Kas saab kangelane hüpata üle rahvuse varju?

Valle-Sten Maiste

Kivastiku ja Komissarovi kangelane on inimlikult heroiline ja süüdiv, kuid mitte mustvalgelt. „Kangelane” – Endla tähelepanuväärne kunstiline võit. ants liigus

 „Kangelase” lavaletulek langeb aega, kus võime rõõmu tunda ajaloohuvi tõusu ja mitmekesistumise pärast. Ilmub eriplaanilisi käsitlusi, millest tõukuvad debatid ajaloo mõtestamise üle. Seda toetab mõningate ajakirjade ja kirjastuste huvi moodsa ajaloometodoloogilise mõtte vahendamise vastu. Üha enam kohtab ajalooteemade kriitilist ja eri perspektiividest ülekirjutamist.

Sellise paljulubava ajaloopildi tekkimine on võtnud tegelikult üllatavalt vähe aega ja me ei peaks süüdistama neid, kes ei saanud valida sedavõrd laia teed. Taas iseseisva riigi algusaastatel olid paljud valged laigud lahti kirjutamata. II maailmasõjas Punaarmee vastu võidelnute kokkutulek tõi endaga kaasa Tori asula okupeerimise venelaste dessantjõugu poolt 1990. aasta suvel. Sellises kontekstis ei olnud ehk paslik vaadelda soomepoiste ja nende mõttekaaslaste tegevust keerukamas raamistikus kui vankumatu isamaa-armastus.

Taasiseseisvumisaegsed isamaalased olid vastamisi kommunistide, internatside, Venemaa propaganda ja vägedega. Nad pidid olema korraga ajaloolased, rahvuse ideoloogid, konservatiivse maailmavaate maaletoojad jne. On selge, et Laarile ja Vahtrele pidi ajalugu neil keerulistel aastatel olema võitlusrelv. Nende maailmavaade ei saanudki omada subtiilsust, mis iseloomustab näiteks briti konservatiivse ajaloo- ja poliitilise mõtte alustuge Michael Oakeshotti.

Ent täna tundub juba näotuna, et arukad inimesed uudisteagentuuride juhtidest riigitegelasteni elavad end hüsteeriliselt välja, kuna ühiskond ei ole teatud valusates Eesti ajalugu puudutavates küsimustes võtnud omaks ainuõigeid mustvalgeid hoiakuid. On üks laialt aktsepteeritud mudel: selleks et olla õige eestlane, tuleb tunnistada teatud formaalseid dogmasid. Näiteks, et vastupanus Punaarmeele ei tohi otsida küsitavusi ja nüansse. Või et nõukogude kord oli ühetasaselt ja varjundita saatanast ning selle tunnistamisega peabki selle korra käsitlemine piirduma.

On neid, kes arvavad, et kangelasliku mineviku mustvalge rõhutamine on ainus, mis suudab elus hoida patriotismi, rahvuslikku uhkust ja kaitsetahet. On neid, keda on ärritanud rahvuslaste kriitikute ekstreemsus, mis sunnib eesti ajalookirjutuse teatavaid alusveendumusi kaitsma. Kuid ajaloo mustvalge dogmaatilisus on sobilik ka paljudele, kes kunagi ei ole soovinud lähtuda kriitilisest mõistusest, südametunnistusest ja maailmavaatest, vaid ikka oludest ning keda iseloomustab „Kolmekrossiooperist” tuttav õigustus „me oleksime olnud head, kui olud ei oleks olnud pahad”.

 

Rahvuslus kui primitiivne freudism

Eestlaste hulgas on kahetsusväärselt palju neid, kel ei ole kinni hoida muust kui formaalselt õigest ideoloogiast. Need inimesed on alati oma sisu ideoloogia poolt peale sunnitud vormile ohverdanud. Vaid ühine silmakirjalikkusekogemus selles osas, mis puudutab isamaalisust ja minevikku, aitab seletada meie tänase valitsusjuhi tohutut populaarsust. Tüüp, kes on järjekindlalt tõestanud, et suudab sisemiste vaevusteta olla kord kommunistide, kord kapitalistlike ettevõtjate ja kord pensionäride nägu ning täidab ideoloogilisi ootusi kriitilistest kahtlustest tuimalt üle sõites, on keskmise eestlase sotsiaalse kogemuse seisukohalt pigem kodune kui mõistetamatu. Nii paistab meie rahvuslus kohati nagu new age’lik sektantlus või primitiivne freudism, kus ema fallose või mõne muu formaalse postulaadi jaatamisega saab uus elu õnnistuse ning õige juhatuse, vabanedes hetkega kogu mineviku taagast.  

Ideoloogilisi ettekirjutusi esitatakse endastmõistetavalt ka kunstile. Raadio poliitikafoorumites või ajalehtede arvamusveergudel nõutakse filme, mis tutvustaksid maailmatasandil eestlaste kannatusi. Nõudmises reedab end arusaam, et kunstil on pelk illustratiivne tähendus populariseerida seda, mis juba teaduse vahenditega on kindlaks tehtud ja moraali vahenditega kõlblaks tunnistatud.

Endlale võib osundatud kontekstis vaid õnne soovida. Valitud teema sobib nii eesti draama aasta kui vabariigi suure sünnipäeva ajalisse lähedusse ning liigub näiliselt ülimenuka patriootilise seebi „Nimed marmortahvlil” tuules. Kuid valides idee teostajateks Mart Kivastiku ja Kalju Komissarovi, kes pole püüelnud ei hollywoodlikke, konformistlikke ega paraadkunstiga kaasas käivaid loorbereid, on Endla Tiit Palu eestvõttel saavutanud tähelepanuväärse kunstilise võidu.  

Kivastik alustas kirjanikuteed stagnalõpu olustiku mitte ideoloogiliselt abstraheeriva, vaid noorte tegeliku elu murede ja rõõmude väga detailitundliku kujutamisega.  Nüüdki kuulutab ta eos, et soomepoistest ei tea ta midagi. Sellised pateetilised teemad kohutavad teda ning ta kirjutab noorte inimeste elust nagu ikka. Ning Kivastik illustreeribki kujukalt, et poisikluttide vormumine plikade ja palli mant kangelaslikkuse ja patriotismi suunas on elulisem, maisem, aga ka huvitavam protsess kui isamaalise meelsuse nimeline abstraktsioon ideoloogilisi debatte pidavate ühiskonnategelaste soovunelmates. „Kangelase” tegijad ei püüa ideoloogiliselt õige või valega maid jagada, vaid kujutavad, kuidas inimesed, kellega nad on oma elus kokku puutunud, keerulise valiku ees käituda võiksid. Ja lahti koorub märksa mitmekesisem, kõnekam ning elusam pilt ajaloost kui see, mida ajaloomõtestajad ühtesid või teisi ideoloogilisi valikuid põhjendades esile manada suudavad.

Ajaloopublitsistid ja arvamusekujundajad ei tohiks olla kohtumõistjad, pühendudes tõestamisele, milline oli õige ja milline vale valik. Ajaloohuvi peaks muu hulgas suunama ikkagi liikumine järjest peenemate ja varem tähelepanu alt välja jäänud detailide vastu. Ajaloos teotsejad teevad küllap paremaid või halvemaid valikuid. Kuid mida keerulisemad ajad, seda enam kehtib see, et niipalju kui on inimesi, on ka lugusid ja arvukaid sugugi mitte üheselt mõistetavaid tegureid ja nüansse.

Meil üritatakse kujundada kangekaelselt veendumust, et rahvusluse tegevuskavad ja ideoloogilised positsioonid on kogu aja olnud vankumatud ja selged. Ainult ajad on olnud halvad. Kaaseestlased peavad sind paariaks, kui tunnistad, et ei teadnud juba lapsest peale kõike Eesti vabaduse seisukohalt olulist ja su peres ei tähistatud salaja jõule. Küll pälvib mõistmise indiviid, kes evis nimetatud voorusi, kuid jäi mitte ainult 1988. vaid ka 1989. aastal ja veel hiljemgi igaks juhuks kommunismiürituse rüppe.  

 

 

Patriotismi mikroajalugu

Kivastik ja Komissarov toovad vaataja ette II maailmasõja keeruliste ja vastuoluliste aegade kangelase Tõnu. Priit Loogi südamliku koomilisusega esitatud kangelane ei ole eemaletõukav, kuid ta on esitatud pigem naiivse, paljuski konformistliku ja inimlikult maisena. Kannab ta igasuguseid mundreid ning puutub rahulikult kokku väga erisuguste inimestega. Kangelane on kõike muud kui patriootiliselt heroiline. Lavastus toob noore mehe elusaatuse ja maailmavaate kujunemisel esile pigem niisugused momendid nagu plikad, kamraadide ja perekonna vastuoluline mõju, ümbritsevate inimeste seas tunnustuse ja staatuse saavutamise keerukus, aga ka totalitaarvõimude mesijutud, maskuliinne veetlus ja esteetiline ning erootiline mõjujõud.

Muust lavastusest pisut eraldiseisev, aga visuaalselt meisterlik on tükis fašismi erootikale pühendatud lõik. Susan Sontag on kirjeldanud, kuidas ekstaatiliselt fašismi vihkav lääs hakkas 1970. aastatel ebameeldivatele faktidele läbi sõrmede vaadates Leni Riefenstahli vastu huvi tundma, suutmata vastu panna fašistliku esteetika erootilisele veetlusele. Teiste siltide all ujusid tasapisi esile muudki totalitaarsete ideoloogiate kodustatud teemad. Kui fašismis punast kärbseseent nägev lääski ei saanud sellest veetlusest lahti, kuidas pidi suutma vastu panna süütu koolipoiss?  

Kuid eelkõige seisab Endla lavastuse kõnekus küsimises, kas me saame eeldada ajaloo pöördepunktides seisjatelt enam suurust kui see lodev lohin, mida igapäev enda ümber näeme. Me muudame tütarlapsi lasteekraani laulustuudiotes üha varasemas eas aina „seksi­demaks” ning ahhetame, kui mõnel on juba 13aastaselt kõht ees või kusagil arvutis leitakse lastepornot. Samuti oleme harjunud sellega, kuidas staatus ja toimetulek igapäevases elus saavutatakse üksjagu vastuoluliste, sageli variserlike, fetišistlike ja silmakirjalike võtete toel. Kuid kangelaselt, inimeselt ajaloomuutuste ja isamaa saatuse palge ees, nõuame, et ta oleks lihtne ja ühene, mustvalgelt üllas ja vankumatu.

Muidugi on lavastuses tunda vana patsifistlikku teemat, kuivõrd sõda üldse saab heroiseerida. Kuid toonitamisel, et ajalootundides tuleb olla eriti ettevaatlik ja tähelepanelik, on teinegi tähendus. Vastandades inimeseks jäämise keerulise kunsti mustvalgetele ideoloogilistele positsioonidele, paneb lavastus mõtlema, kuivõrd just igapäevase ühiskonnaelu pinnaline silmakirjalikkus ja soovimatus tegeleda sirgjooneliselt paljude tõsiste küsimustega omab osa selles, et me ei ole jõudnud ajaloo vastutusrikastel hetkedel õnnelikumate pöördepunktide ja ühemõtteliselt vooruslike kangelasteni.

 

 

Tüdrukud ikka vaid litsid ja musumatid

Kontseptuaalse õnnestumise kõrval võib „Kangelase” juures rääkida ka õnnestunud rollidest ja lavatervikust. Komissarov on jätnud koolitööde põhjal tugevamatele Jaanus Mehikasele ja Sten Karpovile tugevad taustarollid,  rajades lavastuses üsna palju koolitöödes samavõrd mitte avanenud Veljo Reiniku peale. Reinik kannab oma inimlikult vastuolulise ja lavastuse ülevalhoidmise seisukohast vastutusrikka karakteri vääriliselt välja, luues vajalikud meeleolud ning lastes enda kaudu avaneda teistel tegelaskujudel. Kogu noorte trupp mõjub valmis ja tugevana. Vähem on mängida kahjuks tüdrukutel, kuid seda tuleb Kivastiku teemade puhul paraku üsna sageli tõdeda.  

Lavastus ja rollid luuakse pealtnäha nappide, kuid viimseni lihvitud võtetega. Harvanäh­tavalt täiuslikuks on vormunud Ahti Puuderselli esitus lapsi vastaspoolte armeesse saatva isa rollis. Ago Andersoni sõnatu kehaliselt imposantne haavatu on kindlasti aasta tähelepanuväärsemaid kõrvalrolle. Suur osa on lavastuses kahtlemata Einar Lintsi erinevas võtmes seatud liikumistel.  

Tüki struktuur ei võimalda tegelaskujudel kuigivõrd areneda ning enamasti piirdub esitus karikatuursusega üksikutes stseenides. Kuid neis kitsastes piirideski jäävad Märt Avandi ja Tambet Seling grotesksetena meelde, kehastades värvikalt vastavalt poistekamba vihast autsaiderit ja kohmakat kunstihinge, Seling ka mesist fritsu. Sooja ja koduse emakarakteri on loonud Karin Tammaru.

Lõpuks ei saa kiitmata jätta Sepo Seemanit. Suure pulli- ja show-mehe mainega Seemani rollides, olgu need suured või väikesed, on ikka tunda kirglikku sädet ja omamoodi soojust, mis toob ka rutiinsesse või lamedassegi lavastusse elusa ja sümpaatse noodi. „Kangelaseski” Rakvere linnapea ja salaviinavedajana üles astudes näitab Seeman, et ka väikesele repliigile tuleb pühenduda nagu tervele maailmale. Tõsi, kõnealuses lavastuses käib see iga momendi kohta.  

Kiita tuleb lavastuse valgust, kostüüme, lavakujunduse leidlikkust ning kunstnikutööd. Taustad olid massiivsed, sümboolselt mõjusad ning võimsad, kuid mitte lavastuse teisi elemente üle mängivalt pealetükkivad. Ka muusikalise kujunduse osas on Toomas Lunge ületanud rutiini, mida Lindpriide kuulaja antud teema osas tunneb. Muusika ja laulude seaded olid rafineeritud ja tükki toetavalt harmoneerivad. Siiski pole välistatud, et muusikagi osas oleks lavastusmeeskond Viljandi kultuuriakadeemias lahtiste silmadega ringi vaadates olemasolevale helikujundusele huvitavat avangardset täiendust leidnud.

Eesti Vabariigi väljakuulutamine leidis kõigepealt aset Pärnus. „Kangelase” lavaletulekuga on riigi suure sünnipäeva tähistamisele nii intellektuaalselt kui esteetiliselt väärikas hoog sisse lükatud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming