Killuke absurdi Emajõe Ateenas

MARITE H. BUTKAITE

Tartu Üliõpilasteatri A-festival 16. – 18. X Genialistide klubis.

Mitmekülgsus rikastab ja rikastavad ka külalised. Tähtis on teada, mis sünnib siin, kuid tasub tunda uudishimu ka mujal toimuva vastu. Kõige paremaid õppetunde ja ideid saab ikka teiste käest. Eriti hea, kui need tuuakse koju kätte. Tartu kolmandal absurdinäidendite festivalil võõrustas Tartu Üliõpilasteater (TÜT) oma pikaajalisi sõprustruppe Brasiiliast, Belgiast ja Gruusiast. Muu hulgas haaras minifestival endasse ka TÜTi 15. sünnipäeva tähistamise ning andis aimu rahvusvahelistest teatrituultest: ühendavaks kujunesid Beckett, Eesti ja Gruusia teatrikoostöö ning vene dramaturgia.

Kolmel päeval anti kokku viis etendust, mis varieerusid väljenduslaadilt seinast seina, kuid temaatika oli üks: mis on see inimene olemise mure ja rõõm, võlu ja valu? Kuna tegemist oli absurdifestivaliga ja suurem osa külalisi tudengiteatrid, sai ehk näha eksperimentaalsemat teatrikeelt kui tava­festivalil.

Juhuse tahtel oli kahe päeva esimene pool otseselt seotud Samuel Beckettiga: avaetendus „Misanthrofreak” Grupo Desvio esituses põhines tema novellil, Liège’i Kuningliku Üliõpilasteatri „Viimane Godot” tõi tegelastena lavale Godot’ ja Becketti. Autorile omaselt oli mõlemal juhul tegemist magusvalusa vaatega üksindusele, eksistentsile ja teatrile.

„Misanthrofreak’i” põhjal saab öelda, et olemise valulikkus ja melanhoolia pole omane vaid meie laiuskraadile, selle all võib kannatada ka Brasiilias. Trupi kodulehel* nimetatakse eesmärgina teatri, selle esteetika ja filmikeele ühildumise uurimist ning võimalike hübriidide loomist. Üks selline uurimus ja hübriid oligi nähtud etendus, justkui installatsioon või performance, mis viiakse läbi teatri võtmes. Seda võib kirjeldada kui ühemehe-show’d, sest lavastaja, esitaja, muusika- ja lavakujundaja oli ühes isiksus. Rodrigo Fisher tõi lavale (teatri)tehniliste võimaluste paraadi, kus tähtsal kohal oli filmilik montaaž ja tähelepanu juhtimine detailidele. Tehniliselt oli see puhtalt teostatud, kuid ajas sümbolite ja rohkete nippide-trikkide tõttu segadusse. Kuid kui esimene mõttekramp ja klassikaline narratiivi lugemise soov olid ununenud, sai mänguga kaasa minna ja meenus postdramaatilise teatri mõiste. Kasutatud filmilõikude ja lähenemiste rohkus muutis esitaja üheks vahendiks ning taandas tema inimlikkuse: esitaja oli nukujuht, kes juhtis nii päris nukke kui ka publikut. Huvitav oli vaadata ka seda, kuidas video võimaldab näitlejal astuda dialoogi ja võitlusesse iseendaga. Siiski oli tegemist nauditava lavastusega, sest laval oli mängiv inimene ja päris lõpuks paljastus ka mitmekihiline iroonia.

Belgia trupi „Viimane Godot” tõi teatrist välja visatud Becketti ja Godot’ istuma tänavale prügikasti kõrvale. Pariisis elava rumeenia näitekirjaniku Matéi Visnieci näidend on kuulsa ootamise loo äraspidine versioon. Ka selles lavastuses leidis kasutamist videoekraan, kuid see ei hakanud näitlejaid üle mängima ja oli lavakujunduse osa, mitte dominant. Ekraanile kuvati „Godot’d oodates” salvestise ja Shakespeare’i lavastuste katkeid. Põhiteemaks ei olnud ootamine, vaid teater ja sellega seonduv. Minimalistlik, täpne, meeleolukas. Kui lisada liikumine ja selle kaudu välja loetav huumor, ongi tulemuseks ideaalne külalisetendus – ei häirinud seegi, et kõigist sõnadest aru ei saanud.

Mõlema päeva teine etendus pakkus võimaluse vaadata üle Eesti ja Gruusia lavastajavahetuse tulemi: Kalev Kudu lavastatud „Alukad” Thbilisi Akhmeteli teatri esituses ja Irakli Gogia lavastatud „Morfiumi” TÜTilt. Nende lavastuste puhul on tegemist varasemate lavastuste seadete ja kohandustega uuele trupile: „Alukad” on siingi mängitud „Elad muudkui ja ei märkagi, kuidas teise ilma satud” versioon gruusia näitlejatega, „Morfium” aga aastaid tagasi Gruusias tehtu eesti näitlejatega variant. Teatriteadlastele ja -vaatajatele on see hariv kogemus: näha kahe maa teatrikeele sarnasusi ja erinevusi, sest sissejuurdunu (nimetagem seda temperamendiks) jääb kõlama. Need kaks lavastust esindasid ka festivalil klassikalisemat teatrit. Huvitav on seegi, et mõlema alusmaterjal pärineb Venemaalt, vastavalt Pavel Prjažko ja Mihhail Bulgakovi sulest.

Viies ehk viimane etendus oli TÜTi viieteistkümne aasta repertuaari retrospektiiv, kus lühikestest katkenditest moodustus 22 praeguse ja endise näitleja esituses omaette tervik. Ühelt poolt pakkus see äratundmisrõõmu, ent pani ka absurdifestivalile meeleoluka lõpp-punkti. Loodetavasti pole see lõplik punkt A-festivalile, sest on meeldiv, kui lisaks suurtele festivalidele on ka üks pisem, kus keskendutakse absurdile ning mis toob kokku trupid ja inimesed, kes muidu väga tihti kokku ei satu. Pisikestest kokkusattumistest hakkavad tööle hammasrattad ja tekivad uued mõtted.

* http://misanthrofreak.blogspot.com.br/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming