuvandit – ning kui kindlameelselt Tubin ja Avandi selle ootuse ühiselt tühistavad. Jällegi vaheajal nentis üks mees, no kui ma ikka kuulsin õigesti, aga kui ei kuulnudki, ei saa keegi mustvalgel kirjapandut ju vaidlustada, sedalaadi informatsiooni suhtelisusele ongi kogu Alguse näidend rajatud. Niisiis, üks mees ütles natuke pettunult: „Ma lootsin Avandist rohkemat, aga ta on ju loru …“ Loru käis rolli, mitte näitleja kohta. Minu üllatuseks on seekord õnge läinud isegi kriitik Madis Kolk, kirjutades vastukajas lause: „Kui üldine mänguvõti olnuks psühholoogilises mõttes realistlikum ning Avandi saanuks toimuva taustal esile tuua ka oma koomikunärvi, võinuks õõvaelamus ehk jõulisem olla“ (Postimees 30. I). Minu meelest just nimelt Avandi koomikunärvi näilik külmutamine, mis ei tähenda tuimastamist, uuristab rolli kaitsekihi õhukeseks. Avandi on madala valuläve ja absoluudilähedase absurditunnetusega näitleja niikuinii. Aga see, kui erimoodi paotub ta rollide mehelik kaitsetus kahes Tubina lavastuses, „Kopsudes“ ja „Sätendavas pimeduses“, annab märku sihiteadlikust näitejuhitööst ja üksiti näitleja tööst endaga.

Pisidetailide kaudu paotab Avandi Kryssnari pedantsust: tuttav tuleb ette selline mees, kes asju laual sümmeetrilisemaks paigutab. Enesekindluse mõranemise ja murenemise gradatsioon muutub etenduste käigus kindlasti veel täpsemaks, kerge ärrituse ja pöörase paanika vaheastmeid on rollis mitu.

Mis aga puutub oodatud õõvaelamusse, siis see ei ole ju autori ega lavastaja põhitaotlus, kaugeltki mitte. Arktiline triller on sugereeriv žanrimääratlus, ent seejuures ka lõks. Miski pole nii, nagu meile näib. See kehtib ka kõigi ülejäänud tegelaste kohta, kes Kryssnari ümber pirakast niidirullist muutliku värvitooniga niiti kerides peenikesi lugudevõrke punuvad, sekka rohmakaid surmatantse vihuvad. Tolle jabura meestebändi mänedžer ja ideoloog näikse olevat salakavalalt poeetiline Blottnyr – Tarvo Vridolin; tema ustav käsilane hoomamatu naeratusesuuga Bylla – kõrgvormis vanameister Peeter Jürgens; veidi sekundeerivamad tüübid Rait Õunapuu – Freynder, kelle eksalteeritud luuletajaroll tundub kunstlik ja püüdlik, kuni selgub, miks on see nii; ning Andres Tabun – asjalikult askeldav Holom. Ükski neist ei mõju päris adekvaatsena, ei saa võtta mürki selle peale, et pansionaat pole hoopis läheduses paikneva hullumaja õdus filiaal. Omamoodi anonüümse, õigel moel äraeksinuna, mõjub lavaloo ainuke naine, Merle Liinsoo, kellest saab unejuttu rääkiv emme, kui mõõtmisjaama töölaud muundub abitult nuutsuva poisipõnni sängiks.

Vaimukad vahepalad on kolm filmi­kroonikat – ekraanil, mille kannab kohale ja rullib loomanahana lahti kaks inuitti. Lühisketšid, mida ekraanil pakuvad Tanel Ingi ja Ringo Ramul kolmes erisuguses duetis, on vahvad, igaühes varuks lõbustavaid puänte. Nagu hambapastakarbi naisepilti armunud ja seega tsivilisatsiooni poolt äsja hukutatud hõimupealiku poja Hyiu (Ramul) lagunenud hammastega õnnis ullikesenaeratus; vanemkonstaabli (Ingi) lumme kusemine; Madeiral peesitava psühhiaatriaprofessori (Ingi) topeltprillid, mis seostuvad naljakalt Smuuli „Kihnu Jõnni“ Ajaloolise Tõega Jüri Järveti kehastuses, ainult et professoril on pealmine paar päikseprillid.

Nihkelist süsteemi loovad lavastuse stsenograafia ja heliilm. Muusikaline kujundus elaks nagu oma sõltumatut elu, helid ilmuvad ja kaovad irratsionaalselt. Helivõimenduse kasutamine ja teisenemine Kryssnari kassettmakki lausutud pihtimustes ja hingetõmmetes lisab ärevust. Liisa Soolepa kujunduses püüavad pilku laes äraspidi kasvavad kuused. Paljude jahitrofeede, miniatuursete sarvede keskel ilutseb üksik inimpealuu, mis võib vabalt olla dekoratiivne portselankausike. Valge vaip pansionaadi vestibüülis lendub jalge all sulgjate lumekübemetena. Eriti efektsed on Kryssnari rännakud tuisus, algul sihiteadlikult ja kaitseprillitatult mootorsaaniga, viimaks lumivalge särgi väel ummisjalu plehku pannes.

Silma torkab otsekui muu seas tekkiv stoppkaader õuna hammustavast Kryssnarist: tuleb nagu tuttav ette? Sarnasus René Magritte’i maaliga lisab elegantse sürrealismivihje.

Martin Alguse näidendi tegevus toimub 1967. aastal. Pool sajandit hiljem on infoväli kaootilisem ja hõlmamatum, tõelus hapram. Laval kinnitatakse mitu korda, et see või teine sündmus oli kirjas kõigis ajalehtedes – aga mida see õigupoolest tõestab? Ka hakkab imelikult kõrva, kuidas tegelased õige tihti nimetavad samas hingetõmbes jumalat ja kuradit, justkui võrdväärse formaalsusega, kuigi kurat jääb omameheliku jõulisusega alati peale.

Taago Tubina lavastustest hoovav ebakindlus mõjub teraapiliselt, programmiline pidetus pakub hingepidet, kui intensiivselt kaasa mõelda tahame ja suudame. Oleme ohustatud oma igapäevaelus niikuinii, aga hingeilmas veel ohustatumad, kui isiklik illusioonikaev näib madalapõhjaline ja turvaline, paksu jääkatte all. Kuni ühel ettearvamatul hetkel võib kaevu pillatud kivike muutuda vulkaaniliseks, kuumutada jääkirme. Pärast tulist plahvatust hakkab kivi aegamisi vajuma üha sügavamale, jättes inimlapse abitult kaevuraketele: loendama meeleheiteringe tumenevas vees, otsima kellegi silmade vastupeegeldust kui kodutee algust.