Kihiline Wilson

„Aadama passioon“ oli rikkalik kogemus, mitte niivõrd lavastusena, kuivõrd seoste ja mõtete tekitajana.

MADLI PESTI

Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni „Aadama passioon“. Muusikajuht ja dirigent Tõnu Kaljuste, kostüümikunstnik Carlos Soto, kaaslavastaja Tilman Hecker, valguskujundaja AJ Weissbard, dramaturg Konrad Kuhn. Osades Michalis Theophanous, Lucinda Childs, Endro Roosimäe, Erki Laur, Tatjana Kosmõnina, Triin Marts, Trevor Mattias Sakias, Lui Laur, Evelin Tanis, Kätrin Kärsna, Madis Kolk ja Indrek Hirsnik. Solistid Harry ja Robert Traksmann (viiul), Marrit Gerretz-Traksmann (ettevalmistatud klaver), Andrea Lauren Brown ja Maria Valdmaa (sopran), David James (kontratenor), Marianne Pärna (alt), Endrik Üksvärav ja Raul Mikson (I tenor), Tõnis Kauman ja Tiit Kogerman (II tenor), Henry Tiisma ja Andreas Väljamäe (bass). Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester. Etendused 12. – 16. V Noblessneri valukojas.

Suurproduktsioon „Aadama passioon“ oli rikkalik kogemus, mitte niivõrd lavastusena, kuivõrd külluslike seoste ja mõtete tekitajana. Rohke Wilsoni-kogemusega vaataja puhul vastas lavastus pea detailideni kõikidele ootustele. Kuna miljonilise eelarvega sündmuse kohta on meediasse arvamusi paisatud suurel hulgal, on selle artikli funktsioon muu: asetada „Passioon“ Robert Wilsoni loomingu konteksti ning pöörata tähelepanu võimalikele seostele, mis on senises retseptsioonis kõrvale jäänud.

aa_sirp_15-20_0003__art_r1

Kommerts vs. abstraktsus. Robert Wilsoni 1970. ja 1980. aastate looming tõepoolest kui mitte ei muutnud, siis rikastas etenduskunstide arengut kogu lääne kultuuriruumis. Wilsoni kujunemise ja tema noorpõlve uuendusliku loomingu kohta saab lugeda Anne-Liis Maripuu artiklist maikuu Teater. Muusika. Kinos. Kui Wilsoni viimaste aastakümnete lavastuste kvantiteet ja kvaliteet viib mõtted kommertsi suunas, siis tegelikult on eriti näiteks „Passiooni“ lavastuse puhul seosed Wilsoni varase avangardismiga täiesti olemas. Wilson lavastab praegu umbkaudu iga kuu uue töö. Tema viimase kümnendi lavastusi olen näinud enamasti Berliinis, kus ta lavastab regulaarselt iga kahe aasta tagant kuulsas Brechti teatris Berliner Ensemble.

Wilsoni uuemast loomingust on minu lemmik „Shakespeare’i sonetid“ (2009) Rufus Wainwrighti originaalmuusikaga, seda eelkõige tänu abstraktsusele: see on suurepärane visuaalne kunstiteos. Kui varasem looming („Kurdi pilk“, 1970; „Einstein rannal“, 1976 jmt) oli üpriski abstraktne, lähtus muusikalisest struktuurist, kõnerütmist või visuaalsetest mustritest, siis mingil hetkel hakkas Wilson vorpima peamiselt klassikalistel näidenditel ja ooperitel põhinevaid lavastusi – ja seda üle maailma Taiwanist Hispaaniani. Eriti oodatud on ta siiski olnud Saksamaal, oopereid on rohkelt lavastanud Prantsusmaal.

Suur osa Wilsoni viimaste aastakümnete loomingust põhinebki (peamiselt klassikalistel) näidenditel. Tema eri­pärasele struktuursele ja visuaalsele lavastajakäekirjale allub valitud näidend kas loomulikumalt või raskemalt. Mingil põhjusel (pakun, et teatri juhtkonnale ja publikule meeldimise soovist) tahab lavastaja kangekaelselt jutustada lugu, edasi anda narratiivi. See enamasti tema formalistliku teatrikeelega ei haaku. Wilson on aga väga muusikatundlik lavastaja, ka oma sõnalavastustes teeb ta sageli koostööd (pop)muusikutega.

Kolm nädalat enne „Aadama passiooni“ tuli Berliinis välja Wilsoni lavastatud Goethe „Fausti“ esimese ja teise osa neljatunnine versioon, mis oli üks farsilik muusikal populaarse saksa rokisauruse Herbert Grönemeyeri muusikaga. „Faust“ ja „Passioon“ asuvad mitmeski mõttes vastandpoolustel. „Faust“ on muidugi saksa publikul peas, kuid ikkagi – või just seetõttu – püüdis Wilson laval narratiivi järgida, kuid tema pidevalt korduva formalistliku lavakeelega kaasaspüsimine läks aegamisi lihtsalt igavaks.

Wilson ja Jalakas. „Aadama passioonile“ mõeldes ja seda vaadates ei saa mitte mäletada 2010. aasta lavastust „Alguses oli“: sama mängupaik (Noblessneri valukoda), sama teos (Arvo Pärdi „Miserere“), sama dirigent (Tõnu Kaljuste), isegi sinine värv ja alasti meesnäitleja on mõlemas esindatud. Lavastaja oli Peeter Jalakas. Veelgi enam, „Aadama passiooni“ kogedes meenusid ka teised Von Krahli teatri lavastused: „Eesti ballaadid“ (2004), „Õnne valem“ (2007) ja „Nibud ehk Hetk me elude katkematus reas“ (2012). Kõiki neid seob ühisnimetajana Peeter Jalakas.

Tekib põnev seoste ja mõjutuste ahel. Peeter Jalakas õppis 1980. ja 1990. aastate vahetusel teatriantropoloogia suurkuju Eugenio Barba juures, kelle loomingus on selged ida teatri mõjud ning kelle teatrinägemise ja -mõistmise tõi Eestisse just Jalakas. Jalakas on mitmes mainitud lavastuses kasutanud jaapani butō tantsutehnikat. Ta on ka muusikalise minimalismi armastaja, lavastanud Gavin Bryarsit, Arvo Pärti. Robert Wilsoni teatrimõistmine on ida- ja butō-mõjuline. Wilson on ise minimalist ning on lavastusi loonud teiste hulgas Philip Glassi ja Arvo Pärdi muusikale. Wilsoni mõistmiseks paigutub üks olulisi lähtekohti XX sajandi alguse avangardismi: temale tähtsamaid lavastuslikke elemente on valguskujundus ning ta on tunnistanud eelmise sajandi alguse lava- ja valguskujunduse uuendaja Adolphe Appia mõju. Samuti ei tohi unustada Wilsoni arhitektuuriharidust ja visuaalkunstniku tausta.

„Aadama passiooni“ vaadates kangastusid pildid Jalaka lavastusest „Õnne valem“, mis etendus ühes Tallinna sadama angaaris ning põhines Stephen Hawkingi „Aja lühilool“ ja Gavin Bryarsi minimalistlikul muusikal (NYYD Ensemble’it juhatas Olari Elts). Heiastusid kollase liiva seest sinisest udust välja kasvavad Kirke Kangro liivaskulptuurid – inimeste siluetid. „Eesti ballaadide“ ja „Nibude“ puhul meenub eelkõige kehakeel: butō-tants, pingestatud aeglus. Kõiki märgitud töid iseloomustab ka narratiivsuse puudumine ja publiku tajumeelte mõjutamine. Võrdselt olulised on lavastuse erinevad kihid: muusikaline, visuaalne, koreograafiline. Lisaks tehniline perfektsus.

Wilson ja Pärt. Ehk on Wilson ja Pärt mõlemad matemaatikud? Wilson komponeerib oma lavastusi rangelt matemaatilisi struktuure järgides. Need lähtuvad muusikast või visuaalsetest-koreograafilistest mustritest. Pärdi muusika määravad sageli ranged, keerukad matemaatilised valemid ning valitud tekstide sisu ja struktuur dikteerib Pärdi muusika kulu pisima detailini: kirjavahemärgid, silpide arv ja sõnarõhud on muusikalises kompositsioonis väga olulised (info kavalehelt). Siin ilmneb tõeline haakumine Wilsoniga: Pärdil muusikaline detailsus, Wilsonil visuaalne detailsus. Tähelepanuväärselt on „Passiooni“ kavalehel toodud Pärdi visandid muusikalistest struktuuridest ning Wilsoni töövisandid: sarnane struktuurne mõtlemine on siin nähtavaks tehtud.

Mõlemat võib pidada ka vaikusearmastajaks. Pärt: „Enne kui midagi ütelda, peaks võib-olla mitte midagi ütlema.“ Wilson: „Kui oleme pikka aega vaikselt, hakkame paremini märkama helisid enda ümber.“

Passiooni” performatiivsus. „Aadama passiooni“ võib vaadelda kui iseseisvat visuaalkunsti teost, kus küll peaaegu kõik elemendid on Wilsoni eelnevatest lavastustest tuttavad: lehes oksad, ülespidi juurtega puu, pikk piljardikepp, väike majakarkass, suurem poolik majakarkass, redel, veeklaas, püssimulaaž (klaasist ämbreid ja telliseid pole varem juhtunud nägema). Siin ongi loetletud kõik „Passioonis“ näidatud rekvisiidid-kujunduselemendid. Visuaalses pildis mängis olulist rolli veel efektne prožektoritega sein, mis meenutas Glassi-Wilsoni kultuslavastust „Einstein rannal“.

„Aadama passiooni“ kõige olulisem lavastuslik panus on etendajate valik ja nende performatiivsus. Etendajate välimus on Wilsoni lavastustes küll alati ühesugune: valge grimmiga kaetud näod, kõrged või silutud soengud, kehahoiakule on iseloomulik kange selg, krampis kätehoiak, harali sõrmed. „Passioonis“ oli etendajate intensiivne kohalolu tugevamalt tunda kui Wilsoni näidendipõhiste lavastuste puhul. Siin on jälle põhjust näidata seost butō-tantsuga: rõhutatult aeglane, kuid intensiivne liikumine on omane just ida teatrikultuurile. Selline minimalism etendamises võib tunduda lihtne, kuid, nagu ütleb Wilsongi, eks katsu ise järele teha. Seismine on tema sõnul laval kõige raskem asi. Kuid ega keegi eriti seisagi. „Kui oleme ise hästi vaikselt, siis tajume liikumist paremini,“ ütleb Wilson. Pidev, energiat kiirgav liikumine iseloomustab lavastust. Etendajate seltskonda, muuseas, vääristab Lucinda Childs – ehk taipas mõni Eesti meediakanal selle Ameerika postmodernse tantsu suurkujuga intervjuu teha?

Ida mõjudest Wilsoni loomingule saab rääkida ka „Aadama passiooni“ lavaruumi organiseerimisel. Lavastaja on loonud vaatelava ehk lillede tee – jaapani keeles hanamichi. Seda publikusse ulatuvat lava kasutatakse jaapani kabukiteatris: pärast etendust võtavad etendajad seal lilli vastu, sellest ka nimetus. Tänapäeval toob selline lavaarhitektuur mõistagi meelde moedemonstratsioonid. Wilsoni eesmärk vaatelava kasutades oli küllap rõhutada Aadama tulekut, inimestele lähemale jõudmist.

Wilson on sõnastanud oma eesmärgina luua ruum muusikale. Selle ruumi loob ta eeskätt valgusega – ta justkui maalib valgusega. Ruum kehtestubki etenduse esimestest minutitest vaid valgusmänguna: ta paneb maksma täieliku minimalismi, nii et iga järgnev detail – neid on lavastuses pigem vähem kui rohkem – mõjub suurelt esile tõstetu ja intensiivsena.

Tõlgenduste-vastasel Wilsonil jäi aga vaevalt tähele panemata, et ta kasutab lavastuse põhivärvina sinist: tõe, tasakaalu, rahu, harmoonia ja vaikuse värvi. Sümbioos muusikaga on täielik.

Ilmekas on lavastaja Ain Mäeotsa märkus, et „Aadama passioon“ on kui 96-kraadine piiritus: ei saa öelda, et meeldib, aga mõjub. Jääb iga vaataja otsustada, kas Robert Wilsoni uuslavastus on talle kui lahja, igavesti ühesugune Coca Cola või isikupärane pipraviin.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht