Kes keda?: üleloomulik Viljandi ?Macbethis?

MARIS PÄHN

Viljandi ?Macbeth? püüdis paljudes detailides tekstitruuduse abil avada seda, mis tekstis endas peidus, ja uurida tekstist tulenevaid võimalusi. Kuigi  viljandlaste ?Macbethis? olid nõiad äratuntavalt naissoost, polnud nad külmad ja distantseeritud, vaid pigem animaalsed.ANNI JÕEAAS

W. Shakespeare, ?Macbeth?. Lavastaja  Peeter Raudsepp, kunstnik Krista Tool, lavaline liikumine Kai Valtna, lavaline võitlus Hellar Bergmann, valguskujundus Villu Konrad. Osades: Marko Mäesaar ? Macbeth, Liisa Taul ? Leedi Macbeth, sõdur, Indrek Apinis ? Macduff, Fleance, Joonas Parve ? Banquo, arst, Jaanus Kask ? Duncan, Siward, väravavaht, Helen Rekkor ? Leedi Macduff, noor Siward, nõid, mõrtsukas, Alo Kurvits ? Lenox, Macduffi poeg, Jarmo Veetamm ? Rosse, Silja Miks ?  Seyton, vanamees, nõid, Kärt Reemann ? Malcolm, Hekate, Kristel Mägedi ? aadlidaam, mõrtsukas, nõid. Esietendused 28. märtsil, 2. ja 3. aprillil Kultuuriakadeemia Mustas saalis.

Kes kolmandal aprillil Viljandi ja teatrissemineku peale mõtlesid, need mõtlesid kindlasti Gogoli ?Naise võtmisest?. Gogoli varjus aga jõudis selsamal päeval kolmanda esietenduseni ka William Shakespeare?i ?Macbeth? Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti tudengite esituses. Nii seda siis paraku mängitigi ? sama palju näitlejaid laval kui publikut saalis.

Kuigi ?Macbethi? loetakse Shakespeare?i lühimaks tragöödiaks, mis meieni on jõudnud vaid tänu 1623. aastal foolioväljaandes avaldamisele (varasemad kvartväljaanded näidendist puuduvad), jagus näiteseltskonnal eesotsas lavastaja Peeter Raudsepaga materjali peaaegu kolme tunni pikkuseks lavastuseks. Vaatamata sellele, et foolioväljaandes meieni jõudnud teksti peetakse tugevasti kärbituks, on ometi tavaline, et lavastajad näidendit veelgi tihendavad. Mõistmaks seda, miks lavastajad tavaliselt teksti oma mõtte realiseerimiseks mugandavad, ongi vahel kasulik vaadata, kuidas näeb lavastus välja peaaegu muutmata kujul.

Kuivõrd võrdlemine ja paralleelide tõmbamine on tavaline ? ikka seletatakse tundmatut ju tuntu abil, oleks ehk kohane paari sõnaga mainida, kuhu paigutub käesolev lavastus Eesti ?Macbethide? reas. Viimase aja ?Macbethi? lavastustest meenub kindlasti kohe Rakvere mõne aasta tagune vabaõhutükk ja sellele osaks saanud kriitika. Heideti ette liigset pastelsust, seda, et nõiad on liiga ilusad ja Kurosawa filmi mõjud liiga tuntavad.

Seekordses ?Macbethi? lavastuses neile etteheidetele ruumi pole, kuigi samas tekkis aeg-ajalt tunne, et lavastaja on oma endise kursusevenna Ain Prosa tööst liialt palju detaile maha viksinud. Üsna ühetaoliselt on mõlemas lavastuses lahendatud kuningas Duncani roll, punastele rõivastele Lady Macduffi seljas aga ei osanudki viljandlaste lavastuses mingit mõistlikku põhjendust välja mõelda. Punane grupeeris Lady Macduffi liiga üheselt mõrvarite ja Macbethiga kokku, sellesse kooslusesse ta aga kindlasti ei kuulu. Väljendamaks ja rõhutamaks tema kui ema ja naise erinevust Lady Macbethist oleks tulnud leida mõni teine moodus. Paralleelitõmbamise hetki kahe lavastuse vahel oli teisigi. Tahaks siiski loota, et mõlema lavastaja soov ?Macbethiga? arveid õiendada on pigem ajendatud mitte eriti edukaks osutunud Kalju Komissarovi lavastusest, milles nad ise üliõpilasena kaasa mängisid.

Ühes tuleb viljandlaste ?Macbethile? kindlasti au anda: kui Rakvere lavastuses olid mugandused, täiendused ja kärped rakendatud otseselt selle teenistusse, et realiseerida lavastajanägemust, siis Viljandi ?Macbeth? püüdis paljudes detailides tekstitruuduse abil avada seda, mis tekstis endas peidus, ja uurida tekstist tulenevaid võimalusi ning neid siis ära kasutada või tõlgendada.

Üks keerukamaid ja näidendi kui terviku seisukohalt olulisemaid elemente on kõik üleloomulik: nõiad, kummitused ja nägemused. Unel ja unetusel on näidendis oluline roll, mida rõhutavad ka tekstis esinevad viited unele, magamisele ja unerahu kaotamisele. Igal lavastajal, kes ?Macbethi? kallale asub, tuleb otsustada, milliseid üleloomulikke nähtusi ta kuidas esitab, et saavutada soovitud efekti ja vältida lavastuse ning üleloomulikke nähtusi ja tegelasi käsitlevate stseenide muutumist naeruväärseks. Tänapäeval, kui vaatajate suhtumine üleloomulikku erineb tunduvalt Shakespeare?i kaasaegsete omast, tuleb langetada otsus, mida ja kuidas vaatajale näidata ning mille osas loota inimeste fantaasiale. Kuigi ka viljandlaste lavastuses olid nõiad äratuntavalt naissoost, polnud nad külmad ja distantseeritud nagu Rakvere lavastuses, vaid pigem animaalsed.

Kui Rakvere nõidade puhul võib tõmmata paralleeli kõiketeadvate nornidega, kes valitsevad mineviku, oleviku ja tuleviku üle, siis Viljandi lavastuses kandub teadmise algallika funktsioon üle Hekatele (see selgub küll alles lavastuse käigus). Eriti selgelt tuleb nõidade animaalne element esile Helen Rekkori mängitud õekese puhul, kelle nurgelised liigutused tekitavad mulje tundmatusse ümbrusesse sattunud loomast. Ka heliliselt on nõidadele antud pigem loomariiki kuuluvad viginad ja häälitsused. Sellises kontekstis riivab natuke liiga kuuldavalt kõrva märkus nõidade habeme kohta, kuigi ka sellele leidub põhjendus.

On väga oluline, kas auditoorium jagab Macbethi vaatenurka või mitte ja kas publik rühmitatakse ühiste nägemuste toel kokku Macbethiga või ülejäänud tegelastega laval. Kui meie jaoks nähtamatud nõidade habemed ja õhus hõljuv pistoda distantseerivad meid Macbethist, siis Banquo vaim oma füüsilise kehaga asetab meid Macbethi poolele: meie näeme midagi, mida kogu ülejäänud õukond ei näe.

Kui pistodanägemusega on kõik suhteliselt selge, kuivõrd see realiseerub vaid Macbethi vaimusilmas, siis Banquo vaimuga on lood keerulisemad. Ühelt poolt on lihtne näitlejat mitte kasutada ning jätta Macbeth vaid temale nähtavate tontidega võitlema, teiselt poolt aga on Banquo vaimu ilmumine Shakespeare?i kirjutatud näidendi teksti vaieldamatu osa. Kuivõrd verest nõretav vaim võib tänapäeval mõjuda koomilisena ning põhjustada koguni segadust, et kas tegu pole mitte lihtsalt raskesti haavatud Banquoga, keda ekslikult on surnuks peetud, tuleb leida lahendus probleemile, kuidas esitada vaimu nii, et see oleks üheselt mõistetav ja mõjus. Selles osas olid viljandlased välja tulnud lihtsa lahendusega. Nende tapetud Banquo jäi lavale platvormide varju lamama, senikauaks kuni tema ilmumine pidusöögistseenis vajalikuks muutus ja tõusis siis sealtsamast piduliste keskelt. Tema teistsugusust rõhutab seegi, et erinevalt teistest pidulistest, kes kannavad musti karnevalimaske, temal seda pole. Ka on ära jäänud veritsevad haavad. (Kogu lavastuses ei kasutata verd, ka Duncanit tapmast tuleva Macbethi käed on verised vaid tema kirjelduses. Võib muidugi küsida, kuidas see veretu veri mõjutab Lady hilisemat kätepesustseeni).

Huvitavaks, ent problemaatiliseks lisanduseks on saanud kolmanda vaatuse viies stseen (üldiselt arvatakse, et see stseen on näidendile lisatud ning et selle autor pole Shakespeare), mida Viljandi ?Macbethis? esitati Macbethi ja Lady Macbethi halva unenäona. Kuigi see punakasroosas valguses toimuv stseen näitab ilmekalt, et tegelikult on juhtohjad Hekate käes, ei saa seda Macbethi ja Lady Macbethi seisukohast päris põhjendatuks pidada. Sellisena tekitab see stseen liiga tugeva paralleeli Richard III unenäoga. Ka pärsib selline unemanipulatsioon Lady Macbethi hilisema uneskõndimise stseeni mõjusust. Võib ju küll olla, et see on vihje, et ka tema hilisem uneskõndimine on vaid Hekate poolt esile kutsutud, kuigi tundub, et näidendi tekstis jääb uneskõndimise ja sellele peatselt järgneva Lady surma põhjus pigem vaataja otsustada.

Huvitava lahenduse oli saanud neljanda vaatuse esimene stseen, kus nõiad keedavad oma salapärast sodisegu. Mõningaid selle stseeni lõike peetakse vaieldava autorsusega hilisemateks lisandusteks ning 1611. aasta ?Macbethi? lavastuse kirjeldus, mille autoriks on Simon Forman, nõiakatlaga stseeni ei mainigi. Samas on tegemist näidendi seisukohast olulise stseeniga, kus Macbethile avaldatakse suur hulk tulevikku puudutavaid ennustusi. Kuna selles stseenis Macbethile ilmuvad viirastused ja nägemused on tehniliselt keerukad teostada, eelistavad lavastajad jätta need pigem vaid Macbethi vaimusilma. Just nii lahendas nägemuste-ennustuste probleemi selles stseenis Rakvere ?Macbeth?. Ometi oli Viljandi näiteseltskond teinud erandi Banquo osas, kes, vaatamata ülejäänud nägemuse nähtamatusele, näitleja esituses meie ette ilmus. Taas kord võib seda seletada Hekate manipulatsioonidega, kuid ometi ei näi näidendi tekst sel kohal toetavat kahesugust lähenemist korraga.

Terviku säilitamise soovist tingitult on Viljandis ära lavastatud ka teise vaatuse kolmanda stseeni lõik väravavahiga. Kuigi lavastustehniliselt võib seda stseeni põhjendada asjaoluga, et Macbethi mängival näitlejal on vaja käsi pesta ja kostüümi vahetada, on selle stseeni roll hoopis olulisem. Eesti keeles kahjuks üsnagi kohmakalt kõlavas stseenis sisalduv vihje põrgu väravavahile loob silla keskaja draamatraditsiooniga. Esmapilgul mõttetuna tunduv roostes ämber on nii vihje roostes pannidele ja pottidele, millega Pahe tüüpi draamategelased end relvastasid, kui ka skatoloogilisele huumorile, mis selliste tegelastega assotsieerus. Hirmu toimunud sündmuste ja nende tagajärgede pärast see stseen aga vaevalt et suurendab.

Kuigi lõike, mida lavastajad tavaliselt välja jätavad, on viljandlaste lavastuses leida teisigi, ei tahaks kõike käesolevas kirjatükis ära rääkida. Midagi peab jääma ka vaatajatele endile avastada ? seda enam, et näitetrupil on plaanis edaspidi lavastust üle kogu Eesti mängida.

Loo autor on Eesti Humanitaarinstituudi doktorant. Tema magistritöö teemaks Birminghami ülikooli Shakespeare?i instituudis oli ?Presenting Supernatural: Shakespeare Productions in Estonia 1990 ? 2002?.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming