Kaubandusliku välimusega dokumentaalteater

Rait Avestik

Teater ja turism käivad käsikäes. Tänu teatrile oleme tutvunud Eesti hästi säilinud looduse ja tähendusrikaste kohtadega. Vaevalt et näiteks ?Soolaevata? oleksin juhtunud Soontagana maalinna, mis oma lagastamata looduse ja ajaloolisuse poolest mõjus kuidagi väga võimsalt (seal mängitud teatriga on pisut teised lood). Ja ei tea, millal ilma suunava ?Taarkata? oleksin Obinitsa jõudnud, paari aasta tagusest Rakvere teatri ?Kalevipoja? mängukohast rääkimata jne. Selles suhtes on kõik hästi. Hoolitsema peaksid teatrid aga rohkem selle eest, et inimene ei käiks ?teatris? ainult mängukohta vaatamas. Turism ongi suur folkloori kasutaja ja uue ringi alustaja. Tänavuste pärimusetenduste foonil hakkab mu meelest pead kergitama mingis mõttes folkloori kaubaks muutmise temaatika. Paljud pärimusteosed/üritused on kaubandusliku orientatsiooniga. Võib tekkida küsimus, milline pärimus talub ja tahab näitamist ja isegi müüki, mille näitamisest saab aga kergesti karuteene.

Vanemuise teatri ?Taarkat? tuleb tahes või tahtmata vaadelda vähemalt kahes kontekstis (peale eespool mainitu): kui pärimust-dokumentaallavastust ja kohatruud vabaõhulavastust. Maha ei saa salata ka tõsiasja, et ?Taarkaga? jätkab lavastaja Ain Mäeots oma järjest pikemaks venivat lavastuste sarja lõunaeesti kultuuris, kultuurist ja keeltes. Millegipärast on lavastaja Mäeots eelmise Sirbi ?Pealelennus? väitnud, et ?kindlasti ei ole ?Taarka? museaalne folkloorilavastus, kus astuvad üles folklooriansamblid ja vahepeal on dialoogikesed?. Laias laastus see nii ikkagi oli. Ma ei tea, palju Kauksi Ülle oma näidendisse (mis mööndustega samasse klassi kuuluvast ?Soolaevast? on  märksa õnnestunum) setode tõetruud tantsu ja laulu sisse on kirjutanud, lavastuses on seda aga piisavalt. Iseenesest pole see paha ja loogiline see ongi, sest lugu ikkagi lauluemast. Võib-olla tundus lavastus kohalikule ja seda kultuuri lähedalt tundvale inimesele kunstlikuna, fiktsioonina. Tavavaataja jaoks paistis ikkagi silma suureprotsendiline autentsus nii näidendi kui ka lavastuse osas. Ka teatriruum, seto talu hoov, ei anna fantaasiale palju ruumi, sest kõik on nagu päris. Teatrikunstis, kus opereeritakse kujunditega, võib see võte mõjuda kahetiselt. Pärimuse säilitamise ja eksponeerimise puhul on see muidugi tänuväärt tegu. Autentsuse taotlust tõendab ilmekalt ka asjaolu, et kõrvuti näitlejatega astus üles ka kohalik rahvas. Kõike seda toetab jõuliselt veel kunstnik Iir Hermeliini idee kujundada kõik päriselt: kujundus ? kõrvitsad, herned jne. ? on võrsunud mullast.

Tegemist ongi pildikestega seto eluolust, millest kulgeb niidina läbi Hilana Taarka elulugu. Näitlejad ja muud esinejad mõjuvad oma ekspressiivse mängu ja ohjeldamatu laulmise ning rabelemisega kui kirev postkaart Obinitsa sajanditagusest elust. See on ehe ja värske ning postkaardi elustamisega on lavastaja ära teinud suure töö. Kuigi Merle Jääger (Taarka),  Marje Metsur (Taarka ema) ja mitmed teised teevad suurepärase näitlejatöö, kisub asi ikka (mitte näitlejate süül) paroodiliseks ehk tavapäraseks  suvelavastuseks. Miks üritatakse suvel vabas õhus väe ja võimuga ainult nalja teha? 

Lavastaja on lootnud, et kui ?Taarka? lavastusel õnnestub kas või natuke kummutada väärarusaama, et setud on venestunud eestlased, siis on kõik väga hästi. Tundub, et õnnestus kummutada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming