Keerdkäigud ja jäneseurud

MARIO PULVER

Tartu Uue teatri ja kompanii NII „Tahe“, autor, lavastaja, kunstnik, valgus- ja muusikaline kujundaja Renate Keerd. Mängivad Liisa Tetsmann, Gerda-Anette Allikas, Taavi Rei ja Riho Vahtras. Esietendus 21. X Tartu Uues teatris.

Renate Keerd on kohati brutaalselt aus: uuslavastuse pealkiri on „uuslavastus“. Saan sellest täiesti aru, mõnele luuletusele ei ole ka pealkirja vaja, sisu räägib enda eest. Lavastusele esietendusega leitud „Tahe“ võib olla vabalt nii tööpealkiri kui ka huupi sõnaraamatust leitud kirje. Sama hästi sobiks sinna „Loomus“ või „Meil on palju krabisevat“, mõlemad võtavad sisu sama tabavalt kokku. Või hoopis „Nihe“, sest just nihestamisega tegeldakse Keerdi lavastuses kõige rohkem. See on maailm, kus lilli ei tooda, lilled toovad ise – näiteks laua või tooli. See on koht, kus black box nihkub pappkastiks või teiste kiusajast saab hetkega kiusatav.

Kogu lavastus on niivõrd nihestatud, et jätab vaataja vahel päris teadmatuse äärele kõlkuma. Keerd kõnnib dadaismi ja sürrealismi piirimail, kui võtta esimese aluseks tahtlik katse vaatajaid närvi või segadusse ajada ning teise aluseks katse lasta end täiesti vabaks, üles kribada automaatkirjutuse põhimõttel ja tantsijate kehi kasutades kõik seosed ja seosetused, mis pähe tulevad. Õnneks jääb kompanii NII trupil (edaspidi NII) peale sürr, dada võit oleks olnud väsitav ja valmistanuks pettumuse. Ehkki kohati kukkusin mõttevoo pealt nii kõvasti maha, et uuesti lavailma sisenemine nõudis tahtepingutust.

Vahel läheb NII sedavõrd hermeetiliseks, et tunnen end nagu II maailmasõja veteran postliminaalse kirjandusteooria konverentsil. Jälgin pingsalt laval toimuvat, aju teeb mitu miljardit tehet sekundis, et saabuvat voogu töödelda, aga vahel jookseb see kõik ikkagi kokku. Teatriringkondades räägitakse legendaarset lugu, kuidas üks neiu tõusis väheke avangardsema etenduse ajal püsti, hõiskas käsi laiutades „Ma ei saa mitte midagi aru!“ ja istus tagasi toolile, et vaatamist jätkata. Mul nii hull ei ole, aga mõne sketši ajal vajusin mängust täiesti välja ning vaatasin hämmastusega inimesi, kes mustade kardinatega ümbritsetud siledal pinnal ringi silkasid, peas loomamaskid või ümber paks kiht jõupaberit. See on väga põnev ja uus tunne, sest enamasti lähen ma õhinal kaasa ka kõige totramate etüüdide ja abstraktsemate piltidega. „Tahte“ ajal tekib kohati tunne, et tõuseks käsi laiutades püsti, hõiskaks oma pinge välja ja istuks maha tagasi.

Aga Keerdil on oma käekiri, mingi seletamatu „ei mina tea, mis“, nagu prantslased ütlevad, mis ei lase kaua kõrvale vaadata ja mossitada. Ikka kisub pilgu tagasi lavale ja järgmine sketš tirib kas või väevõimuga uuesti ree peale. Kuigi ma ei tea, kui palju materjalist sünnib koostöö käigus ja tantsijate kontrolli all, mõjub üleval puldis istuv Keerd nagu nukumeister, kes juhib lisaks valgusele ja helile ka tantsijaid. Nende kehad on shuffle’i peal, neid lohistatakse ühest kohast teise, lükatakse üksteise peale ja vahele, nihutatakse ja põimitakse teinekord ehmatavate nurkade alla.

Ega tantsijad olegi inimesed, nad on loomad. Gerda-Anette Allikas on rebane, Liisa Tetsmann jänes, Taavi Rei hirv ja Riho Vahtras hunt. Kas see on nende iseloom või siseloom, ei olegi päris selge. Küll aga jääb mulje, et kuigi Vahtrase hunt terroriseerib Tetsmanni jänest ja Allika rebane kiusab vaheldumisi kõiki, on peakiskjaks ikkagi Keerd, kes varitseb seal üleval, et paberväljade all tuhnivatele tantsijatele vajadusel peale karata. Kogu see lavapilt on küllaltki elajalik, nii põhjalikku inimnäo eitamist tuleb harva ette. Kõik tantsijad kannavad kogu aeg maske või on publiku poole selja või lausa sellest allpool asuva, jalgade kinnituskohas kumerduva paigaga.

„Tahte“ lavapilt on küllaltki elajalik, nii põhjalikku inimnäo eitamist tuleb harva ette.

Gabriela Liivamägi

Ainsad vähegi inimkujulised tegelased on pabernukud ja groteskselt tüsedad, lapselikke kilplasi meenutavad isikud ning nende karikatuurne kehakeel paneb mõtlema, et kogu „Tahe“ on multifilmilik. Siinses esteetikas on midagi sarnast Gabriela Liivamäe lavastuse „Selgroogupidikoos“ maailmaga, mida näeb läbi lapse silmade. See on tabav, sest kellel olekski rohkem tahet („Ma tahan!“) kui lapsel? Liivamägi pani meid kõiki nägema, millisena vaatas maailma väike Gabriela, see oli lavastaja tahe muuta kõigi vaatepilti. Keerd paneb meid kõiki nägema, kuidas teatris kehtivad loodusseadused: proovi mis sa proovid, lõpuks ütleb ikka lavastaja, mida tahab. „Ma tahan, et sa mässiks end jõupaberisse vaglaks ja roomaks teisele poole lava.“ „Ma tahan, et rebane virutaks teistele loomadele vastu vahtimist, kuni need vurrkannina end uimaseks keerlevad.“ „Sinu tahtmine sündigu, lavastaja.“

Või siis on „Tahe“ muinasjutt täiskasvanutele, selline Ivan Krõlovi valmikogumik, kui Krõlov oleks tahtnud oma moraali lihtsakoelise jutustuse asemel punuda postmodernistliku narratiiviniidiga. Keerdi muinasjutus on ühe pael liiga pikk ja teisel liiga lühike, kolmanda oma on aga täpselt õige. Need, kes usinalt ei klammerda ja paberit ei rulli, lohistatakse lavalt minema. Selline omamoodi õigluse põhimõte.

Teatris võib muinasjutte rääkida, see on see koht, kuhu vaataja tuleb nutma ja naerma. Aga kui teater on üleüldse eskapism, siis NII on juba jäneseurg. Sinna võib väga sügavale sisse kukkuda ja väga omapäraseid asju pealt näha ning osaleda ühises, šamanistlikus rituaalis. Mõni seen muudab meid suuremaks, mõni väiksemaks, mõni toob välja siselooma.

Seni nähtud (tõsi, väheseid) NII lavastusi kaaludes võib öelda, et mõnikord on need sürreaalse seikluse tulemused valatud jõulisse ja ohtlikku liikumisvormi, sedapuhku on seda aga küllaltki napilt. Kehaline koomika on endiselt olemas, ent jõu- ja ilunumbreid on kindlasti vähem kui „Põlenud väljade hurmaas“ või isegi „Koonus“, ehkki mõned trikid panevad hinge kinni hoidma. Muidugi, ma olen ka hingelt jänes, ilmselt seepärast on mu lemmikuks Tetsmann, kelle kangekaelse topise sketš on üks teatriõhtu ägedamaid.

Kohati haarab „Tahe“ jäägitult endasse. Arktiline moondumine tuulest pillutatud, visade eluniitidega, mis keelduvad räigetes tingimustes suremast, on võimas emotsionaalne pauk. Seal sobib kõik, alates pappkastiks muutunud black box’ist kuni polaarrebase keskendunud hüpeteni sugestiivse muusika saatel. NII on vahel nii abstraktne kogemus, et mul pole sõnu oma heameele väljendamiseks selle stseeni üle. Keerd nihestab kõike nii põhjalikult, et ka pealtnäha lihtne hetk jätab sõnad soiku, need mõjuvad paar tõlgendusastet kaugemal asuva kategooriana. See on omamoodi koan, kus me ei küsi, mitu tunnistajat oli kukkuval puul või kui kõvasti ühekäeline plaksutas.

Keerd paneb lavale üksteisele kaela kargavad pabernukud või laseb lillebuketil lohistada kohale laua. Kui ma küsin „miks?“, olen ilmselt esimesest voorust juba läbi kukkunud. Mulle meeldib see kuulus selgitus, et kõigepealt pead sa mägesid mägedeks, pärast pikka mediteerimist näed sa mägedes enamat ja kui oled jõudnud päris lõppu, pead neid jälle mägedeks. See pikk ring tuleb käia läbi iga NII sketši juures. Alguses on nukrale laulule viipekeeles tõlgendust pakkuvad tagumikud lihtsalt tagumikud, siis näen neis enamat, seejärel taas tagumikke. Ainult tahet on vaja. Polegi tarvis küsida, kas ja miks. Kui tahan, saan ise ka aru. Või siis ei saa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming