Kas ühiskond saab olla inimesele jumal?

Evelyn Raudsepp

Ungari filmi- ja teatrilavastaja Kornél Mundruczó vaatleb oma töödes kaitsetuid inimesi.        Kornél Mundruczó on mainekas ungari filmilavastaja, kes loob filme ebamugavatel teemadel: tema huviväljas on vägivald, mõrvad, intellektuaalne terror, manipulatsioon – kõik see, mis tihti jääb ühiskonna varjuküljele. Selles karmis reaalsuses on Mundruczó tööde fookuses inimene – mitte poliitika, ühiskond, situatsioonid, vaid nende jõudude ees kaitsetu inimene –, kes lendab nagu puuleht iga tuuleiiliga kaasa. Tema filmid on korduvalt linastunud Cannes’i filmifestivalil ja võitnud seal mitmeid auhindu. 2008. aasta PÖFFil näidati Mundruczó filmi „Delta”, mis pälvis ka Rahvusvahelise Filmiajakirjanike Liidu auhinna. Kuigi Mundruczó on hariduselt näitleja, on ta teatrilavastajana tegutsenud vaid mõned aastad, kuulumata  ühegi teatri koosseisu. Tallinnas rahvusvahelisel etenduskunstide festivalil POT etenduv lavastus „Hard To Be A God” („Raske on olla jumal”) on hardcore sotsiaalne teater. 2010. aasta mais esietendunud lavalugu on saanud värvika vastukaja: „Lavastus tuleb vaatajale hirmuäratavalt lähedale. Fantastilised näitlejad ületavad reaalsuse ja illusiooni vahelise piiri” (Süddeutsche Zeitung, Saksamaa); „Ida-Euroopa hardcore-reaalsuse  teater võtab hingetuks.” (Der Standard, Austria); „Mundruczó ja näitlejad esitavad jõulise pildi kohutavast maailmast, kuid vaatamata kõigele jääd sa paigale ja vaatad selle lõpuni. Hirm, manipulatsioon, sõltuvus, lootus, ebaõnn, hoolimatus ja rumalus šokeerib, kohati ajab lausa marru, kuid iga hetk on ehtne” (Volkskrant, Holland).

Mundruczó kasutab lavastuses ka harrastusnäitlejaid ja tekitab reality-show efekti  – ning seda raskem on publikul sekkumata pealt vaadata. Just selle üle aga lasebki lavastaja vaatajatel mõtiskleda: jumaliku distantsi ja vastutuse üle, mis saab meile osaks, kui teame ja näeme, kuid ei tegutse. Idee jumalast, kes vaatab oma loodut eemalt, on vaid passiivne vaatleja, sai Mundruczó vendade Strugatskite samanimelisest romaanist. Selle jumalikkuse on Mundruczó asetanud tänapäeva maisesse valupunkti, inimkaubanduse keskele. Äärmiselt  tundliku sotsiaalse närviga lavastajana käsitleb ta tihti Ida-Euroopa temaatikat, selle lavastuse ettevalmistavasse pagasisse kuuluvad ka uuringud inimkaubanduse ja prostitutsiooni teemal. Tema eesmärk ei ole dokumentaalsus, ta soovib anda aimu sellest, et tegelikus elus on sellised situatsioonid võimalikud. Seda lavastust ei soovitata alla 16aastastele ja nõrganärvilistele, kõigile teistele kehtib hoiatus: võib saada tõesti terava elamuse. Ilmselt ei ole nii karmi sotsiaalset teatrit Eestis ammu nähtud ega näe ka lähemas tulevikus. Pärast POTi suundub Kornél Mundruczó „Hard To Be A God” kuulsale Wiener Festwochen’ile.       

Milline on filmi ja teatrilavastuse tegemise vahe? Kuidas mõjutab teie kopsakas filmikogemus tööd teatris?       

Kõige tähtsam on see kogemus ise. Teatris lavastamine on kogukondlik kogemus. Filmi puhul tuleb oma nägemus muuta reaalsuseks. 

Õppisin ülikoolis kõigepealt näitlemist ja alles siis režissööriks, teatris olen aga lavastanud vaid mõned aastad. Kuigi lõpptulemus on kummaski žanris väga erisugune, huvitab mind mõlemal juhul üks ja sama: kaitsetud inimesed ja üleüldse kaitsetus. Just seda tahan ma oma teostes näidata.         

Teete sageli koostööd samade inimestega. Kas teil on oma meeskond? Miks kasutasite lavastuses „Hard To Be A God” ka mitteprofessionaale?         

Ma pole ametlikult ühegi teatri hingekirjas, enamasti töötan projektipõhiselt ja peamiselt siis, kui leian teema, trupi või lava, mis mind inspireerib. Proovin tööprotsessi käigus alati luua meeskonna, seepärast kutsun kokku  sageli samad näitlejad: neist saavad mu loomingulised partnerid, nendega koos ma mõtlengi lavastuse välja. Lisaks professionaalidele töötan sageli ka harrastajatega, kuna nende kvalifikatsioonist enam huvitab mind inimeste iseloom ja mõnikord ka iseseisvus.       

Teie teoseid on valus vaadata. Kas teile meeldib publikut irriteerida?         

Igapäevaelus kohtan sageli solidaarsuse puudumist ning seetõttu soovin seda luua vähemalt illusioonina. Etendus peaks olema happening. Kui kõik läheb hästi, siis reageerivad vaatajad sellele intellektuaalselt, aga ka emotsionaalselt. Ma ei anna oma tegelastele hinnangut, ma  tahan anda publikule võimaluse ja vabaduse seda ise teha.       

„Hard To Be A God” – sellest oleks saanud ka suurepärase filmistsenaariumi. Miks seekord teater?         

Sain koostöövõimaluse prestiižikatelt rahvusvahelistelt teatrifestivalidelt, mis kuuluvad NXTSTP (Euroopa seitset festivali ühendav organisatsioon – toim) võrgustikku. Seetõttu  oli algusest peale selge, et valmima peab teatrilavastus, kuid teil on õigus, sellest saaks ka hea filmistsenaariumi, eriti seetõttu, et inimkaubandus on Euroopas väga valus probleem.       

Olete kasutanud mitmeid meediume ja reality-show efekti. Kuidas joonistub selles välja narratiiv?       

Kasutan reaalsuse eri kihte. Vaatajad ei näe  etendust mitte ainult ühe, vaid mitme nurga alt, Seetõttu tuleb neil kasutada oma fantaasiat, et panna nende silme ees olevatest reaalsuse tükkidest kokku lugu.       

Teie filmides-lavastustes on inimesed sageli mingil moel alla surutud, keegi domineerib kellegi üle. Kas inimene saab olla inimesele jumal?       

Mu kangelased on alati puhta südamega, võimud  manipuleerivad nendega. See on mehhanism, mida ma kohtan oma igapäevaelus, niimoodi käibki elu siin idas. See võib kõlada poliitilisena, aga ma ei mõtle seda nii. Mina keskendun manipulatsioonile.       

Milline on teie lavastuste sõnum? Millise tundega peaks publik etenduselt lahkuma?       

Ma ei usu, et peaksin neile midagi vihjama. Kui etendus paneb mõtlema, kui nad tuvastavad selles oleva vastuolu, kui nähtu neid puudutab, siis saingi oma tahtmise.       

Olete väga terava sotsiaalse närviga. Kas teie lood on pigem tänapäevased tragöödiad – erakordsed ja brutaalsed olukorrad, mida tuleb ette vaid äärmuslikult – või on tegu meie igapäevase vägivallaga, intellektuaalse ja füüsilise terroriga, mille all paljud kannatavad, kuid mida vähesed märkavad?       

Mina pean oma lugusid romantilisteks melodraamadeks, sest minu arust elame ikka veel keskajas. See tundub kõik väga teistsugusena, aga kui enda ümber ringi vaadata, siis mõistate, et põhimõtteliselt on kõik ikka veel sama.     

Von Krahli teatri direktor ja juht ning POTi festivali organiseerija ütleb: „Harmoonia  on uus avangard”. Mida teie sellest arvate?   

See on huvitav idee, pean selle üle mõtlema.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming