Kas on veel kuskil ruumi?

Margot Visnap

Osutatakse olulistele tendentsidele ja lavastustele, traditsioonilisest ülevaatest on aga paraku seekord loobutud.

Kogumik ?TEATRIELU 2003?. Koostajad ja toimetajad Anneli Saro ja Sven Karja. Teatriliit 2005. 389 lk.

Aasta tagasi kirjutasid Anneli Saro ja Sven Karja aastaraamatus ?Teatrielu 2002? teatrikriitika allakäigu pärast muretsedes: ?Kui väga karmilt väljenduda, siis toimub Eestis praegu teatrikriitika kui sidusa diskursuse aeglane kõngemine, kas või võrreldes näiteks kirjandus- ja kunstikriitikaga.? Kuus aastat tagasi, 1999. aasta jaanuaris, kirjutas Valle-Sten Maiste siinsamas Sirbis: ?Eesti teatrikriitika on keskpärane. Ta lausa kutsub enda kohale nietzschelikult haamerdama./—/ Häda on pigem selles, et olemasolevas kriitikas puudub sisuline vastumõtlemine teatripildis domineerivate suundade suhtes ja selles, et see kriitika on dialoogivõimetu või -huvitu kõige suhtes, mis jääb ta mõttemaailmast väljapoole.? Viimasel teatripäevapeol Endla teatris vihjas Indrek Saar konstruktiivse ja heatasemelise kriitika puudumisele ning andis teatriliidu juhatuse nimel tänavuse kriitikapreemia üle Kristiina Garancisele tema tantsualaste kirjutiste eest. Viimast, aasta algul ilmunud aastaraamatut ?Teatrielu 2003? lugedes ei saa paraku õnnelikult hõisata, et kriitika üldpilt oleks kuigivõrra paranenud-muutunud.

Ei, asi pole selles, et käesolev kogumik teatrikriitika allakäigutrepile mõne kivi juurde lisaks. Kindlasti mitte. Rõõmustavalt pakub tänavunegi aastaraamat süvenemisväärset lugemist. Ometigi jääb midagi hinge kripeldama. Mis ääripidi on siiski seotud ka kriitika nn taandarengu probleemiga. Nimelt on meie teatriretseptsioonist kadumas (kui mitte juba kadunud) ülevaatlik, kokkuvõttev, üldistav vaatepunkt. Ehk siis ammu pole kirjutatud hooaja või teatriaasta üle- ja sissevaateid, olgu Eesti teatri tervikkäsitlusi või siis meie teatreid eraldi, koos või võrdlevalt analüüsivaid kirjutisi, mis kaardistaksid teatrite hetkeseisu, olulisi tendentse, probleeme jne. Teatrist kirjutatu põhjal (eriti päevaajakirjandust silmas pidades) on praktiliselt võimatu mingitki mosaiiki kokku laduda saamaks vähegi ülevaatlikku pilti, mis suunas Eesti teater liigub (või ei liigu?). Mingi pildi annab loomulikult iga-aastane Teater. Muusika. Kino teatriankeet, mis oma hinnangute-arvamuste paljususes on kindlasti väärtuslik, ent tervikut silmas pidades mitte ammendav ? uuslavastuste hulka (hooajas-aastas) arvestades, pääsevad siiski vaid vähesed lavastused, näitlejatööd kriitikute ankeedis ?edetabelisse?. (Omaette huvitav oleks statistika selle kohta, kui palju uuslavastusi jääb trükiajakirjanduses üldse kajastamata.)

Muidugi on hooajaülevaadete kirjutamine raske, sageli, kui on põhjust ja julgust olla kriitiline, ka tänamatu töö. Kuigi Indrek Saar vihjas kriitikapreemiat üle andes konstruktiivse kriitika puudumisele, pole konstruktiivsed, ausalt, kuid valusalt salvavad kriitikud teatriliidu juhatuse laua taga (kus kriitikapreemia üle otsustatakse) just kõrges hinnas. (Ent vaevalt üks terve mõistusega kriitik püüabki praktikuile meeldida lootuses preemiat saada.) Läinudkevadine kriitikute vestlusring Sirbis, arutlejate parimaist kavatsustest lähtuv mure eesti teatri hetkeseisu üle, tekitas kuuldavasti praktikutes solvumist, pettumust. Mis on ka loomulik. Aga, kui kriitikute-praktikute ?vastasseisus? on väikegi annus konstruktiivsust, pole põhjust selle üle muretseda. Tegelikult  on see antud probleemis kõrvaline, vähetähtis nüanss.

Kas on kirjutajates (toimetajates) vähe jõudu, aega, motiveeritust tegemaks ringi peale ühele hooajale, teatrilegi? Kiiretele tulemustele orienteeritud eduühiskonnas pole süvenev analüüs enam populaarne? Ilmselt mitte. Looming ju avaldab endiselt põhjalikke aastaülevaateid? Päevalehtede kultuurikülgedelt, mis pigem uuslavastuste sabas kappavad, on ülevaatlikke probleemartikleid palju nõuda. Ekspressi Areen piirdub enamasti jõululõhnalistes aastalõpunumbrites ?kultuuripäkapikkude? selekteerimisega. Sirp on aeg-ajalt (kindlasti vähem kui peaks) üritanud üldistavat keskustelu tekitada. TMK eelmisest aastakäigust aga ülevaatlikke-kokkuvõtlikke teatrikäsitlusi enam ei leia (kuigi aastaid on ajakiri seda traditsiooni kandnud). Ja paraku on tasapisi neist loobunud ka aastaraamat ?Teatrielu?. Muidugi, mitmed tänavusegi ?Teatrielu? artiklid osutavad olulistele tendentsidele ja lavastustele 2003. aasta teatrielus, traditsioonilisest ülevaatest on aga paraku seekord loobutud. (Usun, et mitte kergekäeliselt.) Kui eelmist kogumikku (2002) sissejuhatav artikkel toimetajatelt Anneli Sarolt ja Sven Karjalt mõtestas teatriaasta olulised tendentsid-nähtused, siis tänavust aastaraamatut sissejuhatav kirjutis pigem kommenteerib kogumikku ennast. Kuigi toob välja siiski ka olulisi probleemipüstitusi: teatri sotsiaalsus versus ?sotsiaalporno?, ?kopitanud? riigiteatrite süsteemi miinused (ja plussid), kunstniku loojaoreooli asendumine töövõtja/tootja positsiooniga jne. Aga olukorras, kus vaatajad, kriitikud, praktikud ammu enam suuremat osa uuslavastustest ära vaadata ei jõua, igatseks (loodan, ma pole ainus) kuskiltki lugeda analüütilist teatri(te) tervikkäsitlust. Kõik, mis ?Teatrielu? kaante vahele kogutud ja TMKs ilmunud, on tegelikult väärt ja vajalik lugemine. Mis tähendab, et ruumid oleksid justkui täis? Ja paneb küsima: kas kuskil on veel ruumi?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming