Katse pimeda raevu ja helge tulevikuga

Rait Avestik

Mingid sillad on põletatud, ees on tunnel. Vaatame raevus edasi. „Vaata raevus tagasi”: Cliff – Peeter Rästas, Helena – Ülle Lichtfeldt, Jimmy – Erni Kask. RAKVERE TEATER

Kuigi selles pole midagi üllatavat (nii heas kui halvas mõttes), et viimasel ajal ja üsna tihti kaunistavad meie teatrite repertuaari lavastajaks pürgijate-tahtjate ja näitlejate esmakordsed lavastuskatsetused, peaks (endise? teatri)kriitiku ja ajakirjaniku lavastajadebüüt nii endised kui tulevased kolleegid üsna elevile ajama. Vabamas vestluses oleme praktikutelt ikka kuulnud soovitust „mis sa virised, tee ise paremini”, mille peale ei oskagi nagu muud kosta, kui et „teeks küll, aga pole aega”. Siinkirjutajat köitis kõnealune fakt eelkõige sellepärast, et teavad ju kriitikud üsna hästi, milline üks ideaalne lavastus olema peaks, või vähemalt tunneb sellise lavastuse üsna kiiresti ära. Kui vana tuttav ja kolleeg Andres Keil on sellisega Rakvere teatris hakkama saanud, kujuneksid sellised „tee ise paremini”-jutud juba pikemateks ja sisukamateks vaidlusteks. 

 

Kas julge pealehakkamine on alati pool võitu?

Näidendivalikuks, mis võib esmalt pisut üllatada (tänapäeval!), on vähemalt kaks head põhjust. Esiteks olla Keil kunagi lavakunstikooli ajal nimetatud tekstiga tegelenud ning kaua küpsenud ja kihte kogunud kinnisidee realiseerimissoov on arusaadav ja tervitatavgi. Ka „raevuka” klassikatekstiga oma lavastajatee alustamine pole just rumal mõte. Pealegi on tegemist olulise tekstiga teatriloos, kuna just John Osborne ja tema kaasaegsed inglise näitekirjanikud tõid eelmise sajandi 50ndate lõpus näitekirjandusse uusi hoiakuid, protesteerides ja võideldes sel viisil raevukalt elurutiini, lootusetuse ja silmakirjalikkuse vastu Inglismaal. Olulisel kohal oli nende tekstides olme, keskkond jäi kunstiliselt õilistamata. Tähtis oli hoiak, kõik muu allutati sellele: tegemist on tundedramaturgiaga (versus ideedramaturgia), kus domineerivad rahuldamatus, viha jne.

Eks ole Keil ka ennast maailmaparandajaks või vähemalt eesti teatri ja teatrivaataja heategijaks või remondimeheks pidanud. Lavastaja oma senisest tegevusest ilmnenud hoiakutega peaks hästi sobima lavastama näidendit igasugusest vastuhakust valitsevale (olu-, olme- või ulme-) korrale. Kui näidendi ilmumise ajal (1956) oli seesugune tõsieludraama sotsiaalsete barjääride lagunemisel äärmiselt aja- ja asjakohane, siis on selge, et ilma tugeva kontseptsioonita pole seda teksti praegu mõtet lavastada. Siinkohal võime muidugi hakata rääkima lõpmatutest nihete või igavuse taotlemistest ja metatasanditest, aga noh, kaugele ei jõuaks. Pealegi olen ma kindel, et Keil on tahtnud oma lavastusega midagi öelda, mitte panna lihtsalt perfonksi. Tegelikult võib olla selles Osborne’i näidendis ka peidetum põhjus, miks Keil (just seda teksti) lavastama hakkas ja millest arusaamine peaks aitama ilmselt lavastust mõista. Ühe olulise lause leiame seks puhuks Oxfordi teatrileksikonist: „Kuid eeskätt saavutas Jimmy – ja õigupoolest ka Osborne ise, kelle seisukohad langesid suuresti ühte tema frustreerunud peategelase omadega – noorema põlvkonna eestkõneleja maine tänu neile pikkadele kirglikele sõimuvalangutele, millega said oma jao sõjajärgse Inglismaa kõikvõimalikud valupunktid, mida sotsialismil polnud õnnestunud reformida”. Kas lavastajal käis kas või korraks peast läbi mõte, et teeks selle peategelase Jimmy Porteri Erni Kase asemel ise ära?!

 

Bricolage ja pretensioon

Pole küll „aega” olnud uurida, milliste kontseptsioonidega hiilgasid näiteks 1971. aastal Mikk Mikiver, 1984. aastal Peeter Urbla ja 1997. aastal Kaarin Raid, aga sellesse ritta asetuv Keili kontseptsioon teeb pisut nõutuks. Küsimus on selles, kas teatris ja teatriks ikka puhtalt ideest ja pealehakkamisest piisab?

Loomulikult tõusis kõigepealt esile lavastajakontseptsioon ja -pretensioon. Algajate ja lavastamise põhitõdesid mitte tundvate lavastajate suurim häda on see, et nad üritavad ühte ja esimesse lavastusse panna kõik selle, mida nad üleüldse teavad ja mida saaks kuidagi teatris või teatrivahenditega visualiseerida. Kui katsetaja on lihtsalt rumal, siis polegi see suur mure, sest sel juhul puuduvad teadmised ja kogemused, mida kõike võiks lavastusse suruda, ja seega oleks numbririda lihtsalt lühem. Keilil muidugi seda „muret” ei ole ning suure teatrivaatamiskogemusega kultuurikriitikul pole ilmselt kerge lavastada või õigemini – pole kerge ideedest loobuda. Sest ideid, nii häid kui halbu, oli ja nende hunnikut me nägimegi, lausa bricolage’i. Kui nii mõneski teos või mõnelgi teel on Keil andnud võimaluse oma nõrkadeks kohtadeks lugeda mõningast pealiskaudsust ja nõtrust (enese)sunniks, siis lavastus näitab, et selle juures on lavastaja ihu ja hing kõvasti vaeva näinud ning see jätab puudustele vaatamata mingisuguse kompaktse ja lõpetatuse mulje. Ilmselt võttis palju jõudu kontseptsiooni tutvustamine näitlejatele ja ilmselt läks veel rohkem jõudu selle läbisurumisele või isegi pealesurumisele. Näitlejate ja lavastaja „koostööst” andis mõista ka Erni Kask ajakirjanduses, vihjates teatud kompromissidele, mida lavastaja oli sunnitud ilmselt tegema.

Võib-olla võinuks näitlejate surve suuremgi olla, sest kui lavastus ei olnud: kontseptsiooni eksponeerimine selle enda ja eksponeerija pärast; postmodernistliku teatri  mööndustega stiilipuhas näide, milles näitelavaks on kogu maailm, kus normiks teesklus ja petmine (mille genereerija on peaasjalikult meedia); eelöeldu metatasandil, siis oleks vahest lavastaja rahunenum vorm ja pealehakkamine sisulist raevu ja ideed jõudsamalt edasi andnud.

Kuigi meil on võimalus mõelda, et bricolage’ile omaselt pole Keili teatritöö konkreetse teksti interpretatsioon, vaid juba originaallooming, „segavad” seda mõnusat mõtlemist ikkagi näitlejad, kes ajasid küll psühholoogilise teatri kohaselt omi asju (teksti kaasabil eelkõige), kuid kõik, mis näha oli, ei toetanud nende sisulisi püüdlusi. Kui jätame kõrvale taotletud segaduse ja topeltvõõrituse kontseptsiooni, siis tegid ilmselt suurima karuteene lavastusele kostüümid (Liisi Eesmaa). Neile võib ju taha mõelda, mida iganes (kas või demonstratsioon teatris), aga kardan, et ulme ja liigvohav ning röökiv tekstimassiiv tegid näitlejale loome pehmelt öeldes keeruliseks. Võib-olla see näitlejate kimbatus oligi üks olulisemaid kitsaskohti Keili debüüdis. Vahest oleks neile abiks olnud lavastaja põlgus teksti vastu ehk selle kohatine asendamine näiteks muusikaga, mis õigetel kohtadel ja õiges koguses aitab alati. Muusikalisel kujundajal Berk Vaheril oleks võinud lasta oma tegutsemisalal tegutseda tunduvalt kindlameelsemalt.

Doseerimisega möödapanemist ilmestab kõige eredamalt video kasutamine. Hea leid oli sisse tuua nii-öelda teine ruum, kus Jimmy põgenes vahetevahel segasest melodraamast „väikeseks printsiks”. Veel võime kasulikuna näha mõne emotsiooni suurendamist suure ekraani abil (huvitav oli see, et näiteks Maarja Jakobson mõjus videoekraanil märksa huvitavamana), aga põhjendamatult kirglik videokasutus lihtsalt tappis, kiilus kinni, ilmselt nii siin- kui sealpool rampi. Pidev võõritus ning uute leidude ja võtete läbitormamine lühikese aja jooksul väikeses ruumis jättis küll üsnagi meeldejääva mälupildi, annulleerides aga hooletult sõnumi, tegeliku taotluse. Või kas me üldse tegelikku taotlust teame?

 

Kohmakus tuleb käsitööoskuse puudumisest

Olen ka varem sellele paradoksile viidanud, nüüd peaks aga selleks pinnas õige olema: teoreetiliselt saan aru, et lavastus oli põnev, aga siin ja praegu ehk nii see paraku ei olnud. Ehk tuleb veel kord korrata, et debüüdi kohmakus tuleneb käsitööoskuse puudumisest ja see puudus on kõrvaldatav. Muid patte ma siin ei näe ning pigem arvan, emotsioonivabalt ja tõsiselt, et kui Keil lavastajana jätkab ehk areneb, räägime me tõesti eesti teatri tulevikust, nagu ta ka lubanud on. Näen märke, mis seda kinnitavad. Mingid sillad on põletatud, ees on tunnel. Vaatame raevus edasi.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming