Kas kommerts suretab eesti teatri?

Enn Siimer

Suur raha võimu tapatöö näib olevat nakatanud kogu eesti teatri.Yasmina Reza, „Tapatöö jumal”, prantsuse keelest tõlkinud Margus Alver. Lavastaja Jaak Allik, kunstnik Jaak Vaus. Mängivad Kersti Kreismann, Piret Rauk, Jüri Aarma ja Sulev Teppart. Esietendus Kuressaare Linnateatris 5. X 2008. Rasked ajad on jõudnud teatrissegi. Suur raha võimu tapatöö näib olevat nakatanud kogu eesti teatri.

Kassa täitmisele on mõeldud ju kogu aeg, hoopis tõsisemalt võib-olla viimased paarkümmend aastat. Mõned teatrid ja projektitrupid on läinud looritamata kommertsi peale ja heal juhul saavutanud populaarsuse publiku hulgas. Ilmekaks näiteks on siin vana Baskini teater. Kas võime temaga pahandada,  kui saalid on täis, publik rahul ning näitlejadki naudivad enamasti tormilist vastuvõttu?

Teised proovivad ühitada kommertsi kõrge kunstiga repertuaari tasakaalustamise kaudu. Ikka nii, et üks hea suure lava kommertstükk annab võimaluse paariks tõsiseks lavastuseks nii suures kui väikeses saalis. Seda on proovinud suuremal või vähemal määral kõik riigiteatrid peale Tallinna Linnateatri, mis ei vajagi kommertsi oma niigi täis saalide kõrvale.  Tasakaalustatud repertuaari juures saab aga põhiküsimuseks, kuivõrd need kunstitaotluslikud lavastused tegelikult õnnestuvad, sest õnnestunud hea lavastus toob endaga kaasa ka publiku, keskpärane aga mitte. Selles suhtes näib edu saatvat Pärnu Endlat ja Rakvere teatrit, Ugala aga näib komistavat juba mitu hooaega järjest. Nüüd on raha kirves läinud veelgi karmimaks ja juba levivadki jutud, et ükski riigiteater  ei saa enam lubada midagi muud peale kommertsi.

Kui tegu oleks säravas esituses hea kommertsiga, on asi veel talutav. Siis ei hakka publik nina krimpsutama ning tavaliselt jätab see ka näitlejatele piisavalt loomingulisi võimalusi. Elus ei lähe aga kõik nii nagu kavandatud ning suurepärased plaanid ei õnnestu kaugeltki mitte alati. Kehv kommerts ja veniv esitus viib aga kõik, nii publiku, raha kui ka usalduse. Samas tundub mulle, et riigiteatridki võiksid  üht-teist õppida ka väike- ja projektiteatrite praktikast. Viimased on palju vabamad uute võimaluste katsetamisel ja ka igasuguste külaliste kaasamisel. Veel mõned aastad tagasi praktiseeriti ka riigiteatrites hoopis rohkem võimekate külalisnäitlejate kutsumist. Kas neid nimekaid tippnäitlejaid osati alati vajalikul määral „välja mängida”, on omaette küsimus. Võib arvata, et nüüd ollakse reklaamistrateegias märksa targemad. 

Näib, et praegu ollakse rohkem hädas oma koosseisulistele näitlejatele töö kindlustamisega. Vaadake ringi! Väikese koosseisuga teatrid on siin varmad oma eeliseid kasutama. Neil puudub ka paine ja vastutuskramp igapäevase saali ja plaani täitmise ees. Head kunsti, seda enam aga head, nauditavat lavastust iseloomustab eriline kergus, elegants. Elegants – mäletate Väikest Vipperit, Jaan Krossi novelli kangelast – tekib vaid seal,  kus tööprotsessis puudub kramp ja pingutus, kus kogu trupp vaimustub koosmängimisest. Kuid vaimustus ei saa tekkida, kui pole rikkalikku algmaterjali ja võimekat juhti, kes annab koosmängimisele innustava kammertooni. Pean tunnistama, et pole juba ammu teatris etendust sedavõrd suure kaasaelamisega nautinud nagu seekord, vaadates ühe pisikese ja vaese teatri etendust. Vaese selles mõttes, et palgal on seal tinglikult vaid poolteist inimest.  Jutt on Kuressaare Linnateatri etendusest „Tapatöö jumal”. Teatrisse minnes piinas mindki kahtluseuss – mida see Allik nüüd Kuressaares teinud on? Teatril endal tänast majandusolukorda arvestades sent surmale võlgu. Ja nüüd võetakse veel kavva Yasmina Reza, kuuldavasti elitaarse autori tükk. Oli küll kuulda, et kaasa teevad Kersti Kreismann, Sulev Teppart, Piret Rauk ja Jüri Aarma, kuid et just nemad on  kogu lavastuse õnnestumise „peasüüdlased”, saan tunnistada alles nüüd.

Mida me siis nägime? Mis tegi etenduse nii elamuslikuks ja nauditavaks? Lihtne öelda – näitlejate mäng! Kuid nii see just oligi! Näitlejate suurepärase mängu kaudu avanes inimsuhete maailma nüansirikkus, selle avatud ja varjatud külgede pidev vaheldumine. Ma ei tea, kas on alati vaja olla Kersti  Kreismanni tasemel näitleja, et ka lihtlabase repliigi, nagu näiteks „Kas soovite veel kohvi?” taga suudaks vaataja aimata korraga nii näilise üleolekuga varjutatud ebakindlust kui ka üleolevat suhtumist oma mehesse. Kreismann aga mängis niimoodi, balansseerides avatud ja varjatud suhete pingeväljas rolli algusest lõpuni. Ja kindlasti ka teised, kuigi võib-olla mitte nii järjekindlalt. Kui näeme Piret Rauka langetatud  päi istumas, siis on selles tema kangelase pinguli hoiak, mis reedab allasurutud naist ja ema, kes läheb sisimas ilma mingi välise märgita põlema, kui naabrimees jätab kodustatud looma tänavale. Kui Jüri Aarma kõneleb mobiiliga oma firma käekäigust, siis näeme tema kangelases ka julma ükskõiksust nii oma naise kui poja vastu. Allasurutud muiged, kiirpilgud ühele või   teisele räägivad rohkem nende kangelastest kui sõnad, mis pärinevad dramaturgilt. Sulev Tepparti kangelane näib siin esialgu kõige sümpaatsem, kuid inimsuhete suhtes paljaks roogitakse temagi. Kuid see, mis lavastuses köitis, polnud ainuüksi  näitlejate võrratu mäng. Ka kogu lavastuse partituur, suhete ja pingete vaheldumine, lavakangelaste tõmbumised ja tõukumised, oli hästi tasakaalus.

Mulle näib, et seda näidendit oleks saanud lavastada sotsiaalselt märksa teravamalt. Kas või pealkirjast lähtuvalt. Muidu nii terava ühiskondliku närviga Allik on siin oma sotsiaalsuse tagaplaanile surunud ja teinud panuse näitlejate mängule. Õigustatult. Nautis publik, nautisid  ka näitlejad. Etenduses oli elegantsi. * * * Huvitav asi selle teatriga. Või on nii igasuguse hea kunstiga. Kord valmis mõeldud valem võib kiiresti muutuda omaenda vastandiks. Yasmina Reza näidendeid on meil lavastatud päris mitmeid. Kindlasti on ta väga hea ja terava tänapäevatunnetusega dramaturg. Vaadanud ära Kuressaare teatri lavastuse, tundub kohe, et voh! Head näitlejad saavad heas  näidendis kokku ja teevad hea lavastajakäe all imet. Nii ongi. Kuid kohe läheb mõte ühe teise sama autori hiljutise lavastuse peale, kus ei mänginud sugugi mitte vähem võimekad ja andekad näitlejad samuti korralikus lavastuses, kuid võta näpust. Kõik vajus kuidagi laiali, polnud mõtet, traagikat ega naljagi. Võib-olla on asi hoopis teatris. Institutsioonis. Kui tegemist on traditsioonilise  riigiteatriga, siis suhtuvad näitlejad-lavastajad oma töösse rahuliku enesestmõistetavusega. Kui aga on tegemist institutsiooniga, mis peab oma eksistentsi eest päevast päeva võitlust pidama, on asi teine. Võib-olla ongi see põhjus, miks vaimustume-üllatume uutest teatrinähtustest, nagu seda on Võru teater, või siis ka selline vormiliselt poolteater nagu Kuressaare Linnateater. Kuid ega seegi tõde ole absoluutne. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming