Kafka, Dostojevski ja “Mobile Horror”

Erkki Hulkki

Juha Jokela: “Vahest võiksime oma eesti kolleegidelt õppida teatavat kutseuhkust.”

“Pean ennast jutuvestjaks, kes kasutab vahendina teatrit, televisiooni ja filmi,” määratleb enda kirjanikuliigi Põhjamaade draama päevade aegu Tallinna väisanud soome näitekirjanik ja stsenarist Juha Jokela. Teda võiks pidada ka mainstream-ilukirjanduse viljelejaks, kelle lood on kantud üldistest, pea igaüht puudutavatest teemadest. Jokela paindlikkus stsenaristina ilmneb tema oskuses dramatiseerida lugu vahendi(te)le kohaseks. Tema uusim näidend “Fundamentalist” käsitleb usulist fundamentalismi, aga ka suletud maailmavaate problemaatikat üldisemalt. See on ta stsenaariumidest seni tõsiseim. Jokela on kirjutanud ka kaks auhinnatud telesarja. “Remont” näitab koomilisest vaatenurgast piinarikast abielu ning “Firma” jälgib klassikalist filosoofiat töövahendina pruukiva konsultatsioonifirma tegemisi.

 “Kirjutan parajasti filmistsenaariumi ühest soome koomikust. Filmi tööpealkiri on “Laughter”,” ütleb Jokela.

 

 

Keele ja kultuuri piirid

““Mobile Horror” oli tellimustöö Jurkka teatrile,” valgustab Jokela menunäidendi saamisloo algust. “Mobile Horror” käsitleb väikese IT-firma võitlust rahastajate survega ning töötajate omavahelisi suhteid. Põhjamaade draama päevadel sai näidendit kuulda ettelugemisel. Publik läks tükiga elavalt kaasa, mis näitab, et “Mobile Horrori” sisu ületab keele ja kultuuri piirid. Jokela sõnutsi peegeldab näidend nimelt sellist tegelikkust, mis on tekkinud tänapäevase Lääne-Euroopa äritegemisloo põhjalt. Turumajanduse määrava rolliga ollakse meil juba sedavõrd harjunud, et firmadest ning nende tegutsemismallidest on Jokela arvates hakatud rääkima kui mingitest filosoofilistest koolkondadest või et justkui rahategemise aluseks oleks alati mingi ideoloogiline missioon. Kui firma ei too kasumit, muutuvad filosoofia ja ideoloogiline missioon üsna nobedasti.

 “Eestil on selja taga piisavalt pikk turumajanduse kogemus, et “Mobile Horror’i” teemad oleksid ka siin reaalsus,” tõdeb Jokela.

“Mulle on Chaplin olnud ehk suurim eeskuju. Ta oskas leida komöödia teemasid valusate ühiskondlike probleemide seast,” nendib Jokela. Chapliniga seostub teatav kurvameelsus, mida võib näha ka Jokela “Mobile Horror’i” peategelases Terhis. Terhi naaseb pärast läbipõlemist tööle ning asub sobitama India poliitilise ja vaimse juhi Mahatma Gandhi ideid firma äristrateegiasse. Gandhi mõtete mugandamine väikese IT-firma tegutsemisstrateegiaks on küll viljakas pinnas komöödiale, teeb aga oma missiooni uskuvast peategelasest ühtlasi kurva kuju rüütli.

 

 

Dostojevski ja Kafka

jõudnud jutuga kirjanike juurde, tõstab Jokela esile Fjodor Dostojevskit.

“Imetlen, kuidas Dostojevski esitab oma peategelasele ideoloogilisel pinnal väljakutseid. Niipea kui näiteks “Kuritöö ja karistuse” Raskolnikov on enda arvates mõistnud, milles on asi, põrkub ta tegelase või sündmusega, mis tal taas tooli istumise alt lööb,” seletab Jokela. Dostojevskit peabki ta kirjanikuna üheks oma tähtsamaks õpetajaks.

“Kafkast hakkasin huvituma pärast seda, kui lugesin gümnaasiumis novelli “Maa-arst”,” räägib Jokela. Tema lugudes on Jokela sõnul eriline see, kui terviklikult läbib teost kirjaniku subjektiivne kogemus. Möödunud suvel haaras Jokela Kafka pihku, kuna töötleb parajasti oma uue näidendi materjali – Kafka maailm tundus selleks inspiratsiooni andvat.

“Lugesin uuesti läbi “Protsessi” ning “Ameerika” uue tõlke. Kafka maailmas on midagi sellist, mis peegeldab hästi tänapäeva olukorda. Inimesed tunnevad, et kusagil on tume jõud, mis otsustab nende eest.”

Jokela uus näidend etendub Espoo linnateatris 2009. aastal. Näidendi sisust ei taha Jokela veel kuigi palju rääkida. “Meeles on mõlkunud pealkiri “Elu ettenägematu ülemuse alluvuses”. Kas pole mitte kafkalik?” naerab Jokela.

 

 

Soome Woody Allen

Jokela lood tuginevad heale kirjutamisoskusele. Kõiki tema töid ühendab taustal liikuv sümpaatne dramaturgiline mõtteviis, mille tulemuseks on mitmedki publiku ahhaa-elamused. Teda võiks pidada Soome Woody Alleniks. Lahendamaks oma probleeme, kipuvad ka tema tegelased kõva häälega ennast ning oma motiive analüüsima siis, kui rääkimisest tolku pole. Jokela leiab Alleni puhul ka teatud seose Kafkaga. “Just nende kahe jutustaja juures avaldab mulle mõju see, kui julgelt nad on oma teosed omaenda neuroosi täis surunud. Ei oska öelda, kas see on tervemõistuslik, kuid sellises kirjutamislaadis on midagi mulle väga sümpaatset ning seda ei saa ka keegi teine kopeerida,” tõdeb Jokela.

 

 

Eesti kultuurist

“Esimest korda käisin Eestis siis, kui osalesin Saaremaal maleturniiril,” meenutab Jokela. Draamapäevade külastus oli tema neljas käik Eestisse. Seekord hakkas talle peale muu silma see, et kirjanike liidus käies märkas ta igal pool kirjanikke  keskustelemas.

“Soomes käiakse loomeliitudes minu arusaamist mööda peamiselt paberimajandust korda ajamas,” ütleb Jokela. Draamateatri etendusel käies märkas ta aga, et publiku vanuseskaala on palju laiem kui Soomes, kus tema sõnutsi käivad teatris peaasjalikult keskealised ja vanemad haritud naisterahvad. Tundub, et Eestis on kõrgkultuur ühiskonna osana loomulik – ilma kompleksideta. Soome haritlaskond kipub rõhutama, et nad ei ole eliit, vaid mõistavad tavalist elu ega ole võõrandunud tegelikkusest. Ka sellises suhtumises on omad probleemid. “Vahest võiksime oma eesti kolleegidelt õppida teatavat kutseuhkust,” arvab Jokela.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming