Kalju Komissarov 8. III 1946 – 6. III 2017

Meie hulgast on lahkunud Eesti teatri viimase poolsajandi suurkuju, näitleja, lavastaja, teatrijuht ja tunnustatud pedagoog Kalju Komissarov.

Tallinna Pioneeride Palee kooliteatris tärganud teatrihuvi viis Komissarovi 1964. aastal otse koolipingist konservatooriumi lavakunstikateedri III lennu tudengiks. Tal vedas õppejõududega: teda õpetasid Voldemar Panso, Leo Kalmet, Helmi Tohvelman, Grigori Kromanov, Vello Rummo jt. Komissarov hindas neid ja nende kaudu teatrikoolist saadud õpetust väga kõrgelt ning küllap seepärast kujuneski temast Eesti teatriloo üks suuremaid õpetajaid. Oma elu viimased kolmkümmend aastat pühendas Komissarov esmajoones just teatripedagoogikale: aastatel 1984–1996 oli ta Toompea teatrikooli õppejõud ja juhataja ning 1996. aastast kuni surmani Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna sisuline juht ja arendaja.

Peale juhendatud neljateistkümne näitlejate lennu annab Komissarovi pedagoogitöö sisulisest suurusest ja viljakusest tunnistust kas või tõsiasi, et Eesti teatrite praegustest juhtidest on kaheksa Kalju Komissarovi otsesed õpilased, neile lisandub veel terve rida meie teatripilti aktiivselt kujundavaid lavastajaid. Lavastama ja teatreid juhtima on asunud juba ka Komissarovi õpilaste õpilased, mis lubab päris kindlasti öelda, et Panso koolkond elab eesti teatris edasi Komissarovi koolkonnana.

Komissarovil vedas ka kursusekaaslastega, kelleks olid Jaan Tooming, Raivo Trass, Mari Lill, Katrin Karisma, Andres Ots, Ago Roo jt. Tänu sellisele kooslusele lõpetas lavakooli III lend meeldejääva diplomilavastustega ning tema loodud esimene suur näitlejatöö – kaval ning hämmastavalt elutark Lukaa Gorki „Põhjas“ (lavastaja Grigori Kromanov) – on tänapäevani silme ees kõigil, kel õnnestus seda lavastust näha. Komissarov oli hiilgavalt ümber kehastuv näitleja, kelle isiksuslik võlu ning hingest tulnud sõnum pani elama kõige raskemad ja vastuolulisemadki rollid. Matiesen Undi „Peaproovis“, uurija Džagarovi „Prokuröris“, grimmita ja portreegrimmis Lenin Šatrovi näidendites „Sinised hobused punasel luhal“ ja „Nii me võidame“, Jedigej Ajtmatovi lavaversioonis „Ja sajandist on pikem päev“ ning Martin Dysart Shafferi näidendis „Equus“, mis jäigi tema viimaseks suuremaks teatrirolliks. Komissarovi laval loodud kangelaste nimekiri asetab ta vaieldamatult eesti suurte näitlejate hulka.

Rohkem mängida ei andnud paraku mahti teatrijuhi ja lavastaja kohustused. Komissarov oli ENSV Riikliku Noorsooteatri peanäitejuht (1974–1986), Ugala teatri lavastaja (1986–2000) ja peanäitejuht (1989–1991) ning Endla teatri kunstiline juht (2013–2014). Oma lavastajaristsed sai Komissarov Vello Rummo assistendina diplomilavastuses „Humalakorjajad“. Tema esimene iseseisev töö teatris oli Heljo Männi „Sabata krokodill“ (Noorsooteater, 1972), millele järgnes tollases teatripildis üsna skandaalne armastusmuusikal „Oliver ja Jennifer“. Kuna ta oli olnud oma õpetaja Grigori Kromanovi assistent filmi „Viimne reliikvia“ tegemisel, suunati Komissarov tööle aga hoopis Tallinn­filmi, kus sai teoks tema lühike, kuid tormiline filmirežissööri karjäär. Komissarovi käe all valmisid filmid „Valge laev“, „Metskapten“ ja „Tavatu lugu“ ning hetkeks oli ta suure Nõukogude Liidu kõige noorem ja kõige viljakam filmirežissöör. Sellele järgnes Eesti tollase kuumima teatri, Noorsooteatri juhtimine.

Möödunud sajandi 1970.–1980. aastad olidki Komissarovi kui lavastaja tähelennu aeg. Kümmekonna aasta jooksul valmisid Noorsooteatris ja Ugalas eesti teatrikunsti kullafondi läinud lavastused „Protsess“, „Peaproov“, „Prokurör“, „„Hamleti“ lavastamine Alam-Kolka külas“, „Sinised hobused punasel luhal“, „Armas õpetaja“, „Optimistlik tragöödia“, „Silmast silma kõigiga“, „Vennad Lautensackid“, „Ja sajandist on pikem päev“, „Nii me võidame“ ning Komissarovi esimeste õpilaste, lavakunstikooli XIII lennu (Nüganen, Eespäev, Jääger, Simmul, Kalda, Reemann, Noormetsad, Tamm, Talvik, Dvinjaninov, Toompere jt), vaimustavad diplomilavastused „Punktist A punkti B“, „Hamlet“, „Oklahoma“ ja „Kolm õde“.

See oli aeg, kui Komissarovil oli, kellega ja mille vastu võidelda. Kõik need lavastused rääkisid vaba mõtte ja igasuguse sisulise sotsiaalsuse lämmatamisest totalitaarse režiimi tingimustes. Komissarovi tolleaegne kunstilooming oli tegelikult suur karje, mis tipnes Eesti Teatriliidu asutamiskongressil 1987. aasta novembris tema ettepanekuga kutsuda kokku Eesti loomeliitude ühispleenum ja rääkida suu puhtaks, mis Eestis ja eestlastega toimub. 1988. aasta 2. aprillil ütles Komissarov Toompea lossi saalis vahest tol hetkel kõige vapustavamana rahva hulka läinud lause: „Kallid inimesed! Me ei ole kohustatud seda hullumaja kaasa mängima!“.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist ei vahetanud Komissarov oma tohutut sotsiaalset kapitali häälteks mitte ühtedelgi valimistel. 2001. aastal ütleb ta intervjuus „Lavastajaraamatule“, et ei osale mitte üheski liikumises, on sellest kõigest väljas, ei tegele poliitikaga mingil tasandil, ja ainus asi, mis teda tegelikult huvitab, on kool. Formaalselt oli see nii. Tegelikult oli Komissarov väga madala ühiskondliku valulävega inimene kuni lahkumiseni. Ta oli inimene, kel polnud põhjust häbeneda midagi oma elus ja kes põhimõtteliselt ei sülitanud oma minevikule näkku. Sellepärast austasidki teda nii sõbrad kui ka vaenlased.

Komissarov lõi üle saja lavastuse, ta oli ENSV rahvakunstnik, Eesti Vabariigi Valgetähe III järgu teenetemärgi kavaler ja Tartu ülikooli emeriitprofessor. 2015. aastal pälvis ta riigi kultuuri elutööpreemia.

TÜ Viljandi kultuuriakadeemia (Posti 1, Viljandi) fuajees on 7. märtsist avatud mälestuste- ja kaastunderaamat kuni Kalju Komissarovi ärasaatmiseni.

Kalju Komissarov saadetakse viimsele teekonnale 19. märtsil kell 14 Ugala teatrist. Lilli ja pärgi palutakse mitte tuua.

Eesti Teatriliit

Eesti Lavastajate Liit

Eesti Näitlejate Liit

Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuri­akadeemia

Ugala teater

Endla teater

Tallinna Linnateater

EMTA Lavakunstikool

Eesti Etendusasutuste Liit

Kultuuriministeerium