Kersti Kreismanni tundeline teekond mööda kõrrepõldu

Eve Pormeister

Mälestused võivad avaldada teraapilist mõju – nii meenutajale endale kui ka lugejale. Margit Kilumets, Kersti Kreismann, Paljajalu kõrrepõllul. AS Ajakirjade Kirjastus, 2008. 240 lk. Ma ei ole too „kaunis roosas mantlis noor naine, kes oli oma emale jõulukinki valides saanud just-just üle suurest kõhklusest” (Priit Pullerits), ent kõhklused olid minulgi, ja mis seal salata, lausa proosalised. Alles paar päeva enne jõule, mil hoidsin nüüd siis juba kolmandat korda käes Margit Kilumetsa ja Kersti Kreismanni „Paljajalu kõrrepõllul”, andsin järele kummalisele tundele, mis valdas mind esimest korda seda raamatut uudistades, ja  tegin endale pühade kingituse, koos inglise teadusajakirjaniku Lynne McTaggarti Jürgen Innose tõlgitud raamatuga „Väli. Universumi salajase jõu otsingul”. Küllap see nii pidigi olema, et need kaks raamatut jõudsid minuni ühel ajal. Ja küllap oli tol hetkel – vähemalt osaliselt – seletatav ka too sisemine imperatiiv, alateadlik vaist millegi ja kellegi otsinguil, mis mind ikka ja jälle „Paljajalu kõrrepõllul” juurde tagasi viis. 

Need tunnete niidid, mis mind esmasel kokkupuutel selle raamatuga oma võrku haarasid, ulatuvad traagilisest kuupäevast esimeses lauses ja teise peatüki pealkirjast „Hirm” ligi kolme aastakümne tagusesse möödanikku. Oli aasta 1971, Lydia Koidula nimelise Pärnu 2. keskkooli 9c klassi tuli Kilingi-Nõmme kandist keegi tüdruk nimega Kadri Kreismann. Tuli ja lõi lihtsalt mult pinginaabri üle. Ma ei mäleta, kas see tõik või midagi muud ajendas mind järgima  muusikakooli kaaslase kutset üle minna matemaatika ja füüsika klassi; mäletan aga, et Kadri jutustas meile oma õest Kerstist, kes õpib näitlejaks. Ja siis ta juba äkki oligi NÄITLEJA! Näitleja, kes on Kadri õde. Näitleja, kes millegipärast meenutab Siina Üksküla, ja vastupidi. Näitleja, kes toona aiva seostus Mati Undiga. Aga võib-olla pajatas temastki meile Kadri. Küllap olid mõlemad, Kadri ja kirjanik-lavastaja Mati Unt, kui ka viimasele pühendatud teatrifestivali  „UN T!” raames korraldatud temateemaline näitus (performance) „Nattium” Tartu kultuuritehases 2008. aasta septembris, kes ja mis mind, igas mõttes hilisküpsejat, mu alateadvuses „igas mõttes hilisküpseja” (lk 169) Kersti Kreismanni ja tema mind omakorda Ita Everi ja Helgi Sallo eluloo poole müksas. Nii nad nüüd istuvadki minuga koos kuvari ees, kolm näitlevat naist kolmest põlvkonnast, oma näo ja eripäraga, keda peale suure armastuse  teatri vastu seob üksteisega veel midagi väga suurt – lapsed ja lapselapsed: „Andres oli mulle tõeline kingitus” (Kersti Kreismann, lk 169), „Õnn on see, et ma Liina ilmale tõin. See õnn suureneb iga aastaga. Ta ju kasvab” (Helgi Sallo, „Helgib ja heliseb”, lk 199), „Kõige tähtsamad!” (Ita Ever, „Ita Ever. Elu suuruses”, lk 199), ja hinges helisev muusika: „Muusika on olnud mu nõrkus ja kirg läbi elu,” võtab kokku Kersti Kreismann (lk 59). 

Võib-olla olid need muusikalised, võib-olla mingid muud signaalid, mis suunasid minu kätesse äratundmisenergiat, kui lehitsesin esimest korda „Kõrrepõldu”; see jääb mulle esiotsa mõistetamatuks, ent mingil müstilisel moel tunnetasin ma just seda raamatut esmalt kätega ja kätes. Tagantjärele ei saa ma lahti mõttest, et need mälestused on kirjutatud ja tunnetatud kogu kehaga, et mäletamisprotsessis osaleb „keha mälu” (Hélène Cixous).  Seda näivad kinnitavat samuti viimaste aastakümnete teaduslikud uuringud nullpunktivälja, teadvuse ja mälu vallas, mis väidavad, et mälu jaotub igale poole, nii et iga osa sisaldab tervikut. On võimalik, et meie aju ei ole mitte salvesti, „vaid igas mõttes hoopis vastuvõtja. Mälu aga on sel juhul hoopis lihtsalt tavalise taju kauge sugulane” (Lynne McTaggart).

„Paljajalu kõrrepõllul” on tõepoolest „väga siiras, teistsugune kui teised näitlejate  elulooraamatud, mis on suuresti ajakirjaniku portreeraamatud kangelannadest” (Jaak Allik). Meie ees ei rullu lahti mitte tavapärane autobiograafia, ka mitte tavapärane elulugu, pigem elu-lood või lood näitlejanna Kersti Kreismanni elust väljaspool ja seespool teatrit. Samas ei ole need üksnes tema elu lood, vaid ka tema aja lood; killukesed Eesti kirjanduse loost: Mati Undi kirjad ja mõtted, Juhan Viidingu seni avaldamata luuleread jm; killukesed naiste loost:  ema Maali (kohati ehmatavalt aus pilt!), vanaema, õed Sirje ja Kadri; killukesed Eestimaa loost: sotsiaalselt „äärmiselt tundliku” (lk 154) inimesena kirjutas Kersti Kreismann ühena esimestest, kui mitte kõige esimesena, eelkõige emana alla „Avalikule kirjale Eesti NSV-st” (28. oktoober 1980) ehk nn „40 kirjale”, et kaitsta eesti keelt ja noorsoorahutustes osalenuid tolleaegsete võimude omavoli eest. Nende 33 loo (34. ptk sisaldab rollide jm loetelu) kaudu,  mis ei ole pelgalt kirjeldava vaid ka juurdleva iseloomuga, aktualiseerub indiviidi tasandil kollektiivne ehk kultuuriline mälu, individuaalne teadvus ristub ja lõimub kollektiivse ehk kultuurilise teadvusega. Ja see on üks neist momentidest, mis teevad Margit Kilumetsa ja Kersti Kreismanni raamatu teistsuguseks ja mis lisaks Eesti teatrilukku jäetud jäljele kinnitavad näitlejanna õigust eluloole, „õigust biograafiale”, mida „ei oma kaugeltki kõik antud  ühiskonnas elavad inimesed. Iga kultuuritüüp loob oma „biograafiaga inimeste” ja „biograafiata inimeste” mudelid” (Juri Lotman).

Meie ees lahti rulluv mittelineaarne, palimpsestilaadne, minooris ja mažooris jutustatud „pihtimus”-lugu (lk 6), mis oma kirjanduslike vormide ja jutustamisviiside mitmekesisusega – kirjad, päevikud, ajakirjaniku intervjuud näitlejannaga (koostatud viimase kirjaliku materjali põhjal), kriitikad, luuletused,  sõprade meenutused näitlejannast ja vastupidi – võib lugejat esialgu ehk pisut eksitadagi, kujuneb haaravaks lugemiseks ja maalib oma lõuendile pildi sügava tundeeluga naisest. Näitlejannast, kes kuulub kahtlemata „eesti naisnäitlejate esiritta” (Jaak Allik), mis sest, et „igavene teine” (lk 152). Ei saa ju teatris küsida, nagu Helgi Sallo tagasivaates oma elule väga tabavalt dublantide rolli olemust kirjeldab, „kumb on parem. Saab vaid hinnata,  kumb on jõudnud lähemale lavastaja mõttele” (lk 195). Ja tipprolle on mõtlev ning tundlik näitlejanna Kersti Kreismann dublandina palju teinud. „Kersti Kreismann on nagu Georg Ots. [—] Georg Otsa esimene suur roll oli siis, kui ta pidi mängima dublandina juba esietendusel peategelast Jevgeni Oneginit ning tõusis seejärel selle rolliga hiilgusse. Roll, mis Kreismanni nii näitleja kui ka inimesena tõsiselt puudutas, tuli enam-vähem samamoodi. Proua Alvingut  mängis ta „Kummitustes” juba teisel esietendusel, kuigi oli alul dublant. Selle eest sai ta ka parima naisnäitleja preemia” (Tiiu Laks). Meie ees rulluvad lahti meenutused ja mälestused läbielatust ja läbitunnetatust, õigemini öelda, killukesed, hetkevõtted, sest mälestuste kogumist on kättesaadavad üksnes fragmendid ning meenutus/mälestus on „möödaniku osaline rekonstruktsioon” (Donald E. Polkinghorne). Ei jäta me ju eriti  palju meelde. „Lõpuks mäletame lapsepõlvest vähe; mingit lõhna, valgusmeeleolu, käeliigutust. Kõik muu on muutunud materjaliks, millest me hingame, tegutseme, unustame” – tõdeb Šveitsi kirjanik Gertrud Leutenegger oma romaanis „Pomona”. Ja pealegi on mälu normaalse funktsioneerimise tagamiseks unustamine või kõrvalelükkamine suisa vajalik. „On täiesti võimalik elada ja koguni õnnelikult elada peaaegu ilma  mäluta, nagu on näha loomade puhul; kuid on absoluutselt võimatu elada ilma unustuseta,” usub Friedrich Nietzsche. Kersti Kreismann selgitab oma raamatus, et „midagi on ununenud või mälust meelega kustutatud” (lk 142) ja lisab ühes hilisemas intervjuus, et „tema mälu on mälestusi selekteerinud” ja nüüd pidi ta „kõike meenutama täpselt sellisena nagu elu on”. Et aga olnu täpne kopeerimine või kordamine ei ole paraku (veel?) võimalik, et mälu on  „intellektuaalne konstruktsioon ja mitte mõttetööväline protsess” (François Dosse), „uudse tajumise produktiivne akt” (Aleida Assmann), paiguti lausa loominguline akt, koges näitlejanna kindlasti ka ise oma mälestuste radadel. Tahes-tahtmata tuleb meil oma mälestusi konstrueerida, keeles ja keele abil ümber kujundada, nihutada, vahel isegi midagi välja mõelda ja fiktsionaliseerida, või kui vajalik, möödunut täiendada ja/või see lõpule viia.  Seejuures ei saa inimene kui sotsiaalne ja tunnetav olend eirata mäletamistöö produkti sotsiaalset tingitust ja mäletamise keskkonda. „Antud aja afektid ja ajendid on mäletamise ja unustamise valvurid. Nemad otsustavad, missugused mälestused on indiviidile antud hetkel kättesaadavad ja missugused  mitte” (Aleida Assmann). Ta ei saa eirata ka oma psüühilist seisundit, nt suurenenud või vähenenud tajumisvõimet, teravnenud sotsioloogiliste probleemide teadvustamist, hetke meeleolu. „Nagu näed, tuli üks väga minoorne pihtimus. [—] Hingeseisund on hullusti räbal,” (lk 6) tõdeb Kersti Kreismann oma lugude sissejuhatavas peatükis.

Mälestustesse süüvimine, olnu ja kogetu tagasitoomine nüüdishetke, pakub meile ajalise eraldatuse kaudu ka uusi võimalusi oma tõe leidmiseks ning erinevuste adumiseks ja teistsugususe äratundmiseks. Muidugi, kui mäletamine ei muutu millekski pealesurutuks: „Mäletamiskohustus teeb mind ettevaatlikuks. Mäletamise muutmine imperatiiviks on minu meelest ohtlik tee. Ma eelistan rääkida mälutööst” (Paul Ricoeur). Mäletamiskohustuse ja mälutöö vahel näib ka Kersti Kreismann pendeldavat: „Kui jätta  kõrvale nüüd juba mõttetu hala, „miks ma ometi lasksin end nõusse rääkida!”, siis olen kogenud eneselegi suureks üllatuseks asju, mille olemasolu olin unustanud või millest polnud üldse teadlik” (lk 223) – „Need tõehetked iseendaga, peeglisse vaatamised on olnud valulised. [—] Pidev iseenesega tegelemine on olnud väsitav ja  kurnav” (lk 224). Oma tõe leidmisega on seotud iseenda äratundmine ja leidmine (ning vastupidi), milleks mälestused samuti loovad uusi võimalusi. Vahetult (eksplitsiitse) mäletamisega on seotud teadmine ja arusaamine iseendast (iseteadvus)  ehk meie minapilt ja minatunne, ja see on narratiivne, jutustatav. Nagu François Dosse näitab Paul Ricoeuri väidet „Narratiiv nõuab mälu” teistpidi pöörates, tähendab mälestus iseendale loo jutustamist: „… fragmentide põhjal, laialipillutud kildude põhjal, ometi on lugu vajalik”. Seega alles mäletamise ja selle narrativeerimise kompleksse  protsessi kaudu saame me nendeks, keda me usume end olevat; mäletamine põhineb tolle Ise lugudel, mida me oleme õppinud jutustama (Paul John Eakin, Ansgar Nünning). Mäletamine ja mälu toetavad iseteadvust, nii individuaalse kui ka kollektiivse identiteedi loomist ja kujundamist, s.t nii Isena kogetud isiku kui ka kollektiivi sisemist ühtsust. Meie minapilt on järelikult samuti tingitud mäletamise hetke sotsiaalsest ja kultuurilisest keskkonnast ja allub seega muutustele. Identiteeti tuleb käsitada pigem kui midagi, mis on kultuuriliselt ja sotsiaalselt kodeeritud; see kujuneb meie kehaliste ja narratiivsete tegevuste ja sotsiaalse keskkonna interaktsiooni tulemusena; seda tuleb pidevalt mõista erinevuste kaudu teiste suhtes, teistsugususe suhtes. Identiteedi kujunemise protsess näib toimuvat sarnaselt keele omaga. Nii nagu tähistatav (signifié) libiseb  tähistaja (signifiant) all, libiseb tihtipeale ka meie identiteet mälestuste all. Vähemalt senikaua, kuni meie maailmapildi üheks olulisemaks osaks on aja ja ruumi mõiste, ei ole mäletamiseta nüüdishetke, praegut.

Täis (ligimese)armastust, lusti ja pisikest huumorit, süütunnet ja ahastust, kurbust ja valu on Kersti Kreismanni mälestuste ja mõtiskluste read ning pintslitõmbed. Kurbust ja valu, mida näitlejanna tunnistab ja  mille jälgi ta ei püüagi teadlikult segada ega varjata, kui seda just ei nõua sisemine eetiline skaala: „Ma usun küll, et Sinuga [Margit Kilumetsaga – E. P.] rääkides pole ma midagi valetanud ega lakeerinud. Vastupidi, oma kinnisuse juures olen Sulle avanenud rohkem kui ehk tahtnud oleks. Lihtsalt on mingi sisemine eetiline skaala, andestamine, heas mõttes unustamine, hoolimine” (lk 170). Kurbust ja valu, mida peale verbaalse väljenduse  võib hoomata ainuüksi nii mõnestki pealkirjast või mida Kersti Kreismann manab esile ridade vahelt või mida ta paneb samas helistikus liikuvat lugejat iseendas edasi tunnetama. Selleks, et, nagu on öelnud Austria kirjanik Ingeborg Bachmann, „meiegi näeksime”, et meie silmad avaneksid, et me saaksime aru, „mida me ei  või näha”. Tundub, et just „too varjatud valu muudab” Kersti Kreismannigi „alles selle kogemuse suhtes hellaks ning eriti tõe suhtes” (Ingeborg Bachmann). Näiteks valu hilja ärganud emainstinkti pärast, valu oma ema ja noorema õe Kadri kaotuse pärast … 

Alguse ja lõpu, rõõmu ja hirmu, elu ja surma/kaotuse piiride kompamine ja taas tunnetamine on nende mälestuste ja mõtiskluste üks läbivam teema, kas otseselt konkreetsele kaotusele/surmale mõeldes või siis kaudselt, meenutades inimesi, kes meenutamise ja mäletamise hetkel samuti juba lahkunud on. „Surm on sügavalt inimlik küsimus.  Tunnetatud paratamatus. [—] Surma teadvustamine teeb alaealisest täiskasvanu ja annab elule uue kvaliteedi. Küsida surma kohta on sama, mis küsida elu kohta. See, kuidas inimene mõtleb surmast, määrab suuresti tema eluviisi,” arutleb oma essees „Surm ja identiteet” (Postimees 2. II 2008) kunstiakadeemia professor Anu Juurak, kelle arvates valgustusaegne filosoofia veel praegugi mõjutab lääne kultuuri, nii et surmast  ollakse nõus rääkima ehk sedavõrd, kuivõrd teadus sellest rääkimise turvaliseks teeb. Kersti Kreismann ei tõrju või unusta surma, pigem tundub ta seda jaatavat või vähemasti aduvat, et meie olemasolu on „olemine surma poole” ning „olemine surma poole” on „olemine lõpu poole” (Martin Heidegger) ja et alles surma jaatamise kaudu ja surma kui olemisvõimalikkuse (Martin Heidegger) valguses oleme suutelised tunnetama omaenese  tõde. Muuseas olevat vanaajal kõrgemaid teadmisi tähistanud sõna daäth (sellest tuleb inglisekeelne sõna death); mõisteid tomb („haud”) ja womb („emakas”) peeti vastastikku vahetatavaks ja toetavaks kõrgemate teadmisteni jõudmisel (Laurence Gardner). Surm, kaotus, valu ja kurbus on Kersti Kreismanni jaoks kogemused ja tunded, mille juured ulatuvad kaugesse lapsepõlve  ja mis avavad ka tema mälestuste ringi: ema surm 30. augustil 2007 esimese peatüki esimeses lauses, ema kodu kaotus, näriv hüljatuse tunne ja varjatud süütunne ning „udust kerkiv teadmine” (lk 4), et teatrimajas on näitlejanna jaoks aeg täis saanud. Ebamäärasuse tunne näib suubuvat järgmise peatüki pealkirja „Hirm”, kus „eksistentsiaalsetele muredele” ja „lihtlabastele hirmudele” (lk 8) lisandub veel mingi seletamatu hirm: surmahirm. „See polnud unest, ja see polnud vaid kord. Olin siis veel väga väike, aga nutsin juba enda, mitte kellegi teise lähedase kaotust. Ma ei tea, kust see kartus pärit oli, polnud ma siis ju veel surmaga eriti kokku puutunud. Selle surmahirmu lohutas ema rahulikku unne, aga see tuli vahel siiski tagasi” (lk 11). Teiselt poolt, nagu Kersti Kreismann tunnistab, sai hirme „omamoodi mõnuga kaasatud mängudesse” (lk 11). Kes  meist seda ei oleks ise omal nahal tunda saanud. 27. peatükis kõnnib minu silme ees Kersti Kreismanni noorem õde Kadri, rätik peas, Tartu vana kaubamaja ees. Üksnes pealkiri „Lähedusest ja kaotusvalust” väljendab nende lehekülgede semantilist ja emotsionaalset sõnumit. Niivõrd isiklik on see valu, tunnetamatu inimestele, kes seda ise kogenud ei ole. Nii nagu Kadri väljendab „sõnadeta, aga seda kõnekamalt” (lk 189)  oma tänulikkust ja armastust teda valvavatele õdedele, väljendab vanem õde oma valu tema varase lahkumise pärast. On ju vaikiminegi kõnelemine. Pealegi ei tea me ikka päris kindlalt, millega inimese lahkumine surma näol „lõpeb”. Saksa teoreetilise biofüüsika teadlase Fritz-Albert Poppi sõnul „leiab inimese surres aset tema sageduse ja tema rakkude mateeria „lahtisidestus”. Surm võib olla lihtsalt kojuminek või, täpsemalt,  kojujäämine – välja tagasipöördumine” (Lynne McTaggart). „Wo gehen wir denn hin? Immer nach Hause” („Kuhu me õigupoolest läheme? Ikka koju”, Novalis). Arhetüüpsete kogemuste ja arhetüüpsete teemade – eneseotsingud, enesetunnetus ja enesekssaamine, armastus ja lahkuminekukaotusvalu, elu ja surm – taas läbikogemisega ja oma sügava sisekaemusega näib Kersti Kreismann püüdvat siseneda üha  sügavamatesse alateadvuse kihtidesse, avades seejuures nii endale kui ka lugejale lisaks veel ligipääsu kollektiivsele teadvustamatusele. Mälestuste ringi suleb ja Ise lood lõpetab Kersti Kreismann siiski mingi äratundmise ja uue kogemusega, milles peitub ehk vähemalt üks vastus küsimusele, miks ta end raamatus võõrastele avab ja kas ta seda kahetseb: „Üritan ennast kokku koguda, ennast armastama hakata. Päris elu elama hakata” (lk 224).

Ma elan oma elu kasvavates ringides,
mis kulgevad üle asjade.
Ma ei jaksa viimast võib-olla lõpetada,
ent proovida tahan seda ikkagi.

Ma tiirlen ümber jumala, ümber igivana torni,
Ja ma tiirlen aastatuhandeid;
ja ma ei tea veel: olen ma pistrik, torm
või üks suur laul.
(Rainer Maria Rilke, „Ma elan oma elu kasvavates ringides”. Tõlkinud Eve Pormeister.)

Nii võivad mälestused avaldada teraapilist
mõju – meenutajale endale kui ka lugejale;
valulikust loost ja „generaalpihtimusest”
(Goethe) võib kujuneda omamoodi
tervenemise lugu.

Eve Pormeister on Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna uuema saksa kirjanduse dotsent

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming