Kas asja maitse sõltub maitse asjast?

Rait Avestik

Linnateatri “Birdy” on paradoksaalne.  

William Whartoni “Birdy”. Rikard Bergqvisti näidend samanimelise romaani ainetel, rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe, lavastaja Eva Klemets, kunstnik Liina Tepand. Mängivad Bert Raudsep ja Indrek Ojari. Esietendus 17. XII 2005 Linnateatri väikeses saalis.

 

Birdy (Bert Raudsep) – nagu lastud vares. Siim Vahur

Lavastused, millel pole nagu esmapilgul häda midagi, mis aga oma sisu ja vormi poolest jätavad kuidagi häirivalt ükskõikseks, panevad mõtlema süsteemi üle, mis toimib-toimub teatri juhtkonna, noore lavastaja ja lavastamiseks valitud-suunatud näidendi vahel. Ma ei taha nüüd kirsadega magamistuppa tormata ega sea kahtluse alla lavastajate kindlameelsust ja otsustusvõimet – ning maitse üle üleüldse ei taha vaielda, aga vahel lihtsalt kerkib teravamalt esile (permanentne) küsimus: miks just see lavastaja, see näidend ja miks nii? Mõlgutusi nagu ei tekitagi ilmselged teenimistükid või silmatorkavalt teatrielu ja lavastaja elulugu rikastavad näidendid. Tekitavad just paradoksaalsed ettevõtmised – eemalt paistab nagu lavastus, tegelikult on hoopis skeem. See jutt pole mõeldud muidugi ainult Eva Klemetsi “Birdy” ilmestamiseks, “Birdy” nagu ka mõni teine Linnateatri lavastus on lihtsalt sellise kõhkluse esiletoomiseks hea näide. Nagu ka teiste teatrite paljud tööd.

 

Kas maitse asi?

 

Klemets on teinud rahuliku, sissepoole suunatud-vaatava lavastuse. Puhas, ilma liigse ballasti ja mürata töö. Mono- ja kahemehetükkide puhul kerkib aga ikka üles maitseküsimus, olenemata sellest, kui hästi või halvasti esinemine välja kukub. Ka “Birdy” temaatikal on see oht, et see võib jätta mingil moel (paraku) ükskõikseks. Et kas nagu maitse asi? Ka seda, kuid asi ei lahene nii lihtsalt. Eelmise aasta lõpus andis lavastaja siinsamas lehes teada, millega teda “Birdy” köitis. Klemets ütles, et “Birdy” puhul võlus teda ikka see unistuste maailm, kuhu kõik vahel tahaksid põgeneda. Lavastaja küsis retooriliselt: kui õigustatud selline põgenemine on ja kui kaugele sellesse enda loodud reaalsusesse minna; mis juhtub, kui suurimad unistused osutuvad hulludeks pettekujutelmadeks; kust leida jõudu, et silmaklappe veidi avaramaks lükata? Kas seda ongi üldse vaja, eriti kui vaadata kõike seda, mis ümberringi toimub? “Ilma unistamata ei saa (minu meelest) elada ja liigselt unistades samuti mitte. Tegelased Birdy ja Al on samuti justkui mitte kokku käiv paar, … aga mingil kombel nende sõprus toimib ja on mõlemale vajalik.”

Niisuguste küsimuste selgemaks mängimine ja inimeste mõistusele meelitamine on teatris muidugi tänuväärne. Põhjus, miks lavastus aga mõnevõrra õõnsaks jäi, on (vist) üsna proosaline. Mati Unt on öelnud, et teda ei huvitanud, “kas näitleja on siiras või ebasiiras, psühhoosis või külmalt kaalutlev, peaasi et temaga kaasa lähen”. Olles enam-vähem sama meelt, laiendan seda mõtet ka lavastajatööle. Kui lavastuses ilmneksid ikkagi lavastaja mõtted ja tahtmised kuidagi kontrastsemalt ehk kui ma saaksin aru (näeksin-tunneksin) lavastajakontseptsiooni, kui oleksid ilmnenud mingid aktsendid ja haagid reaalse ajaga, siis poleks see kõik kuidagi kahemõõtmeliseks jäänud.

Võib-olla on see taotlus (mis ei kanna veel eriti vilja), aga enda tagaplaanile jätmist oli märgata ka Klemetsi lavastatud Jaan Tätte “Meeletu” (2005, Linnateater) puhul, milles küll tekst, näitlejad ja sõnum pääsesid esiplaanile.

 

Etüüdid

 

“Birdy” koosneski pildikestest või pigem etüüdidest, mida noored näitlejad ilma raskusteta esitavad. Indrek Ojari (Al) ja Bert Raudsepa (Birdy) mäng oli esitatud üsna (heas mõttes) mõõdetult, mis annab tunnistust Klemetsi kui näitejuhi olemasolust. Kuna aga kogu etendus läks ikkagi mõningase sordiini all, siis tundub, et lavastaja on näitlejad liiga vara omapead jätnud, lõpetamatuse maik on juures. Liina Tepandi kujundatud peaaegu tühi lava on sõna otseses mõttes tühjaks kujundatud. See pole halb, sest eelkõige peab ikkagi näitlejatele ruumi jätma. Samas on sellele ka raske vastu vaielda, kui väidetaks, et näitlejad jäeti omapäi alasti tühja ruumi ja neil polnud ka kuhugi varjuda või millelegi toetuda. Tegelikult olid Ojari sõjas invaliidistunud “normaalne” ja Raudsepa “normaalne” “ebanormaalne” sümpaatsed tegelased ja sooritusedki vastavad. Tegelased hüppasid mineviku ja oleviku vahel, esitades pildikesi tegelaste kujunemise põhjustest ja arengust. Skeem täideti, aga kas näitlejad koos tegelastega hüppasid, on iseteema. Veel õrnad lavastaja ja näitlejate kogemused ei lubanud üldisel ideel paisuda üle rambi, ei suudetud moodustada ja kanda ühtset tugevat tervikut, mis oleks inspireerinud etteantud teemadel iseseisvalt edasi mõtlema.

Paradoksaalne ongi see, et tegelikult on kõik ju nagu korras. Sama lausega võiks meenutada ka sama teatri värskemast repertuaarist lavastust “Naeruta paik” (lav Mart Koldits 2005), mis rõhutab samuti ja tuletab meelde vaataja-kirjutaja subjektiivsust ja maitse asja. Vahest variseb nüüd kogu eelnev jutt kokku, aga äkki tuleks hoopis lähemalt kaeda ja kõrvutada Klemetsi kõiki teatritöid, sinna juurde sulatada tema isik ja selle omadused, vaadata üldse mõtestatult meie viimase aja (noor)naislavastajatele ning nende töödele ja siis uuesti kogeda “Birdyt”…