Kas Pepeljajevi luigelend?

Triinu Aron

Võib-olla jäi lindude teekond ?Luikede järves? eelmisel korral pooleli Pepeljajevi lavastus ?Üheaegse mängu seanss? jättis õhku küsimärke.

Kineetiline Teater, ?Üheaegse mängu seanss?. Kontseptsioon, lavastus ja koreograafia Sa?a Pepeljajev. Tantsijad Tanja Gordejeva, Darja Buzovkina, Olga Tsvetkova, Tarass Burna?ev, Stas ?melin, Ilja ?aburov. Muusika: Pepeljajev mix/ Sergei Prokofjev ?Romeo ja Julia?, Pepeljajevi ja Olga Tsvetkova video. Etendus anti Kanuti Gildi saalis 19. ja 20. oktoobril.

Õhkõrn eesriie, mis eraldab lavaruumi vaatajaist; lava külgedel vastamisi istuvad tantsijad. Ei, selles lavastuses ei kõla T?aikovski muusika ega alga Von Krahli teatri edukaks kujunenud tantsuetendus ?Luikede Järv?, täpselt samamoodi algab hoopis Pepeljajevi tantsulavastus ?Üheaegse mängu seanss?.

Sa?a Pepeljajev on Eesti tantsu- ja teatripublikule tuntud koreograaf. Võib öelda, et tema Kineetiline Teater on Eestis kõige rohkem gastroleerinud Venemaa tantsutrupp. Pepeljajev on Venemaa üks esimesi ja staa?ikamaid sõltumatuid koreograafe. Tema lavastus ?Luikede järv? (kaaslavastaja P. Jalakas) on pärjatud Eesti 2003 aasta teatripreemia, Philip Morrise Eesti tantsuauhinna ja New Yorgi Bessie? teatriauhinnaga. Seetõttu on enne uuslavastust tahes- tahtmata ootusärevus suur ning varem nähtu jätnud oma jälje.

Ka seekord loob ta mõjusate (omamoodi Pepeljajevi ikoonideks kujunenud) sümbolitega mängides skeemi, millest iga vaataja võib leida oma teemaarenduse.  

Sümboolsete märkide ja trikkidega on Pepeljajev alati silma paistnud ja meelde jäänud.  Koomilised poosid  ning aeg-ajalt lausa jantlikud liigutused on samuti tuntud-teatud Pepeljajevi trump publikuga suhtlemisel. Vahel on tunne, et Pepeljajev on keemik, kes oma vaatlusalust ainet lagundades suhtub sellesse nagu strukturalist: ta muudab aine koostist, lõhkudes selle osakeste järjekorra struktuuri ja pannes need uude järjestusse. Rohkem kui idee huvitab koreograafi ?mäng? lavastuse struktuuri elementidega.

Võimalik, et seetõttu mõjus ka etenduse kõige tugevama küljena animatsioon, mängumaa, kus koreograaf ei pea mõtestama inimkeha liikumist ja arvestama  anatoomia piiridega. Videoinstallatsioonid aitasid struktuuri valemiks kokku sõlmida ja lavastuse põnevaks teha: tegelaskuju projitseeriti ekraanile, projitseeritud kuju eraldati tantsijast. Tundub, et animatsioon on inspireerinud koreograafi kasutama keha liikumist selliselt, millele reaalsus tavaliselt piirid seab. Inimkeha reaalne liikumine ajas ja ruumis, nende omavaheliste tähenduste loomine ja organiseerimine, see on tantsulooja delikaatne kunst, kus eelduseks on looja huvi liikumise vastu. Kunst, millest Eestis viimasel ajal tohutult puudust, seda on maininud nii kriitikud kui ka mitmed kogenud tantsueksperdid.

Kas ?Üheaegse mängu seanss? oli täielikult tantsulavastus? Kogu lavastuses esitati aktiivselt liikumiskombinatsioone. Kuid ometi tekkis mitu korda küsimus, kui palju iga tantsija tunneb pinget, mida koreograaf on õhku paisanud? Või on tegemist tavapäraste kombinatsioonidega, mis korduvad lavastusest lavastusse ja koreograafia eripära avaneb vaid juhul, kui selle sünteesib isikupärane tantsija oma interpretatsioonis. Kas tantsulavastuse eesmärk on luua liikumiskombinatsioonide jada? Tants ei eelda liikumist ?tantsu? enda pärast, see on koreograafi teadlikkus kasutada teisenemist, haprust, täpsust, jõulisust, muutumist ajas ja paiknemist ruumis, mille tantsija oma sajaprotsendilise kohalolekuga kehtestab.  Koreograafi mõttejõu suunamist liigutusse ? seda oleks väga oodanud. Von Krahli teatri ?Kodanikud? ja lavakunstikooli ?Kolm õde!? taustal tundub, et töö näitlejatega on Pepeljajevi kui lavastaja huvitavaim külg ning tegu on pigem lavastaja kui koreograafiga.

Lavastuse koreograafiat iseloomustas üks ja kindel liikumiskiirus ning muutumatu pinge, milles ei olnud ei aeglustusi (vabanemisi) ega kiirendusi (pingestusi) ja mis katkes vaid selleks, et osatäitjad saaksid täita mängu reegleid. Seda mehhaanilist liikumispilti võimendas koreograafi muusikakäsitlus (Prokofjevi teemad ?Romeost ja Juliast? arvutitöötlusena), milles jäi domineerima alati muutumatu rütm. Etenduse muusikarütm, liikumisrütm, videomaterjalid ja hulgaliselt sümboleid tekitasid mulje ?totaalsest teatrist? ja  intensiivselt täis kiilutud infoväljast, milles peaaegu puudus võimalus kontsentreeruda mõnele hetkele. Kas väliste vahendite ülekuhjumise taha võib vahel peituda ka autori ideede ja väljundite konflikt või koguni nende ebaselgus?

Linnud lendavad kaugusesse ära animeeritud videokujunditena. Kui etenduse jooksul ei ole põhjust kordagi võrrelda seda ?Luikede järvega?, siis lavastuse lõppedes lendavad linnud jälle samamoodi. Võib-olla jäi nende teekond ?Luikede järves? eelmisel korral pooleli?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming