Kes vajab tõde?

Gorki „Põhjas“ on näidend, kus süžee peaaegu puudub, küll aga on hulk eredaid tegelaskujusid ja see annab ideaalse võimaluse näitlejameisterlikkuse tõestamiseks.

ANDREI HVOSTOV

Tallinna Linnateatri „Põhjas“, autor Maksim Gorki, tõlkija Ernst Raudsepp, lavastaja Uku Uusberg, kunstnik Martin Mikson, kostüümikunstnik Reet Aus, valguskujundaja Emil Kallas. Mängivad Rain Simmul, Külli Teetamm, Liis Lass, Andres Raag, Kristjan Üksküla, Andero Ermel, Evelin Võigemast, Hele Kõrve, Epp Eespäev, Allan Noormets, Mart Toome, Alo Kõrve, Argo Aadli, Aleksander Eelmaa, Märt Pius, Mikk Jürjens, Kalju Orro ja Hardi Möller. Esietendus 24. III Põrgulaval.

Vene kirjandusmaailmas räägitakse Lev Tolstoi ja Maksim Gorki suhetest värvikaid lugusid. Üks, mida olen kuulnud kirjaniku, kriitiku ja kirjandusuurija Dmitri Bõkavi loengutest, toob esile Gorki kuulsaima näidendi „Põhjas“ seotuse Jasnaja Poljana vaimuhiiglasega.

Gorki Tolstoil külas. Algselt olnud Gorkil plaanis kirjutada õnneliku lõpuga näidend. Allakäinud inimesed, kes on kokku surutud jubedasse öömajja, purelevad üksteisega kogu näidendi kestel (on tusameele talv nii väljas kui ka hinges), aga siis algab kevad. Nad kooberdavad välja päikese kätte, hakkavad tagahoovis prügi kokku korjama ja peenraid tegema ning selliste „Teeme ära“ talgute tulemusel leiavad üksteises üles mingid inimlikud jooned. Hästi labane süžee, mida võiks soovida didaktilist iva külvavasse lastekirjandusse (Uspenskil ongi „Krokodill Genas ja Potsatajas“ lugu, kus üksinduses vaevlevad inimesed hakkavad koos maja ehitama, et neil oleks oma koht, ning selle tegevuse käigus saavad sõpradeks, lakkavad olemast üksikud.) Oleks Gorki oma algse plaani teostanud, siis me ilmselt tema näidendist praegu ei räägiks.

Ent õnneks läks Gorki näidendi esialgse variandiga Jasnaja Poljana kirjanduspatriarhi juurde ning luges talle esimese vaatuse ette. Tolstois tekitanud kuuldu jälestust. Krahvi pahameel väljendus selles, et ta rääkis Gorkile, kuidas ta nägi kord kahte ülespaistetanud, pesematusest haisvat kerjust – naist ja meest – põõsa all kiimaliselt püherdamas. See oli niivõrd kole pilt, et krahvil tekkinud küsimus, kuidas midagi niisugust saab Jumala palge ees üldse juhtuda. Ja nüüd tahab Gorki samasuguse sopa lavale tuua! Miks küll?

Gorki solvus kohutavalt. Kahe kirjandushiiglase keerulistest suhetest arusaamiseks olgu lisatud, et tollel ajal oli noore Gorki populaarsus – kui seda väljendada teoste trükiarvuga – hakanud Tolstoid varjutama. Sellest asjaolust olid mõlemad kirjanikud väga teadlikud.

Ei tea kustkohast saabunud Lukaa (Aleksander Eelmaa) ajab viletsas ja räpases öömajas kügelevate inimvarede (nende seas Vaska Pepeli – Kristjan Üksküla) pea segamini ilusate lohutavate muinasjuttudega.

Siim Vahur

Hingepõhjani haavunud Gorki tegi näidendisse parandusi, tõi sinna sisse uue tegelase, rändava vanamehe Lukaa, kes hakkab öömajasse kogunenud heidikuid lohutama ilusate valedega. Lukaa on näidendis krahv Tolstoi kehastuseks. Kaasaegsetel (näidend toodi MHATi lavale 1902. aastal) polnud selles vähimatki kahtlust. Tolstoi kui tollase n-ö superstaari maailmavaade, ideed ja isegi rääkimisviis olid haritlaskonnale üldteada.

Remargi korras lisan, et Gorki meenutab Tolstoi reaktsiooni näidendile „Põhjas“ veidi teistmoodi. „Ta (Tolstoi) rääkis rahulolematult, paistab, et talle üldse ei meeldinud minu ette loetu. Vaikinud natuke aega, ütles ta süngelt, minust mööda vaadates: „Vanamees on teil ebasümpaatne, tema headus pole usutav““ („Polnoje sobranije sotšinenii“, XVI, lk 279–280). Niisiis, Gorki meenutustes oli Lukaa kuju juba siis olemas, kui ta näidendiga Tolstoi palge ette ilmus.

Kindlasti on see huvitav küsimus, mida need kaks kirjanikku omavahel tegelikult rääkisid (kui Jeesuse ja Pilatuse omavahelisel vestlusel oli tunnistajaks Woland, siis kes kuulas pealt Tolstoi ja Gorki jutuajamisi?), aga Gorki meenutus ning vene kirjandusmaailma legendid langevad kokku põhilises – vanamees Lukaa ei ole näidendis positiivne tegelane.

Usk on oopium rahvale. Tulles nüüd Tallinna Linnateatris mängitava Uku Uusbergi versiooni juurde, siis minu arvates pole lavastaja sellest kontseptsioonist hälbinud. Aleksander Eelmaa kehastatud Lukaa ei tundu võib-olla nii ebasümpaatne kui oodanuks, aga kindlasti on ta sedasorti nähtus, mille olemuse võtab kokku äsjase juubilari Marxi sentents: „Usk on oopium rahvale.“

Viletsa ja räpase öömaja põrgusse (Tallinna Linnateatri Põrgulaval ongi kujundusliku elemendina suur keskküttekatel, mille otsaseina aknakeses võib näha elusaid tuleleeke) ei tea kustkohast saabunud Lukaa ajab seal kügelevate inimvarede pea segamini ilusate lohutavate muinasjuttudega, pannes nad pärmi kombel käärima – ja siis peksabki öömaja omaniku naine Vassilissa (Külli Teetamm) oma õe Nastja (Liis Lass) poolvigaseks, Vaska Pepel (Kristjan Üksküla) tapab öömaja omaniku Kostõljovi (Rain Simmul), ja hiljem, kui Lukaa on sealt põgenenud ning tema sulnistest juttudest hullutatud inimestele jõuab reaalsus taas pärale, poob Näitleja (Argo Aadli) enda üles.

Tolstoiliku tegelase negatiivsuse hoomamine pole seejuures sugugi enesestmõistetav. Küsides Tallinna Linnateatri lavastust vaadanud noorematelt naistelt, kas seal on olemas ka mõni hea tegelane, sain vastuseks ühe nime – vanamees Lukaa. Lukaa tegelaskuju positiivseks tõlgendamine on arusaadav nii XIX sajandi kui ka XXI sajandi kontekstis.

Tolstoil tekkis XIX sajandi lõpus järgijate koolkond (толстовцы), kes õpetas kurjale mitte vastu hakkamist, tõstis kõikehõlmava armastuse religiooniks, kutsus lihtsale elule („oпрощение“ Tolstoi enda sõnastuses), ning seda liikumist iseloomustas ka nähtus, mida tänapäeval nimetatakse „positiivseks mõtlemiseks“. Jõhkralt öeldes – ka pindu perses võib hakata armastama, isegi peab armastama juhul, kui puudub võimalus selle väljatõmbamiseks. „On nagu on, ja võib-olla on see kõik millekski isegi nagu hea …“, ütleb pinnu omanik iseendale lohutavalt.

Vene kirjanduses on vaidlusest tolstoilusega saanud üks peateemasid. Näiteks Tšehhovi jutustuses „Palat nr 6“ on peaarst Andrei Jefimõtš eredalt väljendunud tolstoilane, kes püüab talumatusse hullupalatisse suletud Ivan Gromovit lohutada samasuguse sõnumiga nagu vanamees Lukaa oma n-ö hoolealuseid. Me mäletame, mis juhtub Tšehhovi tegelasega, selle peaarstiga, kui temast endast saab jubeda palati vang. Meditatiivsesse siserahusse kapseldumise asemel sureb ta kiiresti ja kuidagi nagu ebaväärikalt, isegi haletusväärselt.

Inimene, see kõlab uhkelt! Gorki näidendis on vaid üks positiivne tegelane, Satin (Alo Kõrve), kes peab etenduse lõpus aset leidva suurema ühisjoomingu käigus maha Gorki enda maailmaavaadet peegeldavad monoloogid. Satin: „Kes on iseseisev ja ei ahmi võõrast vaeva – milleks on tal valet vaja? Vale on orjade ja isandate usk. Aga vaba inimese jumal on tõde!“

Huvitaval kombel on see just joodik, mõrtsukas ning kaardipettur Satin, kes ütleb välja sotsialistliku realismi loosungi: „Inimene, see kõlab uhkelt!“ Nõukogude ajal üles kasvanud inimene kuulis seda lauset tülgastuseni. Tollal millegipärast ei häirinud kedagi, et selle lause oli öelnud põhjakäinud tüüp, otse öeldes – tööpõlgur.

Aga just sellised inimesed Gorkile meeldisidki. Juba tema esimeses jutustuses „Makar Tšudra“ tuleb see välja. See on mustlaste kiremõrva lugu, mille räägib vana mustlane Tšudra. Teda tasub siinkohal tsiteerida: „Nad on veidrad, need sinu inimesed. Trügivad hunnikusse kokku ja tallavad üksteist, aga näe, kui palju on maa peal ruumi. [—] Ja aina töötavad. Milleks? Kellele? Keegi ei tea. Vaatad, kuidas inimene künnab, ja mõtled: seal ta valab oma jõu tilkhaaval ühes higiga mulda, heidab siis ise mulla põue ning mädaneb seal. Midagi ei jää temast järele, midagi ei näe ta oma põllu pealt ja sureb nagu sündiski – lollina.“ (Maksim Gorki „Jutustused“, 1978. lk 69).

Samasugune suhtumine töösse iseloomustab ka Satinit. Gorki laseb siin Satinil iseenda eest rääkida. Näidendis vaikselt rauatööd nokerdav lukksepp Kleštš (Andero Ermel) püüab end teistest varjupaiga elanikest kõrgemale seada, kuid lõpuks hakkab temagi nendega koos viina viskama. Ja ongi parem.

Üldse on teada, et Gorkile meeldisid vargad ja sulid. Jutustuse „Vanaeit Izergil“ või autobiograafilise „Valvuri“ põhjal võib öelda, et meeldisid ka prostituudid. Jutustusest „Valvur“ on seoses Tallinna Linnateatri näidendiga põhjust pikemalt rääkida. (Jutustus on olemas venekeelsetes kogutud teostes, kuid mitte eestikeelses. Miks? Võib-olla ületas teksti rõvedus võimalike tõlkijate – Tuglase, Sanga, Samma – valuläve.)

Lugu jaguneb kaheks: esimeses osas kohtub mina-jutustaja kusagil Lõuna-Venemaal stepis Dobrinka raudteejaamas ladusid valvates raudteejaama ülema Afrikan Petrovskiga, kelle elu mõtteks on varastada, juua ning naisi keppida. Jaamaülema juures käib regulaarselt koos vaimselt vähenõudlik seltskond. Süüakse ning eriti juuakse ohtralt, siis lauldakse – ja lauldakse väga hingestatult, otse jumalikult; minajutustaja on ka ise hea häälega laulumees, mistõttu tedagi soovitaksegi nendele olengutele. Seejärel riietatakse kohale kutsutud naised lahti ja neid imetletakse nagu kunstiteoseid. Alles pärast seda algab orgia.

Olles sellest kõigest mõne kuuga tüdinud, laseb minajutustaja sealt jalga ning maandub pärast pikemat hulkumist kusagil Moskvas, säärases urkas nagu on kirjeldatud näidendis „Põhjas“. Minajutustaja viib sinna trahteris kohatud allakäinud jurist Gladkov. Öömajas on veel Pimen Maslov, keemik, geniaalne inimene. „Geeniusi“ oli teisigi, näiteks pianist Bragin.

Gladkov on kaltsakate asutatud vaimse ordu Auväärseim Akvavit suurmeister. Hommikul ärgates võetakse ette uue liikme sissepühitsemine. Selleks on üks siniseks tõmbunud näoga noormees. Üliõpilasest kaupmehevõsu, kes on selles seltskonnas juba viis nädalat järjest joonud. Ta istub särgiväel ning püksata laua taga, tal pole hinge taga enam kopikatki. Initsiatsiooniriituses mängitakse deliiriumi äärel oleva noormehe matmist hauda. See toimub võika koorilaulu saatel, tseremoonias on tähtis osa kellelgi vormitu keha, veenilaienditega, lähkritaolistelt rippuvate roheliste rindadega vanaeidel, kelle ninaselg on kas sisse löödud või süüfilise hilisele staadiumile viitavalt sisse langenud. Vanaeit masturbeerib joomapalavikus visklevat üliõpilast.

Kui teha suure vene kirjanduse kümne kõige iiveldamapanevama stseeni pingerida, siis oleks Gorki kirjeldatud „Akvaviti“-ordu initsiatsioon kusagil esimeste hulgas. Mina-jutustajat haarab seda kõike vaadates selline jälestustunne, et ta tormab tseremooniat läbi viivatele peletistele rusikatega kallale. Ta pekstakse läbi ning visatakse välja raudteetammile kõngema. Ta jääb ellu (Gorki sai oma hulkurielu kestel korduvalt märatsevatelt kampadelt peksa – just talupoegadelt, mistõttu muutub arusaadavaks, miks ta seda ühiskonnaklassi ei sallinud kohe üldse) ning hiljem, rändurielust kokkuvõtet tehes, võrdleb lihtsaid kiimalisi joodikuid Dobrinka raudteejaamas, kes oskasid ülistada ilu, Moskvas kohatud allakäinud intelligentidega, „määndunud hullumeelusega, mis on veel säilitanud inimese välimuse“.

Problemaatiline Satin. See ongi võti Gorki mõistmiseks – kui ta kedagi tõeliselt põlgab, siis intelligente. Mitte tingimata allakäinuid: romaani „Klim Samgini elu“ tühine ja mõttetu peategelane on liberaalne haritlane, kes ei põe joomatõbe ega lange kunagi põhjakihi sekka. On selline, noh … tavaline manifestide(le) (alla)kirjutaja.

Gorki ei kasuta oma näidendis vene põhjakihi öömaja kirjeldamisel kaugeltki kõiki registreid. „Põhjas“ puuduvad süfiliitikud. Me ei näe seal deliiriumis vappuvaid enam-mitte-nii-väga-inimesi (kõige lähemal on kingsepp Aljoška, keda esitab ülima veenvusega Märt Pius). Ei näe vigaseid, kes on end mürgitanud metanooli või denaturaadiga. Gorki tegelased joovad ikkagi päris viina ning hammustavad voblat, barankat ja pelmeenigi peale. Kõige haritum inimene on seal endine telegrafist Satin, kes teab isegi sõna „transtsendentaalne“, ehkki ta on unustanud, mida see tähendab.

Uku Uusbergi ettekujutus Satinist on minu arvates problemaatiline. Mul on tunne, et ta ei ole Satinist aru saanud. Ei, jumal hoidku, ma ei ütle, et Alo Kõrve mängitud tegelane on ebaveenev. Vastupidi, see on briljantselt teostatud roll. Väikese röövlooma (nagu nugisel või kärbil) liigutustega naaskelterav sell, riiukukk ja kaardisuli, kes tirib kõiki kogu aeg kõrtsi jooma – see on just niisugune Satin, keda ma Gorkit lugedes endale ette kujutasin.

Ent probleem? Vanamees Lukaa, see tolstoilane, oli – Satini enda sõnul – „nii mõnelegi nagu leivapudi hambutule“. Satin ise ei ole hambutu, ta ei vaja Lukaa leivasuppi. Ometigi on lavastaja kujutanud Satinit teatud kohtades justkui Lukaa jüngrina.

Näidendi lõpuosas, mis on täis Satini esitatud ülimalt olulisi monolooge, on üks koht, kus Satin võtab Lukaa õpetuse kokku, püüdes (nii on Gorkil sulgudes lisatud) jäljendada Lukaa häält ja kõnemaneeri. See tähendab, et Satin (Kõrve) peaks parodeerima Lukaad (Eelmaad). Ent Kõrve ei parodeeri, ta esitab mõttekäigu imelisest puusepast, kõikide puuseppade puusepast (Kristus muidugi) omaenda häälega, mis tähendab seda, et Satin, kes peaks olema selles stseenis küüniline parodist, muutub hoopiski rändjutlustaja Lukaa õpilaseks. Ma ei saa sellega nõustuda.

Gorki näidend otsib vastust küsimusele, kas inimene vajab tõde. Satin annab sellele raevukalt jaatava vastuse. Lukaa mõjub talle, Satini enda sõnul, „nagu hape räpasele rublatükile“ ehk siis antioksüdandina; kuid see tähendab kõigest seda, et Lukaa tuletab talle meelde midagi sellist, mille Satin on jõledas öömajaurkas elades jõudud unustada – tõde on vaba inimese religioon. Kuid see on minu kui ühe vaataja arvamus, lavastajal on muidugi õigus oma vaatenurgale.

Lõpuks trupi tööst ka. „Põhjas“ on näidend, kus süžee peaaegu puudub, küll aga on hulk eredaid tegelaskujusid ja see annab ideaalse võimaluse näitlejameisterlikkuse tõestamiseks. Tallinna Linnateatri trupp näitab, mis ta suudab. Vägagi näitab. Kaasa arvatud ainult tatari keeles kõnelev vana tatarlane (Kalju Orro), kelletaolist Gorki näidendis tegelikult ei ole, aga ju siis oli a. D. 2018 mitmekultuurilises Eestis näidendit lavale tuues niisugust kuju väga vaja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming