Kallid kaasteelised

Tambet Kaugema

„Elmo Nüganen. Esimene vaatus” on nii mõnus lugemisvara kui ka põhjalikuma käsitluse hädavajalik eeltöö. Elmo Nüganen. Esimene vaatus. Koostajad Triin Sinissaar, Anu Lamp, Kalju Orro ja Ruudu Raudsepp, keeletoimetaja Mari Kolk. Kujundaja Angelika Schneider. Tallinna Linnateater, 2012. 368 lk. Kreeka vanasõna ütleb: „Ega töö Randjärv ole, et eest ära jookseb”. Eestlaste suhtumine Hellase poegadesse on muutunud viimasel ajal ja mõistetavatel põhjustel küllalt halvustavaks, mistõttu ei ole imeks panna, et kahtlustuste vari langeb ka täiesti süütule vanasõnale. Ometi ei tuleks seda mõista üksnes kui mõttetera, mis viitab töö kasinale liikumisharjumusele ja vist ka töötegija soovile seanahka vedada – tõlgendusvõimalusi on palju rohkem. Võib-olla pole selle töö tegemiseks õige aeg veel lihtsalt kätte jõudnud, või selleks, et see õige aeg saaks kunagi saabuda, tuleb enne mõni teine hädavajalik töö ära teha. Ikka tasa ja targu, see pole argus ... Just sellised paistavad olevat lood juba 20 aastat Tallinna Linnateatrit (peanäite)juhtinud Elmo Nüganeni 50. sünnipäevaks ilmunud raamatuga. Targa inimesena on juubeliraamatu koostaja Triin Sinissaar juba eessõnas ära öelnud, mida see raamat ei ole: terviklik ülevaade, ajalooline tõde ega suur üldistus. „Äkki tundus lihtsalt väga loogilisena püüda kinni üks hetk, talletada kaante vahele midagi, mis praegu on ja mis on siiani olnud,” selgitab koostaja. Just nimelt, see raamat on ennekõike esimene suurem vahekokkuvõte, väärt katse talletada võimalikult värske mälestuse pealt ning eri nurkade alt kõike seda, mis viimase veerandsajandi kestel on Elmo Nüganeniga teatris juhtunud, sest – arvestades juubilari jätkuvalt nooruslikku olemist ja väljanägemist – kõike kokkuvõtvaks ja üldistavaks elutööraamatuks on õnneks veel ilmselgelt liiga vara.

Ent selleks, et see põhiteos saaks kunagi täies põhjalikkuses ja väärikuses sündida (ma ei pea silmas mingit lamedat elulooraamatut, mille ilmutamisega ei oleks Elmo Nüganen ilmselt ka ise nõus, vaid ikka midagi tummisemat, rohkem teatritööle ja minimaalselt eraelule keskendatut), peab enne olema ilmunud küllaldane kogus sellekohast kirjasõna – mälestusi ja mälestuste mälestusi ning sekka arutlusi-mõtteavaldusi –, et tulevase teose autor(e)il oleks karkass, millele toetuda, kivi, millele ühelt poolt tulles istuda. Ega tühja koha pealt kapsast ei kasvata.

Raamatu „Elmo Nüganen. Esimene vaatus” kaante vahel saab sõna 34 tema mõttekaaslast, kaasteelist, õpetajat, õpilast, sõpra. Kui mu mälu ei peta, ütles Elmo Nüganen veebruaris oma sünnipäeva pärastlõunasel raamatuesitlusel umbes midagi sellist, et muidugi sai ta ka enda kohta sellest raamatust üht-teist huvitavat teada, ent märksa olulisem on see, et ta hakkas vaatama teise pilguga kõiki neid inimesi, kes temast selles raamatus räägivad, õppis neid uue nurga alt ja paremini tundma. Muidugi on sellistel esitlustel kõnedes alati ka ports tavapärast viisakust ning ka pealesunnitud kohustust öelda kokkutulnutele midagi kaunist, ent isegi kui lahutada neist sõnadest raamatu peategelase rollist tulenev vaatenurk (vaevalt ju, et enda kohta on kole huvitav midagi lugeda, kõik on niigi tuttav, teised inimesed pakuvad hoopis suuremat pinget), siis üht-teist tõepärast on tema jutus ikkagi. Ühest küljest võttes on meil, seega, tegemist „Hamletit mänginud näitlejate kokkutulekuga” (raamatu 255. leheküljel ütleb Elmo Nüganen, tõsi, küll selle kohta, et Hamletist teab midagi vaid inimene, kes on teda ise mänginud: „Võiks teha Hamletit mänginud näitlejate kokkutuleku, ja neil oleks sellest rääkida kõige rohkem …”), Nüganeni-asjatundjate kollokviumiga, ning teiselt poolt vaadates avaneb meile päris võimas galerii teatriinimestest, kes raamatu peategelasest rääkides ütlevad palju olemuslikku ka enda kohta. Teatriloo seisukohalt on mõlemal suur väärtus.

Teatrilooliste ja -teaduslike väärtuste kõrval, millesse põhjalikumalt kaevutakse ilmselt alles mõne aja möödudes, ei saa kindlasti tähelepanuta jätta ka tavapärast lugemisnaudingut – selle pärast raamatuid enamasti ju kirjutataksegi. Viimaste aastate saagist võib nimetada vähemalt kaht enam-vähem samasuguse ülesehitusega mälestusteraamatut kahest kirja- ja teatrimehest: Kalev Kesküla kokku pandud „Undi-jutud. Mälestusi Mati Undist” (Hermes, 2008) ning Külli Trummali koostatud „Vahing. Mälestusi Vaino Vahingust” (Hermes, 2011). Ehkki need kaks erinevad Nüganeni raamatust kas või juba selle poolest, et Undi ja Vahingu elu- ja loometeele tõmmati nende mälestusteraamatutega sümboolne joon alla, Nüganeni puhul on aga tegemist, nagu juba öeldud, esimese suurema vahekokkuvõttega, hakkavad siiski silma sellisel kombel koostatavate raamatute tugevused ja nõrkused. Tugevuseks on kindlasti mitmekesisus, kaante vahel saavad kokku väga eriilmelised kirjutised (need, nagu öeldud, iseloomustavad küllap ka nende kirjutajaid). Pangem või kõrvuti poliitikust teatrimehe Jaak Alliku tagasivaade Elmo Nüganeni Ugala päevadele, kus kirjutaja isiklikud mälestused on osavalt seotud teatriloolise faktoloogiaga (lk 23–37), ning näitleja Aarne Üksküla põgus laast juubilarist, mille puhul on väärtus ainuüksi juba see, et vanameister on saadud mõtisklema (lk 39).

Sellest kirevusest tuleneb aga ka selliste raamatute nõrkus: ebaühtlus ja mõnede teemade kordumine. Kõnealuse raamatu puhul puudutab see vist ennekõike Elmo Nüganeni endiste ja praeguste üliõpilaste intervjuusid ja sõnavõtte. Aga isegi kui lugemisnaudingut võib see natuke pärssida, ei saa välistada, et isegi selline „poolmust” materjal võib aastate pärast pakkuda teatriloolist huvi – et mida üks või teine tol ajal noor näitleja arvas ja ütles.
 
PS Raamatu kiituseks tuleb veel nimetada ka rohket ja väga huvitavat fotovalikut (Tallinna Linnateatril on selleks ka parimad võimalused) ning Elmo Nüganeni lavastuste ja rollide nimistut, mida saab kasutada teatmeteosena.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht