Jendali armastajad ja snorgeldajad Jendali armastajad ja snorgeldajad

Maris Johannes

„Pärast surma Jendalis” on kui puhkuseseiklus, mis toob ellu vaheldust: tunnete talasid ei raputa, piinlik ka ei hakka.        R.A.A.A.Mi „Pärast surma Jendalis”, autor Urmas Lennuk, lavastaja Hendrik Toompere (Eesti Draamateater) ja kunstnik Ervin Õunapuu. Mängivad Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Rain Simmul (Tallinna Linnateater), Sulev Teppart, Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater) ja Marta Laan (Eesti Draamateater). Esietendus 1. VII Jänedal Pullitallis.  Nägin Kakumäe rannas kaht täies varustuses sukeldujat – kalipsodes, sukeldumisvestides, balloonid kukil ja tinavööd vööl, regud torupidi ballooni küljes – suundumas mere poole. Mõlemal mehel oli õhuvoolik suus ning lestad, maskid, kindad, kapuutsid – kõik olemas. Ainus, mida polnud, oli vesi: Kakumäel kulub pool kilomeetrit, et jõuda poolemeetrisesse vette, ja teine pool kilomeetrit, et vesi tõuseks kaelani.  Sukeldujad viskasid end esimese meetri peal kõhuli, täis üllatust, et ei lähegi sügavaks. Minust nad sinna, kõhtupidi põhjas, roomama jäidki. Kas suvine teatrivaataja tahab titevannis solberdada või otsib sügavat vett?    

„Pärast surma Jendalis” ookeani mõõtu välja ei anna, aga väikest korallrihvi ikka nägin ja mõnda kena värvilist kala ka. Vahepeal tekkis küll kahtlus, et korallid on basseini põhja kleebitud, sest olemine oli liiga ohutu ja turvaline, aga ehk sattus lihtsalt väga tuulevaikne ilm. Vähemalt sellist äpardust nagu Kakumäe sukeldujatel üle elama ei pidanud – et oled täies varustuses, aga vett ei ole. „Pärast surma ma saan oma laeva,” on luuletanud Juhan Smuul. Urmas Lennuk, kes mõne aasta eest mängis Rakvere teatri laval andekalt Smuuli, on kirjutanud näitemängu „Pärast surma Jendalis”. Surmajärgne situatsioon on kirjanikku inspireerinud ning sünnitanud mitmeid kujundeid. Nali jääb verbaalsele tasandile,  kummitusi kaela ei karga. Laval on luust ja lihast inimesed, kes alailma vihjavad oma surnuseisundile. See annab hea võimaluse igasugu nihestatusteks. Suurest igavusest on kõrgeausused hakanud isegi eesti keelt rääkima ja aina imestavad, miks eestlane kogu aeg muretseb: muretseb teed, muretseb külmkapi, muretseb lapsi, muretseb oma tuleviku pärast. Lahedaid keelemänge on tekst täis tikitud, mulle need meeldisid.       

Kuulsad surnud ise on väga kapriissed, eriti  härra Wellsil oli alailma midagi vaja, muruniidukist ja mikrolaineahjust mullikileni. Tema oli suur uute asjade armastaja ja tahtis nende abil võita proua Maria südant. Aga Maria, kuulus spioon, nägi härra Wellsi plaani läbi ja hakkas käima hoopis suure vaimuinimese seltsimees Gorkiga. Veel oli Marial papagoi ja tütar. Tütar oli luust ja lihast tubli neiu, kes mäletas hea sõnaga Eestit ja eestlasi. Aga papagoi oli topis ja seda kutsus Maria oma noorpõlve kallima  järgi Lockhardiks. Selline võiks olla tegelaste tutvustus lastevanni veerelt. Tegelikult on „Pärast surma Jendalis” täisvereline armastuslugu. Mura armastab iseennast, Gorki armastab Mura aristokraatlikku sära, Wells armastab Gorki kallimat, Mura tütar Tanja armastab oma Jendali lapsepõlvemaad ja Eestlane armastab kuulsaid inimesi. Vaataja, kes ootab põnevaid spioonipaljastusi, jääb seekord pika ninaga.     

Erutas see, kuidas Jendali lugu on istutatud Eesti kultuurikonteksti. Muidugi on üks suur etteantus Jäneda oma Benckendorffide mõisaga, koht ise teeb pool tööd ära. Kiiduväärt tüüp laval on tegelane nimega Eestlane (teda mängib lavastaja Hendrik Toompere poeg Hendrik Toompere jr), saadik meie ajast, kes peab suuri surnuid teenima, tooma neile asju meie ilmast ja seletama tänapäevaseid tõdesid. Kas sakste kannupoiss kasvab kord suureks  ja saab iseseisvaks või jääb igavesti suurte eelkäijate varju vabatahtlikult koogutama, seegi patriootlik küsimus võiks Jendali lehmalaudas pähe turgatada. Noor Toompere teeb rolli teatraalsuseta, balansseerides oma Eestlasega püüdlikkuse ja laiskuse piirimail. Meeldis. Tütar Tanja – ema on ta unustanud oma seiklusjanus ning ta maksab kätte valusa monoloogiga, kus kuulus Mura tehakse pihuks ja põrmuks. Psühholoogiliselt väga usutav käik  ning Marta Laan paiskab selle südika vihaga publiku ette. Just õigel ajal, kui Eestlane on järjekordselt saba jalge vahele tõmmanud. Tunnen vapra Tanja üle tõesti heameelt, tema jutt on balsam alaväärsuskompleksides eestlase närutatud hingele. 

Gorki on kurb klassik, kellelt pudeneb tolmu. Ümbritsevaga on ta vaenujalal ja pärast surmagi veel äratapmise hirmus. Kirjanik Lennuk pole raatsinud kirjanik Gorkile intelligentset teksti kirjutada, kõige paremad lausumised  on kirjanik Wells endale krabanud. Mõnes mõttes õige kah, sest lavastuse järgi kuulub Gorkile ju Mura, milleks talle tekst. Nii peabki Rain Simmul rohkem emotsiooni kütma: kord mõmiseb nagu Rasputin, kord kappab surmahirmus lavalt minema. Gorkist on natuke kahju. Kas ei jätkunud aega kirjutajal või mahti lavastajal, aga tegelaskuju jääb särata. See-eest särab Wells kohe kolme eest. Sellist progressihullu pole ammu nähtud. Uueihalus, mis suubub asjahimurusse, näikse olevat Wellsi teema. Tegelase tekst on priima, tegevust küllaga, alates asjade jahist ja lõpetades Mura jahiga. Nagu himur Salieri, kes proovib Mozarti pruuti karata. Sulev Teppart mängib teised surnuks, ta on mängunäljas näitleja, keda pole tükk aega lavale lastud. Alguses kohutab ära, aga siis harjud, miks ka mitte, Wellsi hulluse peal see lavastus püsti püsibki. Teised peavad ennast üleval kui ausad surnud  oma kinnisideede mullis, aga Wells tahab neid mulle nagu mullikilet puruks torkida.       

Mura mullist ta jagu ei saa. Ja ausalt öelda, vaatajagi jääb jänni selle femme fatale’i ees. Mura tempudest on delikaatselt kirjutanud tema tütar Tanja Alexander oma raamatus  „Lapsepõlv Eestis”. Mura ise on laia suuga lobisenud oma lugusid Nina Berberovale (e.k raamat „Kassi hing”). Ikka ilmub tema kohta arhiivimaterjale (viimati Eesti Ekspressis Pekka Erelti artikkel). Selle naise järele tasub luurata, aga palju ta ise on luuranud, tont seda teab. Jendali näitemäng luurajate Valhallasse ei trügi. Mura põlvkonna päranditombust saab niigi kokku vägeva loo. Kunsttükk oli seegi, et õnnestus revolutsiooni ja kahe sõja kaasaegsena ellu  jääda ning vanadussurma surra. Jäneda müügiartikliks sobib Mura kenasti, paigavaimu kohta liiga kauge, kõrk ja külm.     

Seda tüüpi naiste kohta öeldakse: tahab olla igas pulmas pruut ja matustel kadunuke. Mura oli kraadi jagu kangem, ta oleks hea meelega olnud matustelgi pruut. Merle Palmiste  Mura on ilus ja efektne, ihaldusväärseks saab ta meeste juttude kaudu, ja sedamööda, kuidas vaataja tema ümber oma Mura-müüti ehitab. Mida rohkem oled lugenud, seda põnevamaks läheb.     

Ma ei tea, kas lavastaja on näitlejale andnud  ülesande surnut mängida, aga kadunukeste kolmikust oli Mura kõige koolnukülmem. Külm ja ükskõikne naine, kes aina küsib Tšehhovi Arkaadina kombel, millal näitemäng algab, endal sabas Ranevskaja-slepp Toompere „Kirsiaiast”. Tegelikult võib Palmiste Mura mõelda ka Okasroosikeseks: mehed suudlevad end tema klaaskirstu veerel surnuks. Okasroosike naeratab ja kulgeb kaunilt üle lava, aga mõtetega on ta tont teab kus. Aga see, mis naise silmis on  verevaesus, võib mehele tähendada hoopis midagi muud – nii et kriitik on valest soost. Keelekalambuurid Palmiste Mura esituses meeldisid ja see, kui ta oma papagoi Lockhardiga suhtlema hakkas, oli armsalt naljakas. Lennuk on Murale kirjutanud repliigi, kus ta tunnistab, et karta ei tohtinud, nii kui hirmuhais juurde tuli, olid revolutsiooni agoonias surmalaps. Tuli tegutseda! Juba seetõttu oleks laval võinud koketeeriva unelmate (tibi) Mura  kõrval olla ka üks ropem mutt, nad oleks ühte kehasse ära mahtunud küll. „Pärast surma Jendalis” on kui kena puhkuseseiklus, mis toob ellu vaheldust: tunnete talasid ei raputa, aga piinlik ka ei hakka. Lõbus snorgeldamine korallide kohal ilusa ilmaga ilusate värviliste kalade keskel. Sukeldumisvarustuse võib koju jätta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming