Kasutu, ent vajalik kuuldekoomiks ja muid mõtteid

Rait Avestik

Vanemuise „Tagasi Eestisse” on Urmas Vadi äsja ilmunud samanimelise romaani tõmmis või õigemini kitsendus. Vanemuise „Tagasi Eestisse”, autor ja lavastaja Urmas Vadi, kunstnikud Rainer Sarnet ja Urmas Vadi, helikujundaja Külli Tüli, videokunstnik Henry Griin ja valguskunstnik Martin Meelandi. Mängivad Rein Pakk, Raivo Adlas, Maarja Mitt, Helena Merzin, Marika Barabanštšikova ja Karol Kuntsel. Esietendus 27. X Vanemuise väikeses majas. Võib-olla see ainult tundub nii, aga Urmas Vadi värskest Vanemuise-tööst kirjutajad on justkui pisut kohmetunud: peaks kirjanikku kirjutamise ja kirjutatu eest (harjumuspäraselt) kiitma, ent vormikatsetusest tekkinud küsimärk mõjub häirivalt kui kirves peas. On mainitud nii vadilikult andekaid mõtteid ja laused, teravmeelseid torkeid eestluse pihta, tähelepanuväärset saalitühjenemist esietendusel kui ka hoiatatud romaani ja näidendi võrdlemise eest. Kuigi ka mul pole seekord võtta lavastuse analüüsiks kuigi kirgast impulssi, peab Vadi „Tagasi Eestisse” näitel paaril asjasse puutuval nüansil ikkagi peatuma. Esmalt tuleb tervitada teatri draamajuhi Urmas Lennuki ettevõtlikkust riskida. Post­dramaatilises situatsioonis pole küll enam trendikas muretseda kategooriates „meeldib / ei meeldi” või „hea lavastus / kehv lavastus”, ent Vanemuine on kõige muu kõrval siiski ka majandusasutus, mistõttu on väikesest naaberteatrist indu, õigustust ja autoriteatri värki kogenud Vadi mööndustega ikkagi risk. Seda küll mitte hinnatud ja premeeritud kirjutajana, ent lavastajana siiski. Riskimise ajastus pole seejuures aga sugugi halb: nii teatrites kui ka teatrikunstis on käimas muutused, lavastajast on saamas ideestaja ning sellel põhjusel laval tihtipeale laokile jäetud näitlejatel on nii võimalus kui ka kohustus hakata iseseisvaks ja seal endana ka seista. Olgu selguse huvides ja enda kaitseks öeldud, et kuigi Tartu Uue teatri taaskultiveeritud autoriteatrimaastikul, selle manifestis ja jõuliselt käibele lastud terminite seletustes (ilmselt oli hiljuti kohatud „autorinäidend” lihtsalt kellegi ületöötamise vili) torkab silma nii mõndagi koomilist ehk paras ports seebivahtu, on üldjoontes kogu nende olek ja tegevus sümpaatne ja vajalik. Vajalik nii mitmeski mõttes ja mastaabis.

Vanemuise draamajuhi tervitamine siinkohal ka lõpeb, sest riske on juba võetud küll, ent šampust ei paista veel kusagilt (ma tõesti siiralt ootan seda šampust). Iseenesestki mõistetavalt ei saa hukka mõista seda, kui ükskõik millises teatris möllavad autorlavastajad oma autorinäidenditega, kasvatavad ja arendavad (enda ja/või publiku arvates) publikut ning loovad teatrivormide paljususe (või vähemalt mulje sellest). Kuigi igasugused kunstitaotlusega error’i-võtted rikastavad teatrikunsti ning inimese arusaama endast ja kunstist, on siiski väga keeruline kokkulepetele ja piiridele rajatud ühiskonnas ilma mustvalgeta hakkama saama. Ehk siis: tee sa nii uut või suurt autoriteatrit kui tahes, lavasta oma unistust või lavasta kui unenäos, usu autoriteatris ebaõnne(stumise) võimalikkust või mitte, kuhugi tuleb täiskasvanulik ja teatriteadlik kraadiklaas ikkagi asetada, sest lihtsurelikud toovad teatrisse siiski üsna palju oma isiklikku aega ja muid sääste.

Kuigi tunnen mõningast ebamugavust, et ma justkui vaidlen vastu autoriteatri kontseptsiooni kohalikele taasavastajatele, ei saa ma siiski jätta nõudmata üleöö autoriteatri alla liigitunud loojatelt elementaarsetes teatrikunsti puutuvates asjades pisutki suuremat professionaalsust. Miks mulle tundub, et „autoriteatrit” kasutatakse tihtipeale kilbina, mille taha varjudes saadakse automaatselt ka õigustus oma õõnsale teole. Kui lavastusi saaks laenutada nagu raamatuid raamatukogust, vaadata neid tasuta, ükskõik millal ja mis olekus, siis oleksid ilmselgelt ka nõudmised märksa tšillimad. Vääritimõistmise hirmus rõhutan, et mandunud teater on saatanast ja teatrimaja oma nüüdisaegse sisuga olgu alati sammu võrra publikust targem ja ettenägelikum. Aga see selleks.

Urmas Vadi on nimetanud „Tagasi Eestisse” lavaliseks reisikiri-martüüriumiks ning õnneks või kahjuks peab see ka paika. Tundub, et pagulusteema tarvis pole praegune teatripublik siiski kõige viljakam pinnas, sest (riigi)piiride avanemisega kaasnenud identiteedimuutused ja eestlusega seonduv on ammu – nii kollektiivselt kui ka individuaalselt – leidnud oma arutlused, tõlgendused ja irvitused. Kuigi tõesti, praegu on ka sellel teemal mingit liikumist märgata. Ent nagu arvata võis, pole Vadi läinud kergemat teed: autor ei näita meile mingeid pseudoromantilisi retroringmänge kodu- ja välis-Eestist ega kutsu ka talente koju. Ta üritab luua eestlusest ja eestlasest tänapäevasemat, nukkeriroonilist pilti, segades talle omaselt mängulisabsurdselt kokku mitu, esmapilgul justkui täiesti erisugust maailma. Seal on klassikaline välis-Eesti teema, välismaale-tööle-ei-tea-kas-tagasi-tulengi-teema ning inimese sisepagulus (füüsiliselt Eestis, kuid sisuliselt ära). Seda viimast näitab Vadi, idee mõttes leidlikult, riigireetur Herman Simmi isiku kaudu. Kuna kõnealune näidend on Vadi äsja ilmunud samanimelise romaani tõmmis või õigemini kitsendus (kas ka tihendus?), siis on autori mõttekäikudest elamuse saamiseks rentaablim tutvuda eelkõige romaaniga. Seda enam, et see küllaltki estraadlikus laadis kulgenud lavalugu mõjub pigem selleteemalise koomiksina kui kõiki teatrispetsiifilisi võimalusi (ka võimalust võõrale esineda) rakendava loomingulise purskena.

Vastuvõtmisel võibki esmane konflikt tekkida sellest, et Vadi pole lavastanud lugu, vaid kontseptsiooni. Seejuures ei saa ka öelda, et kolmemõõtmelise lava vahetamine kahemõõtmelise vastu tähendaks juba eos teatriõhtu nurjumist. Kaugel sellest, nüüdisteatris pole selliste võtetega opereerimine midagi ennekuulmatut. Küsimus on selles, kuidas selline julge võte (mille puhul tuleb lavastajat tunnustada) hakkaks toimima nii, et autori idee ja sõnum jõuaksid kadudeta saali, ning veelgi enam, et see tasapinnalisus ei tunduks eesmärgina, vaid vahendina. Näeme eeslaval ühtsetes T-särkides ja jooksujalu eri tegelasi esitavaid näitlejaid; n-ö tagaseina, mis vahepeal muutub ekraaniks, ent suurema osa ajast annab võimaluse varjuteatriks; ning korraks avanevat kogu lava, mis on kujundatud külluslikult ja iroonilispaatoslikult ning millega muiatakse marueestluse ning metatasandil miks mitte ka „papist teatri” üle.

Tõepoolest, kihte, mida üksteisest eraldada ning nii koos (lavastustervikus) kui ka üksikult tõlgendada, oleks justkui piisavalt, et erisuguse vaatamiskogemusega publik saaks enesele tõestada oma leidlikkust. Ilmselt on lavastaja lootnud, ja seda ei saa ka pahaks panna, et piisab ainult näitamisest, küll vaataja tegeleb asjaga ise edasi. Ma ei räägi siin märkide ja vihjete (õhku)loopimisest, nendega peab tõesti igaüks ise tegelema, seda enam, et intensiivselt kaasa mõtlev vaataja (nagu ka selline näitleja) on teatris üha olulisem. Kuigi riigireetur Simmi teatrilavale ja suurele ekraanile vedamine lõi tõesti mingi kummastava hetke, jäädi siiski pidama Simmi ehk Vadi idee näitamise juurde.

Kaaluka osa lavastusest võtab varjuteatri vahendusel enda alla ja kanda kolme targa ahvi motiiv. Ahvid istuvad peategelase Herman Simmi poja peas, teda kehastab Rein Pakk, kes teeb seda taas justkui iseendana ja seda enam vastu tahtmist. (Selle lavastuse puhul ei saa seda aga pahaks panna, selline error on üsna tõlgendamisaldis.) Allusioonid budistliku mõttega „mitte kuulda, näha ega rääkida halba” mõjuvad igipõlise orjarahva kontekstis väga teravmeelselt. Nagu ka varjuteatris võimalik mäng kultuuritegelase ja tema peas istuvate ahvide proportsioonidega. Siiski, ma ei kahtle küll autori läbimõeldud ideedes, aga üleekspluateeritud varjuteater mõjus pigem eesmärgi kui vahendina.

Lavastuse laiem teema on ohverdamine, see väljub lausa metatasandile. Keda, mida ja kas teadlikult või alateadlikult ohverdavad tegelased, prototüübid, Simm, Vadi, Lennuk, estraadiseltskond ja võõrad, selgub ilmselt kunagi hiljem.

Tulles tagasi veel üheselt mõistetava professionaalsuse ja kõrgetasemelisuse võimalikkuse juurde autoriteatris, meenub selles kontekstis – ja humoorikalt tõukudes Simmi Hermanist –, nüüdisteatri üks suurkujusid, Riia Uue teatri n-ö ajutiselt endine loominguline juht Alvis Hermanis. Mõni aasta tagasi rääkis Hermanis ühel kohtumisel Riia Uues teatris väliskülalistele (ilmselt samast kohtumisest on kirjutanud ka Luule Epner Sirbis 8. X 2010) oma tööprintsiipidest ja -võtetest: pole näidendit, on idee, n-ö uut tüüpi näitleja ning lavastaja kui demokraatlik komponeerija. Keskmise eestlase kohta küllaltki palju Hermanise lavastusi näinuna tekibki mul heatahtlik jultumus pisut retooritseda: kui Hermanis teeb autoriteatrit ja ka meil teevad seda paljud, siis miks haigutab nende lavastuste vahel üüratu kuristik? Kas tõesti on see pelgalt maitseküsimus? Kui sõna „autoriteater” ära keelata, siis on Hermanise lavastused endiselt sellised, mis eluks ajaks meelde jäävad koos kõige sellega, mida see meeldejäämine endas sisaldab. Mis juhtub sellisel puhul aga meie multifunktsionalistidega?

Kui nüüd juba kuristikust juttu tuli ja meenutades siinse teksti pealkirja vaimukama poole autorit, siis tühimik, mis tekkis Mati Undi (tema harrastas üsnagi tõupuhast autoriteatrit) lahkumisega, annab ikka veel ja ilmselt pikka aega valusalt meie teatris tunda. Kuigi, ega praeguse olukorra üle kah väga kurta taha ega saagi.