Kast on äge, aga kuhu lammas jäi?

„Väike prints“ uue suure saali avalavastusena sobib igati Nukuteatri taotlusega kõnetada igas eas lapsemeelseid.

MEELIS OIDSALU

Nukuteatri „Väike prints“, autor Antoine de Saint-Exupéry, dramatiseerija Rein Raud, tõlkijad Ott Ojamaa ja Rein Raud, lavastaja Mirko Rajas, kunstnik Rosita Raud, helilooja Markus Robam, videokujundaja Mikk-Mait Kivi, valguskujundajad Emil Kallas, Madis Kirkmann ja Martin Makarevitš, koreograaf Olga Privis. Mängivad Andres Roosileht, Karl Valkna, Laura Nõlvak, Anti Kobin, Mihkel Tikerpalu ja Katri Pekri. Esietendus 29. I Ferdinandi saalis.

Nukuteatri uute ruumide üle on mul südamest hea meel. On ülitähtis, et teatripubliku järelkasv puutuks esimest korda teatriga kokku värvikas ja nüüdisaegses keskkonnas. „Väike prints“ uue suure saali avalavastusena on igati loogiline: loovust ja siirust väärtustav tüvitekst on kõnekas ühtviisi nii lastele kui ka täiskasvanutele ning sobib Nukuteatri taotlusega kõnetada igas eas lapsemeelseid.

Vaatajale avaneb saalist pompoosne pilt: hiiglasliku ekraani taustal laval kõhutavasse elusuuruses lennukimaketi kokpitti mahub muretult ka mehiste mõõtudega lendur Andres Roosileht. Taustaekraanile kuvatud torm, mis toob lennuki sissejuhatuseks taevast alla, paneb osa väiksemast publikust kohe etenduse algul õudusest ahhetama. Video kasutamisel jätkus leidlikkust veel ka järgmiseks stseeniks, kui lendur pihib väikesele printsile (Karl Valkna) oma lapsepõlve boamadude joonistamise kirest. Hiljem kaotab lavastus aga visuaalse võlu ning hiiglaslikul ekraanil kuvatakse etteaimatavat tapeeti tähistaeva vms kujul.

Näitlejatöödest jääb enim meelde Andres Roosilehe mängitud lenduri melanhoolia ja südamevalu.

Jaana Süld

Ekraan jäetakse kahetsusväärselt kasutamata ka raamatu keskses, rebase taltsutamise stseenis. Rebasejutu iva on ju ometi see, et tema taltsutamine võtab ilmatuma aja ning et just aeg, mille väike prints kulutab ta taltsutamisele, loob nende lähedussideme. Taltsutamise õrn rituaal tehti aga laval siuh-säuh, justkui treeningu vormis ära. Selle asemel oleks saanud ajakulu tähistamiseks kasutada kas või tausta­ekraanigi.

Leidliku visuaaliga oleks olnud hädasti tarvis lavastust ka muil hetkil rikastada, sest laval toimuv jätab mulje, nagu otsitaks kramplikult ettekäänet, kuidas publikut kaks vaatust saalis hoida, et vaheajal kohvikul käivet oleks. Lavastuse venitatusest tulenevat tegevuslikku tühjust täidab peale ideevaese taustavisuaali ka abitu liikumisseade, olgu printsi kohtumisel roosi (Laura Nõlvak) või maoga (Laura Nõlvak, Mihkel Tikerpalu, Katri Pekri).

Väike prints Karl Valkna mõjub vahetult ja värskelt, ent taandub kohati naeruhimulise konferansjee rolli, kelle ülesanne on juhatada sisse erisuguseid tegelasi, kellest mitmed (joodik, ärimees, geograaf, laternasüütaja) on kas visuaalselt üle ehitud või muidu karakterina maitsetult puhvis. Ärimehe ja geograafi mugava klouniks ja raisakotkaks muutmise asemel oleksin tahtnud laval näha rohkem inimnägusid, sest ka Antoine de Saint-Exupéry teose painajalikkus lähtub sellest, et kõik oma ametis obsessiivsed tegelased, keda prints kosmosereisil kohtab, on kunagi olnud päris inimesed. Neist olid printsiga kohtumise ajaks saanud oma kutsumuse ohvrid, „korralikud inimesed“. Selle kaotatud inimlikkuse tõiga oleks saanud just teatri vahenditega esile tõsta, seda enam et ilmselgelt ei ole lavastuse eesmärk olnud väikesele vaatajale klassikalist mõistulugu pelgalt tutvustada.

Lenduris leiab prints esimese tegelase, kes mäletab oma elukutse-eelset elu. Näitlejatöödest jääbki enim meelde Roosilehe melanhoolia ja südamevalu: ilmselgelt on selle mehega midagi korrast ära ning ainuüksi seetõttu on tal lootust lennuõnnetusest endisest elusamana pääseda. Lavastaja pole osanud Roosilehe ega ta melanhooliaga aga suurt midagi peale hakata. Leidlikkuse­puudus lämmatab lavastust läbivalt. Sihikule on võetud sümbolistliku koguperelavastuse formaat, valminud on aga veider vesine kompott, mida ei soovita õieti kellelegi: lapsele on see liiga pikk ja sumbuurne, täiskasvanule hõre ja eklektiline. Rõõmsa erandina jäi meelde stseen kuningaga, kus on nukuteatri vahendeid rakendatud loova kujundlikkusega. Joodiku hetkeline pistmine pudelikujulisse puuri ilmestab aga lavastuse väljendusvahendite üleüldist kahvatust.

Kui „Väike prints“ peaks näitama, milline saab olema Nukuteatri tase järgmistel aastatel (seda ma siiski ei usu), tuleks ehk teatri kontseptsioon ümber mõtelda. Miks mitte avada see kaubanduslikult sisse töötatud ja nüüdseks ägedalt renoveeritud teatrikeskus Vaba Lava moel kõigile (laste- ja noorte)teatrit teha soovivatele truppidele? Uus särav kest lausa karjub uue säravama sisu järele. Soovin jõudu tööle värskele kunstilisele juhile oma lamba visandamisel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming