Kas elu on tõsi või nali?

Vihmar on loonud ängistavast tragöödiast komöödia, kuid imede ime – Strindberg on alles jäänud.

MADLI PESTI

Pärnu Endla „Surmatants“, autor August Strindberg, tõlkija Arnold Ravel, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, valguskujundajad Karmen Tellisaar ja Kasper Jürimäe. Mängivad Kleer Maibaum-Vihmar, Priit Loog ja Ingomar Vihmar. Esietendus 7. IV Küünis.

Rootsi klassiku August Strindbergi „Surmatants“ on ängistav, painav lugemine, mida neelasin väikeste ampsude kaupa. See on mitmekülgse ja vastuolulise klassiku kõige tumedam abielu­draama. Hõbepulmadeks valmistuv paar: sõjaväekaptenist mees Edgar ja noorena näitlejanna-pürgimusega naine Alice. Kivisele, tormisele saarele saabub perekonnasõber Kurt, kes jääb lükata-tõmmata abielupaari suhtemängudes.

Ingomar Vihmar on loonud ängistavast tragöödiast komöödia, kuid imede ime – Strindberg on alles jäänud. Kuiv ja karm, skalpell-teravalt inimpsühholoogiat lahkav Strindberg on kohal, ainult et vihmarliku nihestusega atmosfääriteatri embuses. Värskendav ja helge elamus!

Vihmar on varemgi klassikuid lavastanud (Ibsen, O’Neill, Williams). Tema stiil on siluda dramaatika tasaseks, hiilida sündmustest ümber nurga, tõsta esile esmapilgul tähtsusetud detailid. „Surmatantsus“ dramaatikat aga jagub. Abielupaari (Ingomar Vihmar ja Kleer Maibaum-Vihmar) duellis ristuvad sõnad, aga tantsiskleb ka mõõk ja maadeldakse põrandalgi. Kire objektiks saab sõber Kurt (Priit Loog). Lauldakse, tantsitakse ja joostakse. Aga ikkagi on laval puhastatud, argistatud Strindberg. Kirjanik näitab oma teoses abielupõrgu korduvust, põrguringide pidevat taastulekut, keerlemist ühes ja samas hukatuslikus käitumismustris. Vihmari taotlus laval on aga alati ainukordsuse pühitsemine. See, mis juhtub praegu laval, juhtub ainult siin, selle publiku ees selles ruumis. Tekibki kummastav nihestus.

Kogu mäng, see tähendab lavastus, käib kolmel tasandil, mis asetsevad üksteise peal väikeses nihkes. Esimese tasandina toimib küllaltki autoritruu Strindbergi tekst, karm ja kuiv. Teine on näitlejate mängutasand, mille võõritavat teatrimängu paotatakse publikule mitmel viisil: näitleja-lavastaja Vihmar irdub vahepeal seltskonnast DJ-puldi taha, et lasta mõnusaid estraadiviise; näitleja Maibaum-Vihmar loeb iseenda kaanepildiga klantsajakirju ja vaatab iseenda fotodega näitust koduseintel. Kolmandaks hakkab tööle päriseluline tasand: vaevalt publik unustab, et peaosalised on abielus. Need tasandid paigutatakse mõnusa huumoriga elegantselt etenduse jooksul ümber, õigemini leiavad paigutused ja nihestused aset (soovi korral) publiku peas. Reaalsuse ja illusiooni tantsud on aga lavastusvõtetega esile tõstetud.

Ingomar Vihmarit huvitab performatiivne kohalolu laval.

Gabriela Liivamägi

Vihmarit huvitab performatiivne kohalolu laval. See on (taas) hästi õnnestunud, ja põhjuseks on trupp. Näitlejakolmikust pole mõtet kedagi esile tõsta, ka Priit Loog sulandub abielupaari mänguvõtmesse orgaaniliselt. Trio mängustiil erineb aga harjumuspärasest, korralikust teatrist vägagi palju. Nad räägivad üksteisele vahele, kokutavad, matsutavad, räägivad täis suuga, kordavad teise mõtet, võtavad poolelt sõnalt üle. Nagu elus, võiks öelda. Seejuures hoitakse aga kinni Strindbergi tekstist ning ilmselt nõuab selline mänguvõti just seda salapärast kohalolu. Kahtlustan, et välisele ebatäpsusele vaatamata nõuab mäng sisemist täpsust.

Mainitud teise, mängulisse, teatraalsesse tasandisse panustab enim Ingomar Vihmari loodud lava- ja muusikaline kujundus. Tegemist on mingisuguse liminaalse ajaga, võngutakse illusiooni ja reaalsuse vahel. Laval on mööblitükid, mis on pärit teatri mööblilaost ja toovad steriilsesse black box’i kaasa teiste lavastuste ja ammu kadunud aja hõngu. Lõbustav äraarvamismäng teatriveidrikele enne etendust ja vaheajal: mõista-mõista, millises möödaniku lavastuses on rolli mänginud päevinäinud stiilne kiiktool, millises kaunis diivan (1970. aastate „Hiirelõksus“!), kust küll pärineb müstiline koopasuu trellitatud uksega (1990. aastate lastemuusikalist „Salaaed“!); on leitud ka üks 1990. aastate stiilis baaripukk.

Nii nagu lavastuse mööbliesemed toovad kaasa eri ajastud, teevad seda ka rekvisiidid ja kostüümid. Tegelased toimetavad nutitelefonidega, oluline rekvisiit on sülearvuti, seejuures on aga loodud muhe sketš, kuidas Alice tutvub esimest korda ketšupiga. Ka kostüümid on segu tänapäevastest argiriietest ja viidetest näidendi kirjutamisaega 1900. aastal. Kõige suurema kiiksuga rõivad on lavastaja iseendale kui kaptenile selga pannud: lustaka suvise T-särgi peal kannab Edgar ajaloohõnguga sõjaväelist vormikuube, domineerivad mustad säärsaapad.

Mängutasandi nihestatuse toob kõige otsesemalt välja kapten Vihmar, kelle kaenlasse ilmub ühel hetkel näuguv ja end liigutav valge kass. Kapten Edgar ajab intensiivset ja tõsist juttu Kurti ja Alice’iga, kuid kass näub. Tekib brechtlik võõritusefekt: et mingil juhul ei saaks tegelastele kaasa elada, mitte mõelda, mida tegelased ütlevad, vaid jälgida, kuidas nad seda kassi liikumisega koos teevad. Muigamist väärt stseen.

Strindbergi „Surmatantsu“ (I osa) üks lõpumõte kaptenilt on: „Kas elu on tõsi või nali?“ Tundub, et Vihmari lavastuses sai sellest küsimusest kvintessents: lavastus suundub sellesse küsimusse, tegeleb selle küsimusega. Kas elu on tõsi või nali? Kas teater on tõsi või nali? Kas see, mis me just tegime ja iga päev teeme, on tõsi või nali? Elu mask muutub teatrimaskiks. Vihmari lavastuses saab surmatantsust elutants. Abielupaar otsustab pärast kõiki valetamisi ja jala tahapanemisi siiski koos oma hõbepulmi tähistada: DJ Vihmar paneb peale Valgre „Muinasloo muusikas“, abielupaar tantsib ja kallistab. Peagi liitub grupikallistusega ka andestav sõber Kurt.

Kirjapanduna mõjub see pateetilisena, kuid laval polnud pateetikat grammigi. Muusikagi mõjus võõritavalt ning lõpupildis sulandusid kolm tasandit – autori mõte, teatrimäng ja päris elu – üheks, võimalik et ebakorrapäraseks, siksakiliseks tundeks. Helgeks ja kergeks. „Mingem siis edasi,“ on Strindbergi viimased sõnad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming