Julia argipäev ja surm

Maris Johannes

Kui  sammud selged, võid edu-ringmängus endale kena koha välja keerutada. Vahel oled oma tantsuoskust üle hinnanud või on partnerivalik viltu läinud ? siis tulevad tagasilöögid. Nii mõtlen Juliast, kes mängib  elu ja surma peale Draamateatri laval. Julia lõpp on kurb, tütarlaps on oma võimeid üle hinnanud ja poliitiliste olude suhtes hoolimatu olnud. Noore tüdruku asi.

Kus on tema languse algus? Neiu tahab teatrisse, suurele näitelavale. Kodune kallim ja koduvideo teda ei rahulda. Algaja satub kohemaid jõulise meeskonna keskele. Teatri priskemad poisid õgivad tüdrukut himura pilguga. Ja võtavad ta koolitada.

Koolitajate seltskond on huvipakkuv. Seal on kirglik ja spontaanne Margus Prangel ? kavaler Paris ehk kõva käntsakas liha. On Tiit Sukk, kes peab kandma Julia isa koomilist rüüd, kuigi kangesti tahaks ise veel  tiiba ripsutada. Siis on veel kõigi sõber Anti Reinthal, kes sehkendab siin ja seal ja saab muuseas surmagi. Selle seltskonna must lammas on Taavi Teplenkovi Tybalt ? roosa särgiga saamatus, kes vehib liiga palju mõõgaga  ja satub sekeldustesse, st tapab. Püüab Juliale külge lüüa ja  teenib oma abitu oleku ja kauni monoloogiga saalilt aplausi.  

Selle lavastuse kaunimaid kurja õisi on lava-Romeo Mait Malmsten.  Ja tema  partner ? naine mustas Kaie Mihkelson, kes töö käigus ka Julia  ema ja amme rolli satub. Osava mängurina räägib naine musta valgeks, pahatihti ajab segi Shakespeare?i teksti (stiilivõte?). Talle on oluline positsioon meestebändis ja suhe lava-Romeoga. Selline eduemand. Muide, lavastuse finaalis ? mis kui  õudusunenägu  maakera sisemusest meie ette keritakse ?  on naine mustas oma triumfi tipul, ta on igas pulmas pruut. Vaevalt et  igal matusel kadunuke.  

Lava-Romeo laulda on selle lavastuse ropumad laulud.  Talle on  antud paar õrnushetke Juliaga nende noores suhtes. Aga pulmaöö lõpp on kohutav, nagu Romeo lahkumine litsimajast.

Ja siinkohal lõpeb proov ja algab etendus. Lapsemeelne 14-aastane on  Romeoga ühte heitnud. Vanad mängurid on katnud end sametise-pärlise pidurüüga ja jalad astuvad juba sisseõpitud tantsusammu nagu õlitatult.  

Juliagi pakitakse pidukleiti. Äkki teda vaesekest  ikka on võimalik masinavärgi jaoks ära taltsutada? Vaevalt. Ju ta peab kaduma koos oma lapsiku koduvideo-poisiga. Rumala õhinaga kisuvad nad arvatavasti kaasa ka eduka lava-Romeo, kes küll tundis hästi tantsusamme, aga oli lihtsalt valel ajal vales kohas.

On üsna  õudne, nii selle lavastuse lõpustseene  vaadates kui seda kirjeldades.

Olen näinud Draamateatri ?Juliat? kaks ja pool korda. Kui mäng ja tants saab õiged tuurid, siis saabub see õudustunne juba I vaatuse lõpuks. Sõltub meeste mängust. Teinekord mängitakse lugu palju mahedamas registris  ? Mirtel Pohla Julia oma armsuses võlub poisid ära  ja need on laval nagu armunud tolgused. Siis jääb lugu koomiliseks ? et vaatad Romeot ja mõtled, miks tal on traksid. Ja vaatad rohkem ilusat Juliat. Piinlik tunnistada, aga kirglik surmatantsu variant lummas mind rohkem.

Meeldis lavastaja ja kunstniku töös sündinud stiilselt  tühi mänguruum ja reeglid, mis andsid näitlejale võimaluse kõike peapeale pöörates jääda truuks vanale Williamile. Undi intellektuaalset nahaalsust ja noore Toominga jõudu oli selles lavastuses.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming