Kinnisvarabuumist Kiviräha moodi

Meelis Oidsalu

Andrus Kivirähk, „Vombat”. Lavastaja Merle Karusoo, kunstnik Pille Jänes (külalisena), muusikaline kujundaja Tauno Makke. Mängivad Jaan Rekkor, Viire Valdma, Uku Uusberg, Ita Ever, Kaie Mihkelson, Tõnu Oja, Guido Kangur ja Raimo Pass. Esietendus Eesti Draamateatri suures saalis 29. III . Andrus Kivirähk, „Vanamehed seitsmendalt”.  Lavastaja Peeter Tammearu, lavastusja kostüümikunstnik Silver Vahtre (külalisena Endlast), muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Mängivad Arvo Raimo, Peeter Jürgens, Meelis Rämmeld, Kata-Riina Luide ja Arvi Mägi. Esietendus Ugala teatri väikeses saalis 31. I .        Kahest lavastusest kirjutamine ühes nädalalehearvustuses on patt. Lavateos on unikaalne, elab oma elu ja nagu inimolendil on ka lavastusel õigus privaatsusele. Vaataja annab teatrisaali sisenedes lubaduse pühenduda laval  toimuvale ning arvustaja kohus on kohelda samamoodi ka arvustatavat. Seetõttu lubage esitada mõned pehmendavad asjaolud.

Lisaks sellele, et mõlemad käsitletavad näidendid, nii Ugalas Peeter Tammearu lavale toodud „Vanamehed seitsmendalt” kui ka Eesti Draamateatris Merle Karusoo lavastatud „Vombat” pärinevad ühe autori, Andrus Kiviräha sulest, on tegemist autori seni lavale jõudnud näidenditest kõige esimese ja viimasega. Kuna  Kivirähk on ajastutundlik autor, kelle näidendite tegelased nende sünnihetke meeleolusid, mõtteid, sättumusi käsnana endasse imevad, võib väita, et materjali võrdluseks justkui oleks: on huvitav jälgida, mida kumbki lavastaja neist „uue Eesti” ajatelje eri otstest pärit käsnadest välja on pigistanud. Seda enam, et mõlemad tekstid on nii žanriliselt määratluselt (situatsioonikomöödia) kui ka ülesehituselt sarnased (vaatluse all on lühikese aja jooksul ühe perekonna  elupaigas toimuvad sündmused).

Näidendit „Vanamehed seitsmendalt” on Kivirähk nimetanud armsaks nooruspõlvetekstiks. Selle väitega asetaks kirjanik näidendi justkui oma arengu alguspunkti. Kerkib küsimus, mis on „Vombatis” teisiti, võrreldes kaheksateistkümne aasta taguse näitemänguga. Ehk on see „Vombati” kompositsiooniline ja ideeline küpsus, mis teda „Vanameestest” kvalitatiivselt eristab? Vähemalt on  Karusoo suutnud selle erinevuse välja tuua. „Vanameeste” eneseküllasest kalamehenaljade karikatuursest õhkkonnast, mis küll võlub ja töötab, on jõutud argisemasse, kargemasse ja ehk ka julmemasse maailma, kus nali pole enam pelk eesmärk, vaid kontrastaine tumedamate teemade esiletoomiseks. Tõsi, Kivirähk irvitab „Vombatis” endise matsuva mõnuga rahvuskaaslaste veidruste üle, kaldudes vahel liialt lihtsustama, mistõttu mõnigi tegelane ähvardab jääda tüübi tasemele. Nii peategelane, edukas, kuid edust ja heaolust veidi tüdinenud ja alla käinud koomiksikunstnik Elmo Hekkar (Jaan Rekkor), tema toimekas moemajapidajast naine Tiia (Viire Valdma) kui ka nende Tolkieni-friigist poeg Henri (Uku Uusberg) esitavad kõik äratuntavaid meie kaasaja arhetüüptegelasi, kelle elu kulgeb üksteisega harva ristuvatel orbiitidel. Karikatuursed on ka Tõnu Oja mängitud ärimehest naaber Rulling  (Oja näeb imposantne välja, kui ta juukseb ära kammib) ja kauge sugulane, suguvõsauurija Grete Virre (Kaie Mihkelson), kes ilmub ühel hommikul ebamugavate küsimustega Hekkarite ukse taha.

„Vombati” ideed kandvaks tegelaseks võiks pidada episoodiliselt köögist elutuppa ilmuvat hirmunud vanaema (Ita Ever), kelle mälu salasoppidesse maetud saladuste jälile on saanud vanatüdruk Virre. Ita Everi mäng  annab kohe etenduse alguses aimu teisest plaanist, tema tegelaskujus on tunda tõsist tahet mitte mäletada keerulistel aegadel toimunut, elada igahommikuse vorstipraadimise ja igaõhtuse pannkoogiküpsetamise lõhnade keskel ning mitte lasta moodsa villa lagedate seinte vahele imbuda mineviku hirmutavat hõngu. Pille Jänese kavandatud kriitvalge lava- ja eluruum mõjub oma absoluutses puhtuses mittemäletamise, hetkes elamise, hedonismi  võrdkujuna, tänapäeva Eesti tabava iroonilise üldistusena. Hekkarite villas elatakse „puhaste lehtedena”, seal nauditakse olemist ja edu, esitamata liigseid küsimusi. Seepärast mõjubki hirmutavalt hetk, mil koomiliselt üliagar ja rumal vanatüdruk Virre taipab, et kuuldud saladused vanaema mineviku kohta annavad talle määratu võimu ja võimaluse kirjutada selle kodu puhastele pindadele oma tõde. „Vombatit”  vaadanu taipab ehk paremini, et ajaloo tõlgendamine, ajaloolise tõe ühekülgse kehtestamise üritused ei ole pelk poliitika, vaid indiviide isiklikult ja valusalt puudutav tegevus, nende esivanemate ja selle kaudu ka nende endi vägivaldne sildistamine.

Elmo Hekkari kaitsetus tema ema kohta „tõde” teadva Grete Virre ees toob esile vajaduse mäletada, tunda huvi enda, oma suguvõsa ja kogukonna ajaloo vastu. Virre tobedas tegelaskujus on tubli annus elulugude kogujana tuntud Karusoo eneseirooniat. Ometi on ka sel kõverpeeglist vastu vaataval tegelaskujul karusoolikult tõsine sõnum edasi anda: kui sa ise ei tea, kes sa oled, siis teab seda sinu eest keegi teine. Ses plaanis on kõnekas ka perepoja Tolkieni-hullustus.  Rollimängud, milles Henri haldja osa täites pühendunult kaasa lööb, annavad perepojale, kellele tema vanemate ajalugu võõraks on jäänud ja kes ennast oma perekonnas üksildasena tunneb, võimaluse asetada end tähenduslikku sotsiaalsesse ümbrusesse. Kuna inimene ei suuda end ilma kontekstita identifitseerida, tuleb see puudumise korral välja mõelda. Hekkerite perekonnal puudub mälu ja ka omavahelised suhted on formaalseks muutunud,  tulemuseks on olukord, kus Londonis õppiv perepoeg ajab kirglikult haldjaühiskonna, mitte Eesti asja, ja pereisa Elmo toidab saunaruumis elavat Austraalia kukkurlooma, selle asemel et Eesti siga nuumata. Lavastuse lõpus tõdetakse seinale kuvatavatel fotodel, kus isa Elmo ja ema Tiia esinevad eri ajastute stilistikas pulmapaarina, et objektiivse ajaloolise tõe väljaselgitamine võib olla võimatu juba üksnes seetõttu, et minevikku vaataja otsib sealt  tähendusi ja õigustust olevale. Esimeste etenduste tagasiside pidas „Vombatit” monotoonseks ja kompivaks, viienda korra kohta seda öelda ei saanud: etendus oli hea tempojaotusega ja ühtlaselt õnnestunud rollidega, laval oli elu, saalis särtsu ja särinat.

Nii norimise korras heidaksin Rekkori ja Uusbergi rollitäitmistele ette mõningast lõtvust, mida teiste puhul ei täheldanud, nt Raimo Passi ja Guido Kanguri (Elmo Hekkari värvikad semud)  ergas olek tõi Kiviräha kurbmusta huumori hoopis erksamalt esile. Üldpilti see ometigi ei riku: meisterlikult teostatud, tänapäeva kõnetav, haarav lavastus, mis nii harva esinevalt on ühtaegu kerge ja sügav. Peeter Tammearu lavastust „Vanamehed seitsmendalt” nii üheselt kokku võtta ei saa. Tammearu lavastajapositsioon jäi autori lopsaka teksti taha peitu, iseenesest huvitava lavastuse ebakõlad väljendusid nii lavastuse üldises helistikus kui ka näitlejatöödes. Arvo Raimo ja Peeter Jürgensi vanamehed toimetavad lavastuse alguses laval otsekui peegelpildis. Viksilt seitlisse kammitud hallpead ja soliidne riietus jätavad neist väliseestlastest pankurihärrade mulje. Seda võimendab Silver Vahtre lavakujundus: paneelelamu korterit täidab pikk punase sametise linaga kaetud laud, mis koos sellele asetatud suursuguste küünlajalgadega on vastuolus paneelmaja  korteri ootuspärase sisustusega.

Kummastav on ka viis, kuidas vanamehed näoga vaataja poole (otsekui presiidiumis) istudes ja publikusse vaadates laua eri otstest üksteise suunas tögavaid repliike pilluvad. Kivirähale omane rahvalik, omamehelik register on asendatud uudselt mõjuva elitaarsema, sürrealistlikuma, ionescoliku võõrituskeelega. See õnnestunud nihe tekitab lavastuse suhtes ootusi, mida kahjuks ei rahuldata. Võõritusest loobutakse, jätkatakse  rahvalikus laadis. Lavastust hoiab koos peamiselt autor, kelle absurd ka korduma kippumisele vaatamata publikut kenasti köidab. Raimo ja Jürgensi toimetamisi on lust jälgida, Meelis Rämmeldi (kalamehe pojapoeg) ja Kata-Riina Luide (pojapoja pruut) mängus on kobavust, Arvi  Mäe tegelaskujule (ärimees) ei ole lavastaja leidnud veenvat kasutust. Kivirähkliku huumori nihestamise katse kõrval avastseenis paelub ka peamise lavakujunduselemendi,  söögilaua, märgiline kasutamine. Avastseenis on kaks toekat söögilauda asetatud kõrvuti nii, et nende servade puutejoonel lava keskel tekib laua sümmeetrilise kaetuse tõttu tinglik peegelpind, mis jaotab lava pooleks. Teise vaatuse alguses leiame samad lauad lina alt paljastatuna  lavanurgas, lauapinnad vastakuti (ülemine laud tagurpidi alumise peal). Vertikaalne peegelpind on muutunud horisontaalseks: nii märgistatakse pojapoja ja tema pruudi hoiakute muutumist, kalamehest vanaisa oskab materiaalsetele väärtustele orienteeritud noorpaari pilgud hoopis teistpidi peegelpindadele suunata, andes noortele inimestele võimaluse igava materialistliku igapäeva eest  fantaasiamaailma põgeneda. Koos ronitaksegi paneelmaja seitsmenda korruse aknast kummipaati, et unistuste sihtkohta Hawaiile sõita.

1991. aastal kirjutatud „Vanameeste …” tegelaste leppimatus argisega on kontrastiks „Vombati” perekond Hekkerite hedonismile. Selles kontrastis ilmnevad kõnekalt sama nähtuse – eskapismi – teisenenud väljendusvormid: kui „Vanameeste” tegelaste traagikaks on suutmatus argitegelikkust väärtustada, siis  „Vombati” Hekkerite puue väljendub kapseldumises argise heaolu piimjate seinte vahele. Hekkerite kodu külastamise järel jõudis minuni arusaamine, miks näiteks Merirahu idüllilise elamurajooni rannamändide all helenduvate kuupjate villade anonüümsus mulle külmavärinaid tekitab. Paneelmaja korterist on vahepeal eramusse kolitud, elanikud kannatavad aga endiselt võõrandumisilmingute all.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming