Küsimärkidega teatriaasta

Margot Visnap

Lõppev teatriaasta tekitab rohkem küsimusi, vähem rõõmsaid mõtteid. Aga alustagem positiivselt. Rõõmu teeb, et meie teatrites suhteliselt palju eesti näidendeid mängitakse ? ja ka vaadatakse. Muidugi võiks neid veelgi rohkem olla, aga patt oleks praeguse olukorra üle nuriseda. Eriti veel seetõttu, et paljusid omanäidendeid on saatnud ka kunstiline edu ja publikumenu. Andrus Kiviräha ?Eesti matuse?, Romeo ja Julia? ?Aabitsa kuke? populaarsuse kõrval ei kahvatu teisedki: Mart Kivastiku ?Teener? ja ?Külmetava kunstniku portree?; Madis Kõivu ?Ennola? ja  ?Finis nihili?, Vaino Vahingu ?Testament? ja ?Suvekool, Mati Undi ?Stiil?, Urmas Lennuki ?Boob teab? jt. Kõige nadimas seisus on meie noor teatrivaataja; teismelistele võiks ju ometi ka keegi mõelda. Jah, oli paar aastat tagasi Nukuteatri muusikaline suveprojekt ?Risk?. Ka lavakunstikateedri noortega tehtud ?Asjade seis? täitis mõnevõrra tühja ni??i. Ent üks korralik, teismelisi liigutav-raputav algupärane näitemäng peaks olema tegelikult iga teatri repertuaaris. Nagunii upuvad meie noored Internetti ja virtuaalsest maailmast on neid juba raske tagasi tuua. Millegipärast on lastelavastus iga teatri repertuaaris enesestmõistetav nähtus, noortelavastus aga mitte? Võib-olla peaks näitemänguagentuur uuesti (ikka ja jälle) korraldama noortenäidendite võistlusi? 2002. aastal korraldatud laste- ja noortenäidendite 25 võistlustööst on lavale jõudnud ainult Andres Noormetsa lastelugu ?Lumejänesed?, ent ülejäänud premeeritud tööd (Ulman, Püttsepp, Rakke jt) seisavad endiselt riiulil. Võib-olla tuleks ses küsimuses lootusrikkalt vaadata Vanalinnastuudio poole, ent ilma püsitrupita on see ilmselt vähetõenäoline. Vanalinnastuudio ?reformimine? on minu jaoks jätkuvalt üks suur küsimärk. Teatri uus juht Tiit Ojasoo on ju tegelikult nagu kuningas ilma riigita. Elu ise on tõestanud, kui raske on teatritel külalisnäitlejaid kasutada (ehk siis näitlejaid nende koduteatrist kätte saada). Nüüd peab siis Kolgata teed hakkama käima Ojasoo ja riigiteatrite uksele koputama: ehk annaksite mulle ka kedagi? Vabakutseliste näitlejate ring pole just sisuliselt paraku eriti kaalukas. Tagantjärele pole küll viisakas näpuga viibutada, ent siiski kahju, et luhtus Vanalinnastuudio puhul õhus rippunud võimalus liita teater Nukuteatriga. Võib-olla sündinuks Nukuteatri sees veel üks teater ? noorsooteater, mida vist ju ka plaaniti. Aeg olnuks selleks ammugi küps. Tasuks korrakski mõelda näiteks Rootsi teatrikogemusele: seal on mitmete suurte teatrite juurde loodud noorteteatrid, kes noore teatripublikuga väga sisulist tööd teevad. Muidugi, lisaks rahalistele võimalustele (mis Rootsi riigil suuremad, eriti veel siis, kui võimul olid sotsiaaldemokraadid; paljud noortetrupid siis ka tekkisid), mida Eesti riigil napib, vajaksime me ka vähemalt Suzanne Osteni mõõtu teatritegijat, kes oleks valmis end jäägitult noortele pühendama (mida ta 1975. aastal Stockholmi Linnateatri juurde loodud laste ja noorteteatrit Unga Klara juhtides on ka teinud). Nii et küsimärk jääb õhku: millal saame tagasi oma noorsooteatri? (Meenutagem, et kunagi niisugune teater Eestis ju eksisteeris ja mitte ainult nõuka ajal.)

Küsimärk püsib (ja üha painavamalt) dilemmal: kunst ja meelelahutus. Ehk siis on mure: kas teatrid ise (koos riigiga, ehk ministeeriumiga) suudavad vastu panna tendentsile muutuda kunstiasutusest tootmisasutuseks? Ohumärgid torkavad juba silma. Teater on muutumas tooteks (kaubaks), mis tuleb võimalikult tulusalt maha müüa. Seda tajuvad tegijad ise (lugege või siitsamast meie teatrijuhtide lühimõtisklusi), tunnetab ka teatrikriitika (paraku enamasti vaikimisi ? üha rohkem lavastusi jääb lihtsalt arvustamata). Kui kunstinõudlikum  publik selle ära tabab (võib-olla on ka juba tabanud?), siis pöördub ta teatrist ära (võib-olla on ka juba pöördunud?). Teatrite uus rahastamisskeem ei näi vähemalt esialgu küll see imevits olevat, mis teatri kaubastumisele pidurid peale paneb.

Kuidas reflekteerib teatripilti meedia? Esimeses järjekorras võtab ajakirjandus teatrit ikka kui võimalust ületada uudiskünnis: kõik vähegi skandaalihõnguline korjatakse üles ja võimendatakse lugejale ?meelepäraseks?. Fakte ei kontrollita, vaid tõlgendatakse. Probleemi ei süveneta, taustu ei uurita. Suured pildid ja löövad pealkirjad. Teatrist luuakse endale (väljaandele) meelepärane kuvand. Asja kurvem pool on see, et meie kahest päevalehest on kadumas (ausam oleks vist öelda, et kadunud), tõsiseltvõetav teatriarvustus. Asemele on tulnud etteantud formaadi täitmine (mis vahel on muutunud koolikirjandilikuks näidendi ümberjutustuseks) või vastutustundetu muljendus. Teatriarvustusi kirjutavad lehtedes enamasti palgatöölised ja siis nad teevadki seda kui palgatööd. Pilt on üksluine ja ajapikku üha vähem lugema kutsuv. (Kahjuks käib see ka teiste kaunite kunstide kajastamise kohta.)

Mis veel? Üha enam on rääkima hakatud lavastajakutse devalveerumisest (Jaak Allik nimetas viimases TMKs lavastajaid  avameelselt juba lihtsalt ?tekstide lavaleseadjaiks?). Lavastajaid meil justkui on (lavastajate liidu liikmeid on 79! ), aga jäämäe tipus on ikkagi kuidagi hõre. Huvitav, millal näitlejad mässama hakkavad?

Küsimärke on veelgi. Aga tahaks ju lõpetada positiivselt. Meie teatrite külastatavus on juba mitu aastat ületanud miljoni külastuse müstilise piiri. Kas see number pole väärt, et selle nimel pingutada?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming