Kafka laial tänaval

Mati Sirkel

?Metamorfoos?: kokku on püütud sobitada Gregor Samsa sürrealistlikuks tegelikkuseks muundunud õudusunenägu, võõrandumise, ebainimlikkuse ja bürokraatia karm stiil ning pedaal-põhjas varieteelik janditamine. Priit Grepp Franz Kafka ?Metamorfoos?. Lavastaja Mart Koldits, kunstnik Pille Jänes. Mängivad Argo Aadli, Bert Raudsep, Indrek Ojari, Ago Roo, Rain Simmul, Ene Järvis, Evelin Pang, Eva Klemets. Esietendus Tallina Linnateatri Põrgulaval 16. oktoobril.

On kirjandust, mille töössevõtmine teatrilaval ja filmiski on paras julgustükk. See ei anna end liikuva visuaalsusena kätte ja elab tollest jõust, mida tundes Poe ei kirjelda, mida ?Kaevu ja pendli? vang siis ikkagi kaevus nägi. Iga füüsiline piiritlus kärbib fantaasial tiibu ja selle valikus ning doseeringus ongi ehtkirjanduse saladus. Kafka küll kirjeldab, annab hõlmava kujundi, kuid just ?Metamorfoosis? (?Die Verwandlung?, 1912) niiviisi, et ta palus raamatu kujundajal ilmtingimata vältida realismi: ?Putukat ennast ei tohi joonistada.? Kes on juttu lugenud, mõistab hästi, miks.

?Metamorfoos? oli autorile väga privaatne tekst, mida ta nimetas ka ?indiskreetsuseks?: ?On see ehk peen ja diskreetne, kui räägitakse lutikatest omaenda peres?? Aeg ja Kafka muu looming on seda privaatsust muidugi tublisti sotsialiseerinud, kuid ?Metamorfoos? jääb kammerlikuks unenäoliseks luupainajaks nelja seina vahel toas, kuhu välismaailm siseneb vaid läbi Gregor Samsa kõrva ning sosistava sisekõne. ?Unenägu paljastab tegelikkust, millele kujutlus alla jääb. Selles on elu kohutavus ? kunsti vapustavus.?

Seda, et seinatagustest karjetest saadetud pantomiimist jääb sõnateatrile väheks, on mõistnud ka lavastaja ning otsustanud seda täiendada muude motiividega, täis jõulist aktsiooni. Neid on inspireerinud eeskätt ?Protsess?. Lavastaja on realiseerinud ka noore Kafka mõtte ?Pulmaettevalmistustest külas? (1907), kus Eduard Raban kujutleb, kuidas ta saadab maale oma keha, ise aga jääb põdra- või maipõrnika kujul ? ?kenasti kinni kaetud kollakaspruuni tekiga?! ? oma voodisse mõnulema. Gregor Samsa alter ego lavastuses meenutab ent rohkem New Yorki saabuvat ?head inimest? Karl Rossmanni ?Ameerikast?, keda elu hakkab nüpeldades õpetama. (Küpse Kafka jaoks aga ? ?heast inimesest? rääkides ? oli Samsa, Josef K. ja K. põhimõtteline süü selge, ehkki nood polnud selles ?süüdi?). Vägivald ja julmused on pärit ?Protsessist?, kus neil on küll hoopis teine funktsioon: olla osa ?suures mängus?, mitte pelgalt inimlikus sadismis. Tunnistan, et lavastaja originaalidee, ?inimsöömise? ajal tahtsin (21.oktoobril) poole etenduse pealt lahkuda. Piinlik hakkas. Piinlik hakkas ka pretensioonikat tõde kuulutava küünlastseeni ajal. Muide: Kafka arvates ?Piinatud inimkonna ahelad on kantseleipaberist?. Mitte tualett- või majapidamispaberist. Ja ?Protsessi? fragmendist ?Unenägu? võetud stseen, kus kunstnik üritab tühja pildiraami sisse (algselt hauakivile) kirjutada, oodates, et K. ise heidaks temale mõeldud hauda, et kunstnik saaks hauakirja lõpetada, paraku tööle ei hakanud.

Proportsioon kadus lausa, kui algas kolme kostilise slapstick comedy, mis muutis etenduse jandiks. Tänu headele näitlejatele polnud see piinlik, aga kiskus kogu lavastuse kiiva. Kafkal on fantastilist huumorit, aga puhas farss tema ?anriks ei sobi. Ka aktsionistide nurgelis-marionetlik kehakeel andis kõigest hoolimata lisa pigem klounaadlikule algele.

Kokku oli püütud sobitada Gregor Samsa sürrealistlikuks tegelikkuseks muundunud õudusunenägu, võõrandumise, ebainimlikkuse ja bürokraatia karmi stiili ning pedaal-põhjas varieteelikku janditamist. Ka kõrvaltvaatajana teatrikunstis (jäid ehk ära tundmata tsitaadid kunagise ekspressionistliku teatri arsenalist?) jõudsin küll märgata huvitavaid üksiklahendusi, ainult need leidsid aset teises tonaalsuses kui see, kus elas Kafka vaim. Lavastuses oli midagi koolipoisilik-kapustniklikust õhinast anda teatrile, mis teatri jagu, aga selgelt jäi puudu elukogemusest ja ehk seetõttu ka metafüüsilisest mõõtmest kunstis. Kafka maailma põhitõed on üksikult liiga sügavuti minevad, et neid kadudeta ühte pooleteisetunnisesse kollaa?i kokku plettida. Kuigi teoreetiliselt nende võimendumist välistada ei saa, ent seekord seda ei juhtunud. Ja millal tehakse taas üks lavastus lihtsalt ilma muusikalise kujunduseta?

Paljustki oli näha, et noorel lavastajal Mart Kolditsal on annet ja elaani, aga see oli lihtsalt liiga suur tükk, mis ehk küll suud lõhki ei ajanud, aga sinna paraku ära ei mahtunud.

Väga head olid näitlejatööd ja kostüümid (Pille Jänes). ?Putuka? triibuline vihjelisus ja amööbsus oskas vältida naeruväärsust, kui ka Kafka poleks tema lavaletoomiseks iial luba andnud. Ainult õunad ei vedele Kafkal põrandal, vaid isa pillub nendega poega, et teda oma tuppa ajada, üks neist jääb poja kitiinkesta kinni ja hakkab seal mädanema. Toda tõeliselt ahistavat painajalikkust nähtud teatritükis ei tajunud. See jääb endiselt Kafka pärusmaaks ? kuni järgmise riskivõtuni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming