Kaili Viidas tahab lavastada omamoodi

Barbara Lehtna

Nii maadluses kui ka lavastamises on raske, kui oled noor naine ja üritad meeste tööks olnud ametisse trügida. Tänavu teatri aastaauhindade jaotamisel Salme Reegi nimelise lastelavastuse auhinna pälvinud näitleja ja lavastaja Kaili Viidas loob teatrilavadel veenvalt oma maailmu. Mõnes mõttes on tal aga läinud ka päris elus korda luua justkui paralleelreaalsus, sest Eesti teatris pole just tavaline, et noorukesele naisnäitlejale antakse teha suure riigiteatri suveprojekt, nii nagu see oli sellel suvel Pärnu Endla lavastusega „Seljatas sada meest”. Mida teater sulle tähendab? Olen viimasel ajal mõelnud ka sellele, miks ma seda ikkagi teen. Arusaamine, mis ja milleks on teater, kõigub mul pidevalt. Mingi aeg mõtlesin, et mis näitlejatel viga, närvitsevad natuke esietenduse ja etenduste eel, lavastaja hirmud on ju palju suuremad, aga hiljuti, kui hakkasime uue lavastusega tööle, sain korraga aru, et näitleja töö on ikka väga raske. Prooviperiood on toredaim – siis otsid, leiutad ja nuputad kõige rohkem –, aga kui hakkavad reaetendused, algab millegi pidev ülessoojendamine ja oled sunnitud iseendas muudkui kaevama. Kui aga kaevata ühte ja sama rada liiga palju kordi, tüütab see ära.

Kumba varianti sa laval näitlejana ise eelistad: kas meeldetuletamist või üha uuesti läbikogemist?

Mingid reeglid on ju kokku lepitud, vahet pole, millise teatriga on tegu, kas improga või füüsilise teatri või hoopis millegi kolmandaga. Iseennast on muidugi raske hinnata, et milline näitleja ma olen. On näitlejaid, kes täidavad skeemi ja teevad seda väga hästi – tõsi, mõned ka halvasti –, ent on ka näitlejaid, kes iga kord justkui loovad. Näed kohe, et säde on neil silmis – ja see mulle küll meeldib.

Aga nüüd, kui oled ka lavastanud, kas on selles kõiges midagi muutunud?

Mulle meeldib vaadata seda, kui näitlejad hakkavad mängima ega ole enam kinni selles, milles kokku leppisime. Meeldib, kui näitlejad püsivad piirides, aga teevad nende sees, mida tahavad. Ideaalne oleks, kui nad leiutaksid, leiaksid mänguvõimalusi ja üllataksid üksteist. Seda on ka saalist kohe näha, kui näitlejad üksteisega mängivad ja on päriselt kohal.

Kas siis sünnibki suur kunst?

Ei tea, ei pruugi sündida. Ma armastan kunsti, aga mõnes mõttes olen kunstivaenulik. Mulle ei meeldi lihasuretamine ning ma armastan kontseptsiooni pigem kontseptsiooni pärast. Võin olla keeruline isiksus, aga ma olen lihtne inimene ja tahan saada aru sellest, mida laval näen. Teatrikunst juba on selline, sõltub publikust.

Kust sai mõte hakata lavastama sinu puhul üldse alguse?

Eks sealt, kui näed, et midagi võiks teha teisiti või miski ei meeldi või tekivad lihtsalt mõtted ja ideed, mida mitte keegi teine sinu eest teostama ei hakka. Võin ju rääkida lavastajale, et mul on mõni lahe mõte ja need välja pakkuda ning lavastaja võib nendega isegi arvestada, aga kuklas hakkab ikkagi kerima mingi oma lugu.

Selle kohta on teatrinaligi, et ühes lavastuses on laval hobune ning näitleja püüab teistele selgeks teha, et see ei sobi ja on nii mõttetu, et nagu lasteteater. Selle peale talle öeldaksegi, et teed oma lavastuse, siis ei ole hobust. Olen mõelnud, miks just minuga läks nüüd siis nii, et esimese lastekaga („Põrrr … !!!” – toim) tuli kohe riiklik tunnustus ja järgmisena usaldatakse teha suure repertuaariteatri suvelavastus, aga vastust ma ei tea.

Kui teistmoodi oli sellesuvise, märksa mastaapsema lavastuse tegemine?

Ausalt, ma kartsin väga. Kartsin väga ka oma kolleege, sest kui eelmise lavastuse tegin koos oma eakaaslastega, siis „Seljatas sada meest” puhul oli seltskond tunduvalt kogenum. Korüfeed heas mõttes, ikka väga heas mõttes, nad õpetasid mulle palju. Sul võib ju olla väga hea idee, aga katsu see ära tõestada.

Lavastaja peab siis ikkagi olema näitlejatest alati kaks sammu ees?

See on lõputu vaidlus. Eks see olene ikkagi tegemise ja jutustamise viisist. Traditsiooniliselt ikkagi peaks nagu olema: lavastaja peab teadma, kuhu ta tahab jõuda – see on oluline. Aga arvestama peab ikka paljuga. Ma ei tea alati tõde ega tea alati vastuseid, aga tean seda, mida tahan teha. Väga paljudele see suvelavastus meeldis, seda peab tõdema, aga on ka neid, kellele ei meeldinud. Iseennast lihtsalt ei tohi liiga tõsiselt võtta, muidu upud ära.

Kuidas sa selle materjalini jõudsid?

Lugesin Ehini raamatut viis aastat tagasi kursusevenna Siim Angerpiku soovitusel. Tema tahtis seda kooli ajal ise teha, aga jäi tegemata ning justkui kuhugi kummitama. Paar aastat tagasi rääkisin sellest ka Triinu Ojalole, aga tema ei võtnud seda tol ajal tõsiselt, küll aga jäi see talle kuhugi tiksuma, mis näitas, et materjal on ikkagi hea. Nüüd tuligi ta selle jutuga, et võiks teha. Teatrilt oli selline otsus väga julge. Lõpuks helistasin Siimule ja ütlesin, et nüüd võib meie sõprus vist otsa saada, sest hakkan seda lugu lavastama. Siim aga kokutas ja kogus ennast ning ütles, et muidugi tee.

Kas sul õnnestus selle loo naistegelastega ka kuidagi suhestuda?

Kui seda lugu lugesin, siis see meeldis mulle, sest oli toreda huumori ja lennuka fantaasiaga kirjutatud – nagu Ehini puhul ikka. See on kirjutatud kiriromaanina ja on tegelikult üks väga äge seiklus. Kui mõtlen neile naistele, võib-olla ma kunagi söön oma sõnu, oli mul lavastusprotsessis ikkagi väga palju sellega tegemist, et iseennast tõestada nagu need naisedki selles loos.

On raske, kui oled noor naine ja üritad meeste tööks olnud ametisse trügida. See kõlas nüüd nii toredalt! Aga ma näen küll, et see on probleem. Kummaline on ka see, et see on probleem naistele – eeldad ju solidaarsust. Kasutangi nüüd võimalust, et Eesti naisi korrale kutsuda ja öelda, et ärge olge sellised šovinistid! Eh, tilliga ja tillita …

Kas teatrituuled viivad su nüüd pigem tagasi näitlemise juurde või lavastad edasi?

Mis siin ikka salatseda, ikka on plaanis lavastada. Ma ei tea, kas keegi ootab üldse midagi, aga ise tunnen küll, et ikka vist oodatakse ja vaadatakse, et mis ta nüüd teeb, et kas jääbki ühekordseks sähvatuseks või teeb ikka edasi. Teen edasi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming