Kahekesi kriisis

Kolme lavastust ühendab seni tehtu lõplik kokkupakkimine ja täiskasvanuliku tagasihoidlikkusega lootusrikkalt tulevikku vaatamine.

OTT KARULIN

Teatri NO99 „Muuseas: ma armastan sind”, dramaturgid-lavastajad Ene-Liis Semper ja Lauri Lagle. Mängivad Priit Võigemast ja Vaiko Eplik.
Esietendus 6. III teatri suures saalis.

Hei, õeke”, autorid ja esitajad Riina Maidre ja Inga Salurand. Esietendus pealkirja all „This is a Snake” 23. VI Amsterdami teatris DasArts/CREA.

VAT-teatri „Unfinished bisnes”, autorid-lavastajad Meelis Põdersoo ja Martin Kõiv, koreograaf Kristjan Rohioja, dramaturg Christian Aun, kunstnik Pille Kose, valguskujundaja Triin Hook. Mängivad Meelis Põdersoo ja Martin Kõiv ning TLÜ koreograafiaosakonna II kursuse tudengid Mari-Liis Velberg, Merje Liis Sepp, Marian Kuklane, Leaanika Parra ja Marie Käige. Esietendus 20. X rahvusraamatukogu tornisaalis.

On harjumuspärane, et paarkümmend aastat teatris tööd teinud näitleja astub üles monolavastuses, et oma oskused täisvalanguga letti lüüa. Sageli märkab seda ka aastaauhindade žürii: viimati kuulutati rolli eest monolavastuses parimaks näitlejaks Katariina Unt (2012). Kuigi formaalsete kategooriate järgi kunsti suundumusi hinnata pole üldjuhul eriti põhjendatud, on jäänud sellest aastast silma kolm justkui sarnast lavastust: „Muuseas: ma armastan sind” teatris NO99, Von Krahli teatris esitatud „Hei, õeke” ning viimati „Un­finished bisnes” VAT-teatris. Ühendab neid siiski enamat kui paljas tõik, et laval on varastes kolmekümnendates näitlejate paarid. Minu eakaaslus nendega ärgitas küll selgelt need kolm lavastust selleaastasest repertuaarist üles leidma ning inspireerib otsima ühisosa.

33. eluaasta ehk nn Kristuse-iga on, teadagi, murranguline aeg. Või, noh, nii nad räägivad, kuigi kahtlesin selles oma eelmise aasta tähtpäeval õnnitlejaid ühismeedias tänades isegi: „Esimene hommik Kristuse-ealisena pole enesetundes veel suuri muutusi kaasa toonud, kuigi väidetavalt peaks sellel aastal mind ees ootama pöördelised sündmused. Jääb vaid üle loota, et minu „mürgikarikas” (arseen on ka muide 33. element) sisaldab siiski rohkem nektarit kui sappi”. Aasta hiljem tuli nentida, et kaitstud sai seitse aastat nikerdatud doktoritöö ning ehk eneselegi ootamatult vahetatud turvaline ja armastatud töökoht uue, võõra ja esialgu ebamugava ameti vastu. Nii et on tõde selles hulluses.

Viidatud kolme lavastust ühendab lisaks mind harva külastavale võimalusele esitajatele (nende rollidele) isiklikult kaasa elada ja nendega samastuda ka vahekokkuvõtete tegemine: seni tehtu lõplik kokkupakkimine ja täiskasvanuliku tagasihoidlikkusega lootusrikkalt tulevikku vaatamine. „Unfinished bisnesis” mängivad Meelis Põdersoo ja Martin Kõiv (viimast korda?) läbi stseene nooruspõlvest väikelinnas, kus ühtviisi elevust ja ebalust tekitas nii kooliteatritrupis osalemine kui ka diskol käimine. Priit Võigemast paneb lavastuses „Muuseas: ma armastan sind” (viimast korda?) ette Burattino pika nina, et see alastusega kehtetuks mängida. Inga Salurand ja Riina Maidre ei lõhu lavastuses „Hei, õeke” küll omamüüti, kuigi omamoodi enese ümberdefineerimine on seegi, kui nad püüavad aina uutele ja järjest jaburamatele küsimustele vastata mustvalgelt jaatavalt või eitavalt. Mis tõi meid siia, ei vii enam edasi …

„Unfinished bisnesis” mängivad Meelis Põdersoo ja Martin Kõiv (viimast korda?) läbi stseene nooruspõlvest väikelinnas, kus ühtviisi elevust ja ebalust tekitas nii kooliteatritrupis osalemine kui ka diskol käimine.

„Unfinished bisnesis” mängivad Meelis Põdersoo ja Martin Kõiv (viimast korda?) läbi stseene nooruspõlvest väikelinnas, kus ühtviisi elevust ja ebalust tekitas nii kooliteatritrupis osalemine kui ka diskol käimine.

Siim Vahur

Nii ühendab kõiki neid lavastusi teatav pihtimuslikkus. Tõsi, päris iroonilise kõrvalpilguta läbi ei saada. Salurand ja Maidre – omamüüdist enim distantseerunud paarina – saavutavad iroonia tähenduse järkjärgulise tühjaksvastamisega, mis vaadeldav ja nauditav omaette koreograafiana, kus kaks lihtsat liigutust (noogutamine ja pearaputamine) vaheldumisi lausutud lühivastustega on üha vähem sisuline reaktsioon lindilt kostvatele küsimustele ning aina enam kehaline (tantsuline) eneseväljendus. Ka Võigemasti jutustatav lugu, mida esitatakse aina kiiremini ja vähemate riietega, päädib füüsilise tühjaksjooksmisega, rituaalse arveteklaarimisega omamüüdiga, mille autorsusega esitajal endal vähe pistmist. Nii „Hei, õeke” kui ka „Muuseas: ma armastan sind” lähtuvad teadmisest, et see, kes me oleme täna –, inimese, näitleja (ka kriitiku või ehitajana) – sõltub eelkõige neist, kes meie teekonda tänasesse kõrvalt on vaadanud, selle meelde jätnud ja seda teistele kirjeldanud.

„Unfinished bisnesi” lähenemine erineb eelkirjeldatust: otsitakse omamüüdi kujunemises iseenda panust, mis peidus kahtlemises nii selles, mis varem tehtud, kui ka praeguses võimes (julguses?) hinnata eelnev ümber, teha sellest järeldusi. Ei tahaks siinkohal astuda eluloo kui kunstiteose mõjutaja tähtsustamise libedale teele, kuigi tunnustust on käsitletavate lavastuste kangelastele jagunud tõepoolest erinevalt. Üks on lavastanud juba oma „Hamletigi”, teine esitab selle kuulsaima monoloogi nüüd, osana kahtlevast (pettunud?) tagasivaatest. Kusjuures see Põdersoo monoloog oli „Unfinished bisnesi” ehk parim näitlejahetk.

Johtub see siis argisemast omamüüdist või mitte, aga „Unfinished bisnesi” irooniat on võrreldes kahe ülejäänud lavastusega raskem tabada. Õigemini ei osanud seda esialgu ülessegi leida, sest ootasin pidevalt, millal kooliteatrite festivalidel nähtut meenutavad olme­stseenid asendatakse esteetiliselt valikult laiahaardelisema ja temaatiliselt üldistavama etenduskunstiga ning lüüakse nii eelnähtule võõrituse pitser. Muutust aga ei tulnudki, ei olnud seda ka Kristjan Rohioja seatud tantsunumbris. Kuskilt pidi see irooniline kõrvalpilk ju ometigi välja paistma – või ei? Ei ole ju võimalik iseend teisiti defineerida, kui ei vaata seni tehtule väikese muigega otsa – või on? Tunnistan oma kohmetust ning möönan võimalust, et ma lihtsalt ei tabanud Põdersoo ja Kõivu irooniat, sest läksin neid vaatama „Muuseas: ma armastan sind” ja „Hei, õeke” mõõdupuuna kaasas. Pealegi ei usu ma tõepoolest, et on mõtet muigvel kõrvalpilguta teiste ees iseend analüüsida. Võimalik, et Põdersoo ja Kõiv tõestavad vastupidist.

Igal juhul on kõik kolm lavastust vägagi teretulnud ettevõtmised, sest, nagu öeldud, samastumist lavategelastega ihkab igaüks, ükskõik kui kriitik ta ka pole. Varasematel aastatel nii külluslikult meievanustele seda võimalust ei pakutud, mis ju ka tegelikult arusaadav, sest sarnaselt valimisteks valmistuvate parteide noorenemiskuuriga teeb seda parajasti läbi ka Eesti teater. Tõsi, vastupidiselt ootustele, et teatepulga võtab üle uus lavastajate põlvkond (nagu seda varemgi on juhtunud), on põlvkonna­vahetus teatris toonud kaasa ka lavastaja ja näitleja rolli ühendumise etenduskunstnikuks. Kuna mujal läänes on postdramaatilisus olnud teatri orgaaniline osa juba 1960. aastatest, on ka loomulik ja loogiline, et see Eestiski nii läheb. Lavastajateatri austajatel pole muretsemiseks siiski põhjust, sest mingit negatiivset kriisi teatri laienemine etenduskunstideks endaga kaasa ei too ning dramaatiline ja postdramaatiline teater saavad rahumeeli kahekesi teineteise kõrval tegutseda, ilma et nad peaksid teise välja sööma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming