Kas ainult sitt on punk?

Jürgen Rooste

?Ainult võltsid jäävad ellu?. Lavastaja Marko Raat, mängivad Juhan Ulfsak, Liina Vahtrik, Erki Laur, Taavi Eelmaa, Mari Abel, Peeter Jalakas. Esietendus Von Krahli teatris 7. oktoobril. ?Ainult võltsid jäävad ellu?. Nancy Spungen ? Mari Abel, Johnny Rotten ? Juhan Ulfsak.

 

We don?t mind!

Please someone!

Kill someone!

Kill yourself!

 

  Johnny Rotten/John Lydon

 

Punk ei ole kellegi oma. Nii et hakata rääkima, mis punk tegelikult on, nagu ma poolenisti kavatsen, on täiesti mõttetu. Bullshit. Aga alati on olnud keegi, kes tahab punki enda omaks teha, selle prohvet, kuulutaja, leiutaja, patendi omanik olla. Näiteks see idioot Malcolm McLaren. Ma arvan, talle oleks Von Krahli tükk istunud.

.

See poolteisttund teatris oli valus. Peamiselt igavustunde pärast. Punkide ?No Fun? või ?I?m Bored? on alati välja kisendet raevuka spliiniga, negatiivse energiaga; paistab, et seda ei saa lihtsalt järgi teha. Üks tüdruk mu kõrval küsis juba poole tüki ajal kella?

Läksin teatrisse tegelikult miski äreva-rõõmsa lootusega, kuigi mõni tükki näinud sõber oli hoiatanud. Mõtlesin, et ju neile lihtsalt ei meeldi eriti punk. Ja avahetk ? laval oksendavad näitlejad (labane? ootamatu igatahes) ? oli üsna vaimustav ja paljulubav. Mus tekkis hetkeks tunne, et siit tuleb rivi solvanguid publiku aadressil. Või vähemasti totaalne kaos. Või siis lugu valust, enesepiinamisest, (-)hävitamisest ? siuke draama.

Aga ei midagi säärast, pigem lihtsalt kabaree-etendus Sex Pistolsi tuntud teemadel, mis katsus olla korraga nii juhuslik mischung kui ka Lugu, mis paljastaks n-ö pungi (isakeste) olemuse. Seega: nii süüdistused, et lugu puudus, kui ka süüdistused, et lugu oli liiga palju, on jumalast õiged. Valik oli lihtsalt tegemata jäetud. Ja usutavasti mitte kunstilistel kaalutlustel. Kui läbimõtlematus ja ükskõiksus on punk, siis käivad pungi alla ka Eesti poliitika, Tallinna linnaplaneerimine, sõjad Lähis-Idas ja igal pool mujal, hariduse planeerimine, kogu meedia, eriti päevalehed? noh, me elame punkelu. Ent see polnud selle lavastuse paatos või sõnum.

Inimesele, kes Sex Pistolsi filmid on ära näinud, lood ära kuulnud, võis siin huvi pakkuda ainult töötlusaspekt. Sest suurem jagu lõike olid ilmäratuntavad ning ilma erilise dramatiseeringuta või seotuseta (v.a see, et tegu on üldtuntud Pistolsi-motiividega), tõlgenduseta ette antud. Kui mitte tõlgenduseks nimetada seda, et muidu väga hästi mõjunud Taavi Eelmaa meenutas Sid Viciousi rollis pigem kirutud teleseriaali Ozzyt ? eriti just (päris elus) väga jubedas stseenis, kus Sid ei suutnud intervjueerijale vastata.

Tundus, nagu tahetaks selle tükiga pigem punkarite üle nalja teha kui asja kuidagi läbi mõelda või ? veel vähem ? ise teha. Võib ju öelda, et Sex Pistolsi kujud olidki totrad ja nende tegevus ei midagi enamat kui ajupoolikute dada? Neh, aga see tükk polnud ka päris dada. Ootasin põrandal toiduga mäkerdavate näitlejate äkkrünnakut publikule ning sellele järgnevat löömat; et mõni näitleja laseks end põrandale pikale lüüa, veri suunurgast tilkumas. Seda muidugi ei juhtunud. Meenus Rootsis nähtud pilt, kus teismelised rajurockimehed hästi ettevaatlikult ja murelike nägudega pääle kontserti natuke pille lõhkuda püüdsid.

.

Mis selle juures ehk kõige kurvastavam, on see, et headel näitlejatel polnud pea midagi näidelda: karakterid, iseloomud peaaegu puudusid. Tegelased olid rohkem pungi stereotüübid ning mingit kujunemist, tekkimist polnud. Veidi enam ruumi jäi ehk Eelmaale, aga ta Vicious ?originaali? kõrval ikkagi ei töötanud. Vaid ühel hetkel hakkas bänd tööle ja sai silme Sex Pistolsi läike ? Pistolsi ajaloo viimases live-loos ?No Fun?. Trotslik Rotten-Ulfsak, kes nägi tõesti välja, nagu oleks tal gripp. Kramplik Laur-Jones, kordamas oma kidrakäiku marutõbise järjekindlusega. Ning Eelmaa-Vicious, kes Mari Abeli Nancy Spungeniga eemaldus, ja oli kasutu ja mõttetu, nagu ta alati oli. Selles stseenis võis andestada ka kogemata tükki eksinud Liina Vahtriku Nina Hagenile. Kui kogu lavastus oleks koosnenud sellest stseenist ning näitlejad oleks sõnagi ütlemata jalga lasknud, olnuks see super. Aga nii ju ei sobi.

Ahjaa, Sex Pistolsi Ameerika-intervjuu oli ka lahe, ses oli energiat, mis töötas, näitlejatel miskit mängida ja? Laulud ise töötasid küll, vaevalt, et Pistols neid kunagi paremini mängis, aga ses ?halvemini? oligi ilmselt võlu. Ju ma olen neid liiga palju kuuland.

Sex Pistolsit võib vaadata mitme nurga alt, nt McLareni või Rotteni silme läbi. Esimene neist manipulaator, kes nägi ses oma friigi-show?d, millega sai hea hunniku pappi kokku ajada. Teine selline poolintellektuaalne antistaar, kes ei nõustunud kunagi olema lihtsalt kellegi hüpiknukk, väljamõeldis? See tükk on ehitatud üles rohkem McLareni maailmamudeli järgi, teda vahendab Peeter Jalaka vale kiirusega lindihääl. Ja see pole mitte ainult sidet loovaks teljeks, vaid üldiseks ideoloogiaks, sest välja on kukkunud just midagi mclarenlikku ? mitte Sex Pistols, vaid püüe teha Sex Pistolsit. Umbes nii: Sex Pistols on vahva ja põnev, teeme Sex Pistolsit. Ja säält ei sammugi edasi. Või siis õige pisikene. Kui ma oleksin pidanud ööpäevaga Pistolsist (nt oma bändiga) tüki tegema, oleks sest midagi sarnast tulnud. Kahju.

Mulle on alati Rotten meeldinud. Ta teeb siiamaani muusikat, aga mitte Sex Pistolsit. Noh, kui just mõnikord harva, raha pärast? aga esmalt on ta visionaator, uue otsija. Selles uue otsimises ja julguses nõmedusest erineda on palju rohkem punki kui McLareni tahtes nõmedusega raha teha. Vaadake, mis sai Pistolsist pärast Rottenit! McLaren toppis vanaldase ärakaranud rongiröövli napakasse nahkkostüümi, mis vanainimesereied lödisema jättis, ja sundis paar totrat lugu sisse laulma. Kuskilt säält kandist on pärit jutud pungi surmast.

.

Üks totratest lugudest on motos tsiteeritud, tegelikult Rotteni rajulugu. Sex Pistols peitis endas palju enamat. Neist lavastust tehes on kaks valikut: kas sa sukeldud mõnda paljudest tahkudest/probleemidest, mida see bänd pakub, või teed ise punki, lood publikule selle atmosfääri, mida punk seitsmekümnendatel, oma hällis, Iggy Popi järgses ilmas, Elvise surma aegses rock?n?roll?is pakkus. Või siis teed totaalset dada, ?anarhismi?. Krahli tüki suurim häda on see, et ta polnud ükski neist. Ta ei pakkunud draamat, seda oli sõrmeotsaga maitseaineks. Ta ei pakkunud korralikku punk-kabareed, kõik kulges liiga uduselt. Ta ei pakkunud publiku solvamist meeleheite servani? Jõle raske olnuks ju valida üks neist ja see põhjani läbi töötada. Ning kui mõned pungigurudki juba deklareerivad seda, et punk on kõik, mis sitasti tehtud? Eks ta ole.

Ma tänaksin Savi (RIP), Pärdikut, Nahhaali, Batsilli, Nõmme, Kaupat, Ekut, Neemet, Tamme, Markot jt, tänu kellele mul on olnud võimalik osaleda bändiproovis, nii et ma tean, mis on persseläinud rock?n?roll, kuidas bändimehed hullu panevad jne. Sel tükil polnud kahjuks palju lisada. Võib-olla leiab sest midagi uus generatsioon, kes pole Pistolsi asju näinud, kes pole veel ise rokkinud. Ent kui sääl ikka midagi erilist ei toimu, kas pubekaid köidab? Pedagoogikakursustel räägitakse ikka, et tund peab huvitav olema?

P.S. Ja kõige austuse juures Mihkel Raua vastu? Mis kuradi laulusõnade tõlge see selline olgu? Jumal kaitse queen?i / fa?istlikku re?iimi. No kuulge! Midagi oleks eesti keeles ikka välja mõelnud?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming