Kas meelelahutus teatris võib ka meele kokku panna?

Tiiu Levald

 

Kadri Adamson Pipina oli ootuspäraselt hea. muusikaliteater

 

Muljed ja elamused on kõige suurem rikkus inimese elus ja ka ainsad asjad, mida keegi ei saa temalt võtta.

Adolf Šapiro

 

Mulle meeldisid väga ajakirja TMK 2006. aasta lõpunumbris teatriteadlaste Ivika Sillari ja Lea Tormise mõtteavaldused rubriigis “Teatriankeet 2005/2006”, kus esimene räägib muuhulgas repertuaarivalikust seoses noore teatrikülastajaga ja teine meelte kokkupanemise võimalustest teatri kaudu.

“Võõrsõnade leksikon” annab sõnale “teater” (kr k theatron) seletuse – ehitis, koht või asutus, kus näidendeid ette kantakse; laiemas mõttes lavakunst üldse (minu rõhuasetus). Seega peaks ju saama eelmainitud rubriigi all mõtteid vahetada ka muusikaliste lavastuste üle, olgu need siis muusikali või mingi muu nimetusega ning olgu mängupaigaks akadeemiline teatrilava, puitehitis Naissaarel või Linnahall.

Teemade ring võiks olla ääretult lai, saame rääkida kõigepealt tänase päeva suurimast võimalusest, kuid ka koormast noorele inimesele, s.t meelte killustumisest. Tänu tohutule infotulvale TVs ja Internetis, kus orienteerumine sõkalde ja terade rägastikus väga raske, kui ei tule appi elus, s.t nägemis- ja kuulmismeeli emotsionaalselt mõjutav tegur. Olen seda usku, et hea teater igas vormis on üks kindel abiline.

 

 

Kolme žanri süntees

Teiseks teemaks on näitleja-laulja-tantsija ühes isikus ja tema isikupära lummus. Igal ajastul on noortel olnud omad ebajumalad, kelle pärast on mindud kinno, kontserdile, teatrisse ning on ju õnn, kui ebajumalaiks kujunevad tõeliselt professionaalsed tegijad, mitte kunstlikult üles haibitud ühepäevakangelased.

Kolmas teema on muusika ja sõna kvaliteedi ning sõnumiga seonduv ning lõpuks viimane ja praegu teelahkmel probleem, häälekäsitluse printsiibid alates lapseeast ning helitehnilised vahendid, millest sõltub lõpptulemus.

Kuna mul on õnn olnud vaadata-kuulata koos lapselastega mitmeid väga erinevaid lavastusi, siis julgen tulla välja mõtteavaldustega, mis baseeruvad vahest elul enesel. Mind on alati huvitanud lapse arvamus ja olen üritanud igal etendusel tähele panna ka kogu auditooriumi reageeringuid ning hiljem muljeid kuulanud ja jaganud igas eas teatrisõbraga.

Kõigepealt suurim tänu Eesti Nukuteatrile (nüüdsest Noorsooteater), kes väga mitmekesise repertuaariga on hoolitsenud läbi aegade kõige pisemate ja ka teismeliste eest, Linnateatrile, RO Estoniale ja Vanemuisele, kus on toodud lavale muusikalis-sõnalisi lavastusi ja ballette noorimale eale ja vahel sekka ka teismelisele huvipakkuvat.

Võib arvata, et kõige raskem on tuua tänases maailmas teatrisse 13 – 18aastaseid. Siinjuures tahakski avaldada kahetsust, et kaks väga kõrge kunstilise tasemega ning mõtlema kutsuvat, antud juhul küll draamalavastust (Anu Lambi Johannes Aaviku tööde põhjal “Keeleuuenduse lõpmatu kurv” NO-teatris ja Merle Karusoo lavastatud “Küpsuskirjand 2005” Eesti Draamateatris) nii ruttu repertuaarist kadusid, et paljudel need nägemata jäi, sealhulgas siinkirjutajalgi.

On selge, et tänases, raha poolt nii rängalt dikteeritud olukorras on õpetajatel raske tuua õpilasi klasside kaupa teatrisse. Kuid näiteks Vanemuist külastades olen näinud, kuidas sõidetakse ka maakondadest bussitäie lastega kohale, ja olen istunud Estonias esimesel rõdul ümbritsetuna Prantsuse lütseumi õpilaskonnast. Kindlasti on problemaatiline sponsorite leidmine juhul, kui vanematel ei ole võimalik teatripileteid lunastada, kuid hea tahtmise juures saab palju korda saata ja need pingutused on seda väärt! Tsiteeriksin siinjuures veel kord Adolf Šapirot: “Publikul on teatrit rohkem vaja kui teatril publikut.”

Kui räägime kahetsusväärsetest muutustest õppeprogrammides, eriti aga seoses ilukirjanduse valikuga, siis on ju kõige atraktiivsem variant avardada inimlapse silmaringi teatrietendusel. See, et terves maailmas kahaneb päev-päevalt lugemus, ei peaks ju meiesugusele miljonilisele rahvale ometi lohutus ja ammugi mitte õigustus olema!

Kui avastasin näiteks, et keskkoolist tulnu ei teadnud, kes on Romeo ja Julia, et järgmine polnud midagi kuulnud Peer Gyntist, siis on ju suur õnn, et on võimalus nende lugudega tuttavaks saada kas või muusikali ja balletti vaadata. Ärksam inimeselaps saab ju siit impulsi huvitumaks, mida on Shakespeare veel kirja pannud ja kes on Ibsen ning mis peitub Suure Kõvera ja Nööbivalaja taga – avastab jumaliku Edvard Griegi muusika! Ärgu tundku neist näidetest end puudutatuna lugupeetud kirjandusõpetajad – igas valdkonnas on südamega tegijaid ja neid, kes on külmavereliselt arvutimaailma märksüsteemile ümber orienteerunud.

Olen nõus nendega, kes väidavad, et muusikalil on küljes kõigi kolme žanri hädaohud: nii draama, ooperi-opereti kui igat sorti tantsuetenduste omad. Olen nõus Lea Tormisega, et muusikalide hulgas on palju kehvakesi ja teatri juhtkonna asi jälgida, et valik oleks õige ning repertuaar tasakaalus – et ei mindaks kaasa maitset lagastava nivelleerumisega. Alati sõltub kõik ju tegijate professionaalsusest.

Kui teha väike tagasivaade umbes kümne aasta jooksul nähtule-kuuldule nii teatrites kui Linnahallis, siis on saanud selgeks: kui laval on tõeline kunstnik näitleja, laulja või tantsija näol, kui lavastaja, kunstnik ja koreograaf ei uputa sõnumit glamuuri ja tühikargamise sisse, siis on mulje lummav ja noore inimese mälus pikkadeks aastateks.

Kaugematest aegadest on väga kõrge kvaliteedimärgi maha pannud näiteks Helgi Sallo ja Jüri Krjukov (“Hello, Dolly!”, “Viiuldaja katusel”, “Kabaree”). Viimasele mõeldes ei saa jätta tõdemata, kuivõrd habras ja maitsekuse piiril balansseeriv on koomika laval, kui harva sünnib häid koomikuid ning kui kahetsusväärselt vara neist paljud siit elust on lahkunud! Seda enam peaks hindama neid, kel seda “soolikat” on. Näiteks kahjutundega peab tõdema, et selle žanri stiilitaju ning kordumatu sarmiga laulvat näitlejat nagu Tõnu Kilgas kohtab veel vaid nn projektlavastustes (hirmus väljend!). Unustamatuks on jäänud näiteks Jüri Lumiste väga groteskne ja äärmiselt musikaalne ning sõnavaldav roll “Oliver Twistis” Vanemuise laval. Jõulised ja väga tõsiselt võetavad näitlejatööd on olnud Marko Matvere Javert “Hüljatutes” ja Georg “Georgis”, need oleksid maailmalavasid väärt. See nimistu võiks veel jätkuda paljude õnnestunud näitlejatöödega.

Ja siinjuures ei tohi ära unustada, milline ennastületav energia on kulunud neil näitlejail, kes on pidanud esmakordselt sukelduma nii sügavale vokaal- ja tantsumaailma, nagu seda nõuab eelmainitud kolme žanri süntees. Kui meenutada Linnateatri lavaaugus 2003. aasta suvel etendunud Jaan Tätte – Olav Ehala “Kaotajaid”, millest tol ajal 13aastane lapselaps lausa  sillas oli, siis meenub väga erk ja ehe häälterikkus ning lisaväärtusena veel faktor, et ka muusikuteks olid Linnateatri omad tegijad: Riina Roose, Andres Raag ja Allan Noormets, Hele Kõre, Evelin Pang, Elisabet Tamm, Rain Simmul, Andero Ermel, Marko Matvere. Kõik olid Riina Roose käe all laulma pandud nii, et nende häälte tämbrid, sõnaga see, mis teeb iga hääle kordumatuks, mis sisaldab ainult sellele isiksusele omast energiat, jäid kuulmismeeltesse sedavõrd positiivselt, et hiljem ei vaheta neid ära kellegagi.

Sama kreedo kandis Linnahallis etendunud “Hüljatuid”, kus lausa tämbrite pillerkaari sai nautida kõigepealt muidugi Jassi Zahharovilt ja ka Kaire Vilgatsi, Marko Matvere ja nii mõnegi noore popmuusika tegija puhul. Värskelt ja nauditavalt mõjus Liisi Koiksoni pingeteta ning siiras laulmine (“Grease”, “Georg”, “Talvemuinasjutt”). Oma žanrit hästi valdava Maarja-Liis Ilusa hääle kõla suveräänsus ümbritsevas möllus (“Miss Saigon”, “Cats”) on olnud võluv.

Vanemuise laval on rõõmu pakkunud oma tämbririkka hääle ja nakatava lavasarmiga Siiri Koodres (“Cats”, “Talvemuinasjutt”), fantastiliselt laia diapasooniga on Aivar Tomminga näitlejaanne (“Cats”). Ka tema lummab oskusega säilitada oma hääle tämber ning uskumatult paindlikult fraseerida, mis pani kõrvu kikitama juba draamalavastuses “Mesimees”.

 

 

“Pipi Pikksukk”

 

Ajendiks selle artikli sünnile sai tegelikult Linnahallis nähtud “Pipi Pikksuka” etendus (Astrid Lindgreni järgi Sulev Nõmmiku libreto, muusika Ülo Vinter, Ülo Raudmäe, laulutekstid Enn Vetemaa), lavastusmeeskond Marko Matvere, Erki Pehk, Mart Agu, Krista Tool, Gerly Tinn; osades Kadri Adamson, Jaanus Mehikas, Kaili Viidas, Marika Vaarik, Sepo Seeman, Danne Dahlin (Rootsi), Terje Pennie, Andrus Vaarik, Kelli Uustan jpt.

Kuna kuulun sellesse generatsiooni, kes olnud (Kommipoe Tädina lausa kaasa teinud ) “Pipi Pikksuka” lavaloo sünni juures aastal 1969, siis võib arvata, et valdan erilist võrdlusmaterjali. Mingil juhul ei kavatse aga siinjuures võrdlema hakata kõiki Pipi osatäitjaid läbi kolme aastakümne, sest igaüks neist oli omaette nähtus ja igal omad “väikesed nipid, väikesed trikid”.

Küll aga soovin avaldada tänu viimati nähtu lavastusmeeskonnale, eeskätt lavastaja Marko Matverele. On osatud tõestada, kuivõrd igihaljas ja lapsesõbralik see kunagi “kuivikute” poolt lausa keelustada tahetud lugu on! Lavastuses on tehtud kärpeid ja stseenide ümberpaigutusi, mis on tulnud loole ainult kasuks. Äärmiselt turvaliselt ja hingesoojendavalt mõjuvad Matvere Lindgreni teksti lugemised loo alguses ja lõpus ning uskumatu efekt (eriti pisematele) on elus hobune ning tõeline härra Nilsson (ahv) laval! Lapsed said lustida koos Sepo Seemani Eefraimiga, südamest naerda Marika Vaariku preili Rosenblomi üle ja ratastel lavale veerenud laev, foonile ilmuvad merepildid ning talvine kodupilt – kõik teenisid üht eesmärki.

Kadri Adamson Pipina oli ootuspäraselt hea, sest teatrisõbrale on ta juba jõudnud end tõestada kui näitleja. Kuid suurim üllatus oli (vähemalt nähtud etendusel) tema huvitav häälekäsitlus. Ma ei tea, kui palju on tal varem tulnud laulda, kuid meeldis tema asjale sisuline lähenemine – vastavalt vajadusele kasutada väga erinevaid värve registrite näol ja dünaamikat. Arenguruumi on ees kindlasti veel küllaga, kuid liigutavamat unelaulu on harva kuulda olnud, vahest ainult aastatetaguselt Helgi Sallo Pipilt.

Ja nüüd veidi eelmainitud häälekasutuse tendentsidest näiteks muusikalides “Chess” (Vanemuine) ja “Fame” (Linnahall) ning helivõimenduse probleemidest üldse seoses muusikalidega.

Kuna pean väga lugu oma alasse kiindumusega suhtuvatest laulvatest muusikutest, sõltumata sellest, kas mulle isiklikult kõik stiilid meeldivad, usun ära tundvat, mis on ehe. Kui eespool juba jutuks olnud unikaalsus vahetatakse mingi “trendi” vastu, kui saalisolija ei kuule enam hääle ilu, siis peab otsima selle põhjust. Vanemuise saalis “Chess’i” etendusel istudes olin hämmingus, nähes, kuivõrd jäägitu sisseelamise ja täiesti uue kvaliteediga tegid oma rolle Gerli Padar ja Koit Toome. Kuid kahjuks kaotasid pea kõik kulminatsioonid oma mõju, sest hääl oli maetud müralaviini ja sisuline haprus oli lõhutud. On ju kahju, kui nii eredate rollijooniste puhul, nagu seda olid “Fame’is” Kaire Vilgatsi, Ülle Lichtfeldi, Nele-Liis Vaiksoo ja JZ Belle oma, on kõigi naishäälte kõrgregistri kulminatsioonid täiesti identseks nivelleeritud. Laulmises on kindel kreedo, ükskõik mis žanris (ka heavy metal’is peab vokaal kuulda olema) – energia tuleb hääle mahu, mitte jõu arvelt. Siis jõuab kuulajani ka tekstis sisalduv. On ju meeletult kahju, kui kaotsi läheb näiteks “Fame’i” väga vajalik ning valus sõnum 18aastastele! Trendid võivad trikitada, kuid usun, et näiteks Barbra Streisand jääb veel kauaks ajaks ihaldusväärseks eeskujuks.

Arvan, et helirežiis peaks kindlat vahet tegema, kas etendus toimub 4000 pealtvaatajaga Linnahallis või loomuliku inimhääle jaoks mõeldud teatrisaalis. Ja kindlasti otsima alati õiget tasakaalu vokaali, selle kauneima pilli suhtes. Küsimus ei ole maitses ega kuulaja eas, vaid noore põlvkonna kuulmismeele kasvatamises, sest ka selles valdkonnas on oma esteetika. Laste kõrvakuulmine saab ju küllaga risustatud igat sorti müraga, mis meid ümbritseb, ja on kindlaks tehtud, et niigi habras kontsentreerumisvõime sõltub eeskätt kuulmismeelest. Ning siit vist algabki meelte kokkupanek.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming