Kes kingib Zilovile saare?

Vene teatri „Pardijahi“ nüanssideni toonitatud retrohõng, paradoksaalne küll, hoopis võimendab Aleksandr Vampilovi näidendi nüüdisaegsust.

PILLE-RIIN PURJE

Vene teatri „Pardijaht“, autor Aleksandr Vampilov, lavastaja Kamran Shahmardan, kunstnik Valeri Polunovski, helilooja ja muusikaline kujundaja Aleksandr Žedeljov, valguskunstnik Anton Andrejuk, videokunstnik Oleg Nikolajenko. Mängivad Aleksandr Ivaskevitš, Natalja Murina, Alina Karmazina, Oleg Štšigorets, Dmitri Kordas, Jekaterina Kordas, Aleksandr Okunev, Ilja Nartov, Slava Mogilevtsev ja Tatjana Kaur. Esietendus 19. IV Vene teatri väikses saalis.

Kujutleme korraks, et Rain Simmuli Kostõljov (Maksim Gorki „Põhjas“, lavastaja Uku Uusberg, Tallinna Linnateater) pakub öömaja Indrek Sammuli Ivanovile (Anton Tšehhovi „Ivanov,“ lavastaja Uku Uusberg, Eesti Draamateater) ja Aleksandr Ivaskevitši Zilovile (Aleksandr Vampilovi „Pardijaht“, lavastaja Kamran Shahmardan, Vene teater). Kas need mehed suudaksid sama laua taga elu põhiküsimusi lahata või ei kannataks nad teineteise silmade peeglit välja?

Selge see, et Ivanov ja Zilov on sugulas­hinged. Ürgandeka Aleksandr Vampilovi (1937–1972) näidendites on Tšehhovi mõjusid ikka täheldatud. Aga veelgi selgemalt on nood kaks tegelast sama ahela lülid kahe Tallinnas nii ligistikku asuva teatri lavastuste helistikus. Kindlasti on ahel alateadlik, kuid seda tugevamalt on teema õhus. Väga konkreetselt kutsuvad mõlemad lavastused publikut endasse vaatama, oma südametunnistust läbikatsuma, seejuures kumbki oma isikupärases ja poeetilises kujundikeeles.

Saatesõnas „Pardijahi“ kavalehel mõtiskleb lavastaja peategelase Zilovi olemusest ning lisab Tšehhovile veel paralleeli Dostojevski tegelastega, mis omakorda haakub nii Ivaskevitši kui ka Sammuli loominguslepiga: üks on mänginud Mõškinit, teine Raskolnikovi.

Aleksandr Ivaskevitš (Zilov) on natuurilt väikese saali näitleja, väljendusvahendites napp ja delikaatne.

Jelena Vilt

Vampilovi „Pardijaht“ esietendus Draamateatris Merle Karusoo lavastuses 1977. aastal, Zilovi osas oli Mikk Mikiver. Isegi nüüdsel esietendusel kõneles publik Mikiveri kentsakast kostüümist, aga mitte tema rolli hingeelust. Mina sain 1977 neljateistaastaseks, mind rõõmustas Jüri Krjukovi Sajapini ja Urmas Kibuspuu Kušaki satiirilisest mängulustist pulbitsev tandem.

Praeguse „Pardijahi“ lavastuse nüanssideni toonitatud retrohõng, paradoksaalne küll, hoopis võimendab Vampilovi näidendi nüüdisaegsust. Teksti ei ole kuigivõrd kärbitud, kui, siis olmelisemates liinides. Siin-seal on stseenide järjekorda muudetud, mis on näidendi unenäolises struktuuris igati kohane. Nostalgia ei ole ses distantseeruvas lavaõhustikus kuigi õige sõna. Nostalgilisena mõjub pigem teine Vene teatri väikese saali lavastus, aastast 2011 tänaseni mängukavas püsiv Aleksandr Volodini „Viis õhtut“ (lavastaja Aleksandr Kladko), kus peaosaline samuti Ivaskevitš. Nii Iljini kui ka Zilovi roll kuuluvad näitleja teemasse, on mängitud psühholoogiliselt kaasakiskuvalt, neis kahes intelligendis võib leida nii ühisosa kui ka erinevusi.

Tähendusrikkaks saab Valeri Polunovski „Pardijahi“ stsenograafias üksainus läbiv tegevuspaik – kohvik Meelespea. Kohvik on Zilovile ainuvõimalik kodutuse paik, kuhu iseenese eest põgeneda, kus ohjeldamatult ja segamatult alkoholi juua. Lavaruumis püüab pilku läbipaistev, akendest koosnev sein. Elu- ja enesevaatluse klaasjas vahesein. See muutub eriti kõnekaks, kui Zilov oma naist läbi klaasi suudlusega tervitab. Vihmapiisad aknaklaasil saavad samuti lahutamatuks osaks Zilovi hingeseisundist. Sama veenvalt väljendab Zilovi rahutust ja igatsust mustvalgete filmikaadritena ilmuv nägemus pardijahist, vabast loodusest, millele vastandub võõrandunud linnaeluäng. Tegelaste irdrepliike Zilovi unenäostseenist projitseeritakse seinale-ekraanile filmitiitritena. See võte mõjub üsna stiilselt, samas kui Vampilovi remargid ja tegelaste kirjeldused seinal muutuvad ülearuseks infomüraks ja takistavad keskendumist näitlejate mängule.

Kohvikus tukub ja virgub klaveri taga boheemlik muusik (Slava Mogilevtsev), askeldab proosaline koristaja (Tatjana Kaur), liigub oma suveräänses, ühtaegu märkamatus ja üleolevas rütmis kelner Dima (Ilja Nartov). Vasakul orkestripoodiumi kohal tiirleb kohviku nimi Meelespea nagu vinüülplaadi südamik. Vahel pöördub see tähenduslik sõna – meelespea – pea peale. On see lootus või hoopis võimetus unustada?

Paremal kohvikuseinal näeme plakatil näitleja Oleg Dali (1941–1981), kes käsipõsakil, mõtlikul ilmel kõike toimuvat ainiti jälgib. Oleg Dal seostub kõigepealt Jüri Järveti kuningas Leari narriga Gri­gori Kozintsevi filmis (1970). Aga Dal on mänginud Zilovit, 1979. aastal Vitali Melnikovi filmis, mis kandis pealkirja „Puhkus septembris“. Ei märganud kordagi, et Ivaskevitši Zilov oleks otsinud Daliga silmsidet, ent küllap just tänu sellele tekkiski nende vahele sild. Eriti tuntavaks sai see sild, kui Zilov end kitarril saates laulis, kord pajatsina, kord pihtides. Laulud kujunevad lavastuse vältel aina olulisemateks sisemonoloogideks, seda mitte ainult Zilovi puhul. Põhjendatult kannab Shahmardani lavastus žanrimääratlust muusikaline tragikomöödia-farss.

Aleksandr Ivaskevitš on natuurilt väikese saali näitleja, väljendusvahendites napp ja delikaatne. Näitlejana ei idealiseeri ta Zilovit, aga ei mineta viivukski sisemist tundlikkust. See ilmneb kord tema süüdlaslikes poisikesesilmades, kord vahedalt läbinägelikes pilkudes, sujuvas kassilikus liikumises, eriti aga kätes. Kuigi Zilov oma elumasendust süstemaatiliselt ja kõigi alkoholimarkidega tuimestab, jäävad tema suured käed musikaalseks, pikkade sõrmede žestid sarnanevad mõnel hetkel lendu tõusta ihkava linnu tiivalöökidega.

„Kinkige mulle saar,“ lausub Zilov sõpradele nagu muuseas. Siit kannab assotsiatsioonisild mõistagi John Donne’i ja Ernest Hemingwayni: ükski inimene ei ole saar … Zilov saab sõpradelt kingiks esmalt jahipüssi, hiljem julma naljana leinapärja. Püss, teadagi, ennustab enesetappu. Pärg võimendab elava surnu motiivi, eks jõua ka Ivanov karmi tõdemuseni: olen juba surnud.

Zilovit ümbritsevad tegelased, ta sõbrad ja armukesed on lavastatud farsi ja tragikomöödia piirimail, mängitud täpselt ja mõnuga. Mahedam ja muhedam komöödiatoon, siiski farsi piiril vankuv, kuulub Dmitri Kordasele ilmekalt kohatu Sajapini osas, kes naistemagnet Zilovi kõrval nii kangesti püüab ka naistele silma teha ja silma jääda … Tema tarmuka sõjasõbranna ehk abikaasa Valeria rollis on Jekterina Kordas omajagu iroonilisem, koos on Sajapinid humoorikalt paras paar. Aleksandr Okunevi ülemus Kušak oma läbinisti silmakirjaliku printsipiaalsusega on mängitud sarkastiliste farsinootidega. Veidi ootamatultki on farsisaržiks visandatud tegelane ka Alina Karmazina Irina. Zilovi nooruke armuke pole võluvalt naiivne, pigem rohmakalt infantiilne. Ju annab selline lahendus Zilovi languserajale järsema kallaku.

Teised kaks naist Zilovi elus on mängitud mitmetasandiliselt. Natalja Murina hoiab Galina rollis õhkõrna distantsi, et Zilovi abikaasa ei muutuks kannatajaks melodramaatilises võtmes. Galinas on liigutavat haprust, aga naise korrektses pedagoogihoiakus peitub ka see miski, mis ei lase tal oma meest lõpuni mõista. Zilovi ja Galina olulise armastusstseeni tõdemus, et minevikku pole võimalik tagasi tuua, saab siin ja praegu huvitava lisatähenduse. Ka jääb mehe ja naise meenutusdialoogist kõlama kiriku lähedus ning kaugenemine usust. Vampilovi näidendi ilmudes, nõukogude ajas, kandis see oma tähendusvälja. Ent usk kui inimene olemise tuum on üks oluline teema, mis praegusajas, erisugustes lavastustes ja võtmerollides, hakanud aina puhtamalt läbi kumama.

Ivaskevitš ei rõhuta seda teemat, uskumise ja uskmatuse põimingut, Zilovina näiliselt mitte kuidagi. Ometi see lihtsalt on temas lakkamatu hingehelina kuuldav, andes ka argistele sõnadele lisatähenduse, võimendades nõnda Zilovi südametunnistusepiina. See ongi see, miks nn üleliigse inimese teemale keskenduvaid näidendeid ei ole võimalik vaadelda ega vaagida kaastundeta peategelase suhtes. Elusüü määr muidugi varieerub, aga ei saa keegi meist olla niivõrd ilmeksimatu või nii tugeva kaitsekihiga soomustatud, et ei tunneks ennast laval üldse ära.

Sootuks uudse allteksti on aeg lisanud ka tekstikohta, et Galina ei taha oma korterisse lauatelefoni. Naine tunneb, et telefonis mees talle valetab. Seepeale pareerib Zilov, püüdes nagu ikka abitu osavusega ennast õigustada ja juttu põhiteemalt kõrvale juhtida: asjata sa ei usalda tehnikat, selles on ju tulevik. Nüüdseks on tehnoloogiline tulevik kuhjaga käes. Kas lakkamatult suheldes või elusat suhtlemist simuleerides on hõlpsam (endale) valetada?

Zilovi armastusavaldus Galinale viivul, mil ta on naise juba kaotanud, saab kõige hingestatumaks hetkeks Ivaskevitši karges, valusalt endassesulguvas lavaelus. Avameelsuspuhang päädib kibeda meeleheitenaeruga, kui Galina asemele on ilmunud Irina.

Paeluva siseheliga rolli mängib Ksenia Agarkova. Tema Vera tõepoolest armastab Zilovit, tajub mehe olemust kõige selgemini, intuitiivselt ja illusioonivabalt. Vera laul „Ma olen puu“ on lavastuse üks kaasahaaravamaid saladusi. Zilovile lauldes Vera ühtaegu peidab ja avab oma olemust, temas ristlevad väljakutsuv rikutus, hoolikaks etteasteks lihvitud pahelisus ja selle all siiras hinge­puhtus.

Näidendi üks mõistatusi on Zilovi sõprade pundist eralduv Kuzakov, autori tahtel mõtlik, tõsine ja tagaplaanile jääv. Nõndamoodi Oleg Štšigorets teda mängib, analoogiliselt mängis kord Karusoo lavastuses ka Kalju Orro. Midagi jääb ses kujus kriipima ja vajaka, ei saa lahti tundest, et kusagilt peaks selgemini välgatama Kuzakovi peidetud hingeelu, et Kuzakovi liit Veraga ei mõjuks konstrueerituna.

Põnev persoon on kelner Dima, kellega Zilov käib pardijahil. Kelner kui eluperemees, kui lakei vastand kuulub nõukaaja stereotüüpi, aga see pole kõik. Ilja Nartov mängib Dimat kiretu pilgu, lakutud tuka, absoluutse emotsioonitusega. Vilunud kütt, laitmatu täpsuslaskur, kellele on pardid surnud enne tulistamist. „Elusad on nad sellele, kes mööda laseb. Aga kes pihta saab, sellele on nad juba surnud.“ Dima tõdemus kõlab omajagu saatanlikult. See kontrast muudab Zilovi loodusetaju ja elutunnetuse veel kaitsetumaks. Kuigi ka Dima hinges närib miski, mida ta ei jaga mitte kunagi mitte kellegagi.

Meeleoluka puändi lisas „Pardijahi“ esietendusele sõprade-sugulaste soov näitlejatele ise, oma käega lilli ja kingikotte üle anda. Aga kuidas seda teha, kui vihmapisaratega aknaklaas lava ja saali lahutab? Oli kolm võimalust ja kõiki neid ka kasutati. Esimene: minna kulisside tagant ringiga lavale. Teine: anda ja võtta lilled, kummardudes nõnda sügavale, et vaataja ja näitleja käed saavad akende all kokku. Kolmas: pugeda akende alt lavale, mis muide oleks eriti efektne limbotantsu šnitiga! Miski neis kolmes tegutsemises sarnanes vägagi Uusbergi „Ivanovi“ tavatu finaaliga. Ligimeseni tee leidmiseks ongi vahel vaja leidlikkust ja loomingulisust. Aga ennekõike lihtsalt südamest tulevat tahet. Põhiline, et lilled kingitaks inimesele tema eluajal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht