Kaks olmeapokalüptilist nägemust

Anu Sildnik

„Penskarid” ja „Papa Karla”, autor Jaan Tooming, lavastaja Jüri Kaldmaa ja kunstnik Ursula Noor. Mängivad Ursula Noor ja Peeter Piiri. Esietendus 15. IV Tartu Kirjanduse Majas. Sisemisi rütme lõhkuv lavastus – see oli mu esimene mõte pärast topeltlavastuse esmakordset nägemist. Ega palju ei eksinudki, kui mõelda tagasi sellele, millest oli lavastuses õigupoolest juttu. Visuaali ja teksti on küllaltki raske ühtseks tervikuks kokku panna: üks ei välista teist, aga seejuures kõiguvad need paralleeluniversumites. Seda ei saa küll otseselt ette heita, ajatus ja ajalikkus ongi ju läbiv teema. Lavakujundus on mõlema lavastuse puhul väga napp ja pigem rõhutab lavalise ruumi puudumist, näitlejad on kogu oma lavalises alastuses publikust vaid paari meetri kaugusel. Kohati absurdselt groteskse „Penskarite” puhul tundub veidi vastuolulisena vanainimeste sisemine agoonia noorte inimeste kehas. Mõneti kaob piir, mis hetkest muutuvad vanad tagasi nooreks või kas nad on üldse kunagi vanad olnud? Selle küsimuse jätab Jüri Kaldmaa oma lavastusega õhku. Ometi tuletab Jaan Tooming oma teksti ja Jüri Kaldmaa lavastusega meelde seda, kui visalt unistused hääbuvad. Paremat elu tõotav loodetud lotovõit ei pruugi kunagi saabuda, täitmata jäetud unistused jäävadki igavesti tolmustele riiulitele seisma ning tulevad meelde siis, kui häda käes ja nälg näpistab.

„Ma ei taha vaene olla,” kisendab Peeter Piiri kehastatud Jüri „Penskarites”. Ent rikkust ja puhkust raskest tööst pole inimesel loota, jäänud on vaid tema täitumata unistused. Ursula Noore kehastatud Juula igatseb taga möödaläinud noorust ja hüvesid, mis sellega kaasas käisid. Juula ja Jüri dialoogi saadab seinal stseen filmist „Põrgupõhja uus Vanapagan”, kus samanimelised tegelased omavahel arutlevad. Lavastaja selliselt tõmmatud paralleel on nutikas, ehkki noorema põlve vaatajale võib see taustateadmiste puudumisel hämaraks jääda. Nagu ka igatsus müstilise Mangaia saare järele: mis koht see õigupoolest on, kus isegi kodutuna pole halb elada? Pärast esimest lavastust jääb kriipima vanainimeste nutt ja hala, mis kõik võiks olla ja mis on ühiskonnas valesti. „Penskarite” lõppedes ei oska publik enam kuidagi reageerida, palju küsimusi on jäetud õhku.

Õhtu teist poolt täitev lavastus „Papa Karla” sunnib aeg-ajalt kõrvu katma. Ämber peas ja potikaasi üksteise vastu prõmmides siseneb ruumi Papa Karla, kes on maailma kõige viimane inimene. Kõlab kui loogiline jätk „Penskaritele”, kus arutleti inimese eksistentsi ja selle üle, et maailm on ülerahvastatud. Nüüd on see siis käes: maailma on ainsana jäänud paadialuse riietuses puunukumeister Papa Karla ja tema õudust tekitava välimusega mängukannid. Papa Karla siseilm on täidetud arutlemisega elu ja selle mõtte üle. Kord elanud inimestest on järele jäänud vaid nukud ja Papa Karla jätkab: „Jah, räägiti ju inimese täiustumisest, isegi uue inimese kujundamisest. Nüüd on aga kõik lõppenud. Olen jäänud vaid mina, armetu inimputukas oma nukkudega. Ja ma ise olen ka elav nukk. Aga kas ma ikka elan? Võib-olla näen ma und või olen unekuju – nukk kellegi unenäos?”.

Ilmselt on teatritegija üks suuremaid hirme laval teksti unustamine ja sellest johtuvalt vaikusesse jäämine. Lavastuses on koht, kus Piiri kehastatud erak jääb ühel hetkel vait – paus kestab kümneid sekundeid. Paljud pealtvaatajad hakkavad juba rahutult nihelema, ent ometi aitab see paradoksaalsel kombel välja tuua tõiga: oleme niivõrd ümbritseva müraga harjunud, et rohkem kui kümme sekundit vaikust on talumatu. Too vaikus on justkui totaalne vaibumine satorisse, et seejärel paisuda üksiklase mäslevaks vihaks.

Vahelepõikena peab Papa Karla maha filosoofilise dialoogi, samal ajal joonistuvad seinale varjud suurest ja väikesest inimesest, kes omavahel vestlevad. Papa Karlal pole teist inimest, kellega rääkida, ja nii annab ta oma unistustele ja mõtetele voli minna tundmatutele radadele rändama. Nii jõuab ta kosmilise tegelaseni, kel pole vaja süüa, juua ega paljuneda. Ta jõuab enesehaletsuse viimasele piirile, kus tunneb kahetsust selle üle, mis temast saab, kui ta ära sureb. Melanhoolse mõttelennu katkestab kosmiline naine Katsina. Papa Karla unistus on täide läinud: kohal on naine, kes suudab kõike seda, millest ta on unistanud. Laulval toonil lubab Katsina lapsi sünnitada kaenlaaugust. Elu saab jätkuda ja Katsina kannab Papa Karla Jeesuse surilinasse mähituna saalist välja. Nende edasine teekond jätkub juba seinale kuvatud filmis, kus Katsina ja Papa Karla jõuavad välja Tartu ülikooli botaanikaaia troopikasaali ehk siis paradiisiaeda. Ursula Noor ja Peeter Piiri on teinud ära suure töö, neis on särtsu ja energiat ning märgata võib sedagi, et tekst on sügavalt läbi tunnetatud. Mõlema kehastatud tegelaskujud panevad enda vastu huvi ja natuke isegi kaasa tundma.

Nähtud lavastused moodustavad tekstilises osas mitmekihilise terviku, kui aga tausta kohta puuduvad eelteadmised, ei pruugi kogu sõnum kohale jõuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming