Kirsiaja diagnoos

Kadunud on täiskasvanud inimene, kõik kuuluvad ühte hormoonide küüsis rabelevasse teismeliste punti. Vot selline haiguslugu doktor Tšehhovilt ja lavastaja Nüganenilt.

MARIS JOHANNES

Tallinna Linnateatri „Kirsiaed“, autor Anton Tšehhov, tõlkijad Ernst Raudsepp ja Toomas Kall, lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Reinis Suhanovs (Läti), kostüümikunstnik Reet Aus, valguskunstnik Kevin Wyn-Jones (Suurbritannia), helilooja Jaak Jürisson, muusikaline kujundaja Riina Roose. Mängivad Sandra Uusberg, Maris Lüüs, Teele Pärn, Külli Teetamm, Andres Raag, Kaspar Velberg, Priit Pius, Allan Noormets, Anu Lamp, Alo Kõrve, Piret Kalda, Andrus Vaarik ja Tõnn Lamp. Esietendus 9. XII 2017 Põrgulaval.

Õnnelikud on need, kes vaatavad noore õhinaga oma esimest „Kirsiaeda“. Kui see eelis on käest kadunud, kui hakkad võrdlema eelmiste aedade ja Elmo Nüganeni eelmiste lavastustega, on küsimusi rohkem kui vastuseid. Oled nagu varavana Ivanov noore Tšehhovi näidendis. Oled sattunud prassingule, kus kõik teevad nägusid ja on näljas: pole armastust, pole süüa, pole raha, pole inimest, pole tulevikku. See lavastus on rohkem kui lihtsalt üks „Kirsiaed“, selle tegemisele eelnes kõva meediamadin ja põlvkonnakonflikt. Miks ta selle praegu lavastada võttis? Otsime väärtushinnangute paketti, mida analüüsida.

Kusagil kukla taga trummeldab teatrilugu. Ugala Kaarin Raidi lavastuses „Kirsiaed“ (1993), kus näitleja Nüganen oli ise kirglik Lopahhin, kes silmini armunud Ranevskajasse, sarmikasse Anne Reemanni. Teatrimälus on veel üks tugev duett: Linda Rummo ja Mikk Mikiver Adolf Šapiro lavastuses (Noorsooteater, 1971). Need olid tuliste tunnete ajad ja aiad, kus ilma ei jäädud mitte majast ja krundist, vaid armastusest, ilust, unistustest. See oli kurbvalus ilmajäämine.

Nüüd tegeleme kinnisvaraturuga. Müüa maha või mitte – see pole küsimus. Küsimus on selles, kui kallilt õnnestub müüa, sest kirsiaed on juba maha prassitud. Kinnisvara peale on võetud hüpoteek ja raha laiaks löödud. Nii et raamatupidamislik pankrott on juba käes, nüüd tuleb tagajärg likvideerida. Nii igapäevase rakursi alt pole seda lugu veel jutustatud – nagu kapitalismi algkursus. Sellise lähtepunkti korral muutuvad igasugused emotsioonid koomiliseks. Mingit väärtushinnangute küsimust ei saa tekkida. Kirsiaiast ei saa kellelgi kahju olla. Kapitalismi tublide õpilastena on meil selge, millega lõpeb see pidu. Selle peatüki läbisime eelmise majandusbuumi järgses pankrotilaines. Annaks taevas, et varsti ei pea järeleksamit tegema!

Ranevskajas pole kunagi olnud vassaželeznovalikku karmi kapitalistlikku ärimutti, aga nii süüdimatu pole ta ka kunagi olnud. Temas on olnud arrogantsust, aga ikka mingi elukogemuse kastmes. Nii on olnud traagikapisteid igavese lõõritamise foonil ikka tunda. Sandra Uusbergi Ranevskaja on sellest kõigest ilma jäetud: tema kontakt argieluga on olematu. Ta on väga noor ja habras. Proovin mõelda teda fitnessi ja iluoppidega disainitud keskealiseks, aga millegipärast ei õnnestu. Tütarlaps lendab lillelt lillele. Patsutab mõnda vana kapiust, nagu laps, kes näeb unustatud mängukaru ja on järgmisel hetkel selle unustanud. Mis see siis on – igavene infantiilsus? Ainult peigmehe telegrammid Pariisist tekitavad meelemuutuse. Lapsnaine on suures plaanis korra küll murelik, kui mõisaoksjoni sõnum ei jõua nii ruttu pärale. Tõesti kahju, et tal pole Facebooki, kus Lopahhini naerunägu nähes laikida saaks, sest raha mõisamüügist tuleb mõnusalt. Jätkub võlgadeks ja pisikeseks Pariisi peoks. Sellest kõigest jutustatakse ka kavalehel.

„Kirsiaia“ hullumaja ainus normaalne inimene on Lopahhin (Kaspar Velberg).

Siim Vahur

Ainus loogiline võimalus oleks tulus liit Lopahhiniga, kellele Ranevskaja kohutavalt meeldib. „Abiellu temaga ja ela oma ullikese elu edasi,“ tahaks emalikult õpetada. Kuna osatäitjatel ei ole ka vanusevahet, siis võiks neid vaimusilmas ette kujutada väga esindusliku paarina. Mis sest, et tekstist jookseb läbi lause, kuidas mõisaproua olla omal ajal väikese Lopahhini rullis kulmu tohterdanud.

Vaatajal on segadus hinges. Pidev jooks ja rutt. Kõigil on kuhugi kiire, jooksu pealt aetakse asju. Ei mingit mõisaigavust stiilis ootame-vaatame-arutame, mida toob homne päev. Seda Tšehhovi igavest heietamist. Lava paremast äärest vasakule liigutakse kambas ja galopis. Kuhu minek, pole ka päris selge. Lavaseina ääred on uksi täis, need uksed ei vii mitte kuhugi, aga mõnikord mõni näitleja ikka mahub sinna ukse ja seina vahele.

Mõisa saabudes ja sealt lahkudes jagab Ranevskaja vastuvõtjatele-mahajääjatele Prantsuse lipu värvi rosette, ime veel, et lipukestega ei lehvitata, nagu riigivisiidi aegu. Firsi mahaunustamine ei too ängi hinge, on rohkem naljanummer see Andrus Vaariku Firss oma Ivan Orava hauataguse häälega. Ei ole tast üldse kahju – nii küüniliseks on see pillerkaar vaataja teinud. Nad ju ometi leidsid talle vanadekodus koha. No kus see vanainimene siis koperdab, ise süüdi.

Koomuskirida täiendavad teenijarahva rollis Piret Kalda ja Tõnn Lamp, kes entusiasmi ja spliini piiril tantsu ja tagaajamist etendavad. Samuti Priit Pius ja Alo Kõrve majulistena, kes mõjuvad kui pisikesed parasiidid mõisa kehas. Keegi ei filosofeeri, ainus mure on kriuksuvad saapad. Isegi üliõpilasele ei ole antud tema õnnistava töö monoloogi. Või kui antigi, siis kadus see üldisesse ruttamisse ega jäänud meelde.

Anu Lambi guvernant Šarlotta ehmatab täiega. Kloun – kes sellisele oma lapsekasvatamise küll usaldab? Või on see lihtsalt püüdlik palgaline, kes oma igavese mänguolekuga lapsi tüütab? Selline laste sünnipäevapidude kohustuslik kaasaanne. Kavalehe pildil on Anu Lamp veel väärikas („Pianoola“?) kostüümis, selline tšehhovlik tragedienne. Vaatad pilti ja mõtled, miks ei võiks see „Pionoola“ mõisaproua nüüd „Kirsiaia“ Ranevskajaks saada. Aga ei – hoopis üks koertüdruk mõisaproua õukonnast. Allan Noormetsa mõisnik oma rahahädas ja raharohkuses on selle kummalise rändrohutirtsude parvega heas suguluses. Ilusa Külli Teetamme tehtud töökas kasutütar Varja on kummaliselt köökus ja oma patsiga piisavalt groteskne hulluke nagu mingi Varvara-pikkpats, kes ilu kaotanud.

Andres Raag Gajevina oli esimeses vaatuses isegi argiselt inimlik, aga siis haarab tedagi see hullus, mis Pariisist tulnud. On veel Teele Pärna või Maris Lüüsi kehastuses peretütar Anja, kelle tarvis veeretatakse välja vann ja korraldatakse väike spaa. Loodetavasti saab ta kunagi Pariisis õnnelikult mehele. Selline ilus puhas tüdruk. Ei tea, kas ta kunagi kodumaa poole ka õhkab, nagu emigrandile kohane.

Näib, et need, kes pääsevad Pariisi, on õnnelikud. Mis siin kolkas ikka passida. Kui juba maailmalõpp, siis ikka suurejooneliselt suurlinnas. Need, kes maha jäävad, leiavad endale uue väljakutse, justkui CV-keskusele oma edulugu kirjutades.

Selle hullumaja ainus normaalne inimene on Lopahhin, Kaspar Velberg teeb väärt rolli. Temaga on kõige kergem kontakti saada, tema mõte on selge, loogiline. Näib, et tegu on ainsa inimesega, kellele mõis korda läheb. See koht oma vaimu ja väärtustega. Tema perekond on siin teeninud, proua on teda hästi kohelnud. Ainus minevikuga mees selles hullude kambas, see kirsiaia uus peremees. Kuna ükski majulistest kirsiaia pärast väga südant ei valuta, on kerge Lopahhini ideega kaasa minna, olgu siis suvilaäris või moonikasvatuses. Vähemalt ei jää koht sööti, mis ääremaal kergesti võib juhtuda.

Velberg on hästi Mikiveri järele teinud. Mina Mikiveri Lopahhinit näinud ei ole, aga neis võib olla mingi sugulusside. Mitte välimuses, aga kuskil sügavamal, selline karge olemine. Lopahhin tahab ennast siduda Ranevskajaga. Ei saa teda, olgu siis aseaineks mõis. See ei ole ainult mõisavalitsejaks saanud talupoja rõõm. Selles rõõmus on ka kurbust. Talle pakutakse Varjat. Miks mitte, ütleb ta muuseas. Ta tahab härrasrahvale šampanjat pakkuda, kuid seda ei joo mitte keegi. Kas näidatakse mehele koht kätte või pole kellelgi sõidutuhinas mahti. Lopahhinist on kahju, nagu lapsest, keda teised mängu ei võta. Selline koolikiusamine! Aga kuna ta ise on tegus tüüp ja ära ei kuku, siis mingit tagasilööki ei tule. Majale kiirelt luugid ette, et tuleval suvel jälle edasi toimetada. Kogu see lahkumine on kui sügisene kiire pagemine suvekodust – vaja veel viimasele rongile jõuda. Kuskil ei ole tunnet, et midagi on igavesti möödas. Sellist fataalset kurbust. Võib-olla just seda kurbust tulin ma ise siia otsima, aga seda ei saanud. Kogu see rahmeldamine väsitas, olgu see naljakas või kurb.

Meile jutustatakse lugu vastutustundetust seltskonnast, kes pidutseb ja prassib, niikaua kui see on võimalik. Raha ei ole – jälle kõigile tuttav olukord. Selle unustamiseks pillatakse seda viimast kuldrubla kiirelt ja jooksu pealt, et saaks ometi tast lahti. Siin ei ole tegu nähtusega, et pärast meid tulgu või maailmalõpp. See maailmalõpp on juba käes, aga selles ei ole midagi apokalüptilist. Sinna maailmalõppu kablutame sisse klouni mängides, pidutsedes, keppides, konjakit rüübates.

Üks metamorfoos on veel toimunud: kadunud on täiskasvanud inimene, kõik kuuluvad ühte hormoonide küüsis rabelevasse teismeliste punti. Vot selline haiguslugu doktor Tšehhovilt ja lavastaja Nüganenilt. Karm diagnoos.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming