Klassikakapsel

Maris Johannes

Kaks klassikalavastust: „Mürk” Tallinna Linnateatris ja „Mängurid” Vene teatris. Tallinna Linnateatri „Mürk”, autor Aleksandr Puškin, tõlkija Kalju Kangur, lavastaja ja muusikaline kujundaja Kristjan Üksküla, kunstnik Kustav-Agu Püüman. Mängivad Aleksander Eelmaa, Rain Simmul, Indrek Ojari, Mikk Jürjens, Kristjan Üksküla ja Mihkel Vooglaid. Esietendus 11. II teatri väikeses saalis. Vene teatri „Mängurid”, autor Nikolai Gogol, lavastaja Sergei Fedotov, kunstnik Jekaterina Sedova, koreograaf Olga Privis. Mängivad Ivan Aleksejev, Vladimir Antipp, Daniil Zandberg, Vadim Malõškin, Aleksandr Okunev, Anton Paderin, Konstantin Sedov ja Sergei Tšerkassov. Esietendus 2. III teatri suures saalis. Kui ülbelt üldistada ja lihtsustada, siis olen teatrivaatajana näinud kolme tüüpi klassikalavastusi: 1) lavastaja jääb klassikule üdini truuks ja räägib teksti autori häälega väga detailitäpselt, 2) lavastaja hülgab autori ja räägib ainult oma juttu, 3) lavastusse on mahtunud nii teksti autori kui ka lavastaja hääl. Üks lavastamisviis pole teisest parem, kõigi kolme puhul võib lavastus võrdselt õnnestuda või ebaõnnestuda. See, kellel vähem elu- ja teatrikogemust, kahekõnet klassikuga tavaliselt pidada ei mõista. Kui noorel lavastajal on hea lastetuba, siis ta loeb klassiku teksti pieteeditundega. Kui enesekindlus pritsib üle ääre, temperament möllab ja kasvatus ei ahista, läheb klassikuga karvupidi kokku. Kui tuua näiteid eesti lavastajate-klassikute seast, siis üks tekstitruumaid on olnud Lembit Peterson ja üks suuremaid klassikurappijaid noor Jaan Tooming. Suured lavastajad mõlemad!

Kristjan Üksküla on mu meelest Lembit Petersoni moodi, Vanalinna Hariduskolleegiumi ajast ka tema õpilane. Puškini „Väikesi tragöödiaid” on ta lugenud pieteeditundega, vääratades vaid korra, siis, kui lavastaja K. Üksküla andis peaosad näitleja Kristjan Ü-le. Või oli see hoopis näitleja Kristjani kapriis mängida Mozartit, mis tõi lavastuse Tallinna Linnateatri mängukavasse? Kristjan Üksküla on sarmikas ja tundlik natuur, sobib küll Mozartiks, aga nappide lavakogemuste tõttu ei jätku veel jõudu üheaegselt mängida ja lavastada. Mozart vuhiseb sisse-välja, äraseletatud ilme näol, kord kargab klaveri taha, kord lohistab sisse tundmatu viiuldaja, siis jälle undab oma kinnisideid ja juba ta ongi läinud. Publik jääb kui Salieri, käed rippu, talle järele vaatama. Indrek Ojari Salieri mugistab oma kohustuslikud repliigid talle järele ja ongi tragöödia otsas, Mozart mürgitatud. Tulin restorani, aga sattusin kiirtoiduleti äärde, kus millegipärast värssi pannakse. Kuhu jäi tragöödia, miks mul pole Mozartist ja/või Salierist sooja ega külma? Sellepärast, et ei jõudnudki neid veel tundma õppida ja aru saada, kelle poolt olla, pingeid tajuda ja läbi elada. Jõudsin ainult tähele panna, et teksti andsid poisid täitsa sujuvalt. Värss lippas küll.

Ent see ei ole kerge lugu. Mida mängida, kas kahe suurvaimu konflikti või inimliku madaluse ja taevakõrguse muusika vastuolu, kadedust ja demagoogiat või jumalikku loomepalangut ja looja egoismi? Jumala eest – keeruline! Selle valiku oli lavastaja suures tehatahtmise tuhinas tegemata jätnud! Vähemalt ei saanud ma sellest aru. Meelde tulid hoopis kostüümidraamad ja vaba aja veetmise vormina populaarsust koguvad rollimängud.

„Ihnus rüütel”, selle teatriõhtu esimene osa, oli õnnelikumas seisus. Lavastajal oli olnud rohkem silma teiste jaoks, kuna endal oli väiksem roll teha ja/või olid laval toeks kogenud partnerid. Aleksander Eelmaa tegi liiakasuvõtjat juuti täpselt ja napisõnaliselt, kompas noore rüütli südametunnistust ja vana kogenud ärimehena taandus kohe nalja visates, kui nooruk sööta alla ei neelanud, nii et tekst ja rollijoonis klappisid hästi. Rain Simmul ihnsa isa rollis oli oma positiivse sarmiga täitsa sümpaatne kitsipung. Põlvili rahakirstu ees esitatud suur ülistuslaul kuldmündile oli nauditav (keldrikaja seejuures mulle liig), näitleja otsis publikuga aktiivselt silmsidet ja tuge oma paruni rahahimule. Mõistame, mõistame … Ühe suurpanga finantsanalüütik istus teatrisaalis paar rida eespool. Kuidas tema võis Puškini rahavärssidesse suhtuda? Nüüdisaegsete mallide järgi on ihnsa rüütli puhul tegu tubli investoriga ja tema poeg esindab mõõdutundetut tarbijat, kellel on isa raha vaja oma õukondliku edevuse rahuldamiseks. Äraspidine ülemlaul rahaarmastusele see igatahes oli ning järgnev isa-poja konflikt ja duellikutse jäid selle varju.

Leidlik on lavastuse pealkiri „Mürk”: mürgipudelid ripuvad laes ja tulevad mängu mõlemas osas, inimsuhete mürgikarikas on kõigil kogu aeg pea kohal. Annaks jumal, et me kõiki Mozarteid ära ei mürgitaks, Salierid mõistavad selles mängus iseseisvalt hakkama saada. Noore lavastaja asi on õppida kunstimürki doseerima, ikka nii, et hing sisse jääks. Las olla pealegi hämar soovitus, ega teatris peagi kõik väga selge olema.

Läheme veel hämaramasse kohta, Vene teatrisse, mis eesti teatrisõbrale kui pimekohting. Eestikeelset publikut teatris siiski käib, vähemalt esietendusel laenutati kõrvaklappe (lavastusel on sünkroontõlge). Esietendus Nikolai Gogoli „Mängurid”, lavastajaks Sergei Fedotov Permist.

Sergei Fedotovit tuntakse Venemaal kui iirlase Martin McDonaghi näitemängude maaletoojat ja lavastajat, kes saanud selle eest Kuldse Maski laureaadiks. Välismaal käib Fedotov Gogolit lavastamas. Kuna oma koduteatris Permis on Fedotov Gogoli kogu loomingu lavale toonud, peab ta ennast ka selle ala asjatundjaks. Esmapilgul isegi jahmusin: „Mängurite” lavapilt Vene teatri laval meenutas oma ajatu rustikaalsusega Fedotovi lavastatud „Inishmaani igeriku” kujundust, ainult pildid seinal olid teist masti. Hiljem selgus, et need on lavastaja vanavanaisa, vene kuulsa kunstniku Pavel Fedotovi (1815–1852) maalide reprod. Kunstnik Pavel Fedotov oli Nikolai Gogoli (1809–1852) kaasaegne ja karakteriloomes on lavastaja oma sõnul eeskuju võtnud vanavanaisa maalide tegelastest. Seda otseühendust Gogoli ajaga on südantsoojendav teada.

Eesti Nuku- ja Noorsooteatri „Mängurid” Jevgeni Ibragimovi lavastuses on kahjuks nägemata, küll aga meenub aastatetagune Tallinna „Kuldse maski” festivalil mängitud „Mängurite” külalisetendus, kus Sergei Ženovatši teatrikunstistuudio noor trupp astus üles närviliste-nurgeliste tänapäeva Moskva börsimängurite-rahakeerutajatena. Õhkkond oli kuri, lavastuse vorm range, lugu mõjus ratsionaalselt. Permi lavastaja on soojema olekuga, lööb Tallinna trupiga lahti mõnusa kaardipõrgu, mis tunduvalt mängurõõmsam kui eelnähtu. Käib süütu šlikerdamine ja kombineerimine, kus kõik näikse võrdväärsete tegijatena platsil. Mäng kisub tuure üles, tempo tõuseb, vaataja kaotab kontrolli olukorra üle! See unustamine maksab kurjalt kätte, juba oledki koos oma lemmiktegelasega mängu mähitud. Lõpplahendus pakub unupäisele eestlasele isegi üllatusmomendi. Jään lavale põrnitsema, kui elukunstnikust peaosaline Ihharev (Daniil Zandberg) tüssata saab: kahju poisist, kas tõesti selline lõpp! Lasin ennast kelmide paarist Krugel-Svohnjov (Sergei Tšerkassovi ja Aleksandr Okunevi esituses) kenasti ära petta ja läksin tüüpide lohaka lurjuse-elegantsiga süütult kaasa. Triksterimõõtu Utešitelnõi (Anton Paderini roll) jäi aga esietendusel liiga püüdlikuks, tahab veel arenemist mängurluse rajal.

Sergei Fedotovi „Mängurid” on hasartne lavastus, kohati viskab vene näitleja üle võlli, teda on eestlasele liiga palju. Siis jälle rõõmustad, kui lavastusjoonisesse tekib mõnusat absurdi ja tinglikkust, nii et ükski kapp ega sein ei pea mehi kinni, vupsatakse kõiksugu kohtadest sisse-välja, siis jälle vihutakse edasi mängida väga realistlikult. Kui juuakse, siis põhjani, kui karjutakse, siis täiest kõrist, ja kui sohki tehakse, siis armu ei anta. Kes kaotab, on kurb, kes võidab, õnnelik. Kõik nii, nagu reeglid ette näevad, ning siis hakkavad jälle kapiuksed avanema ja inimesi välja laskma. Kui oleksin seda näinud kusagil Venemaa avarusel, oleksin lõbutsenud eksootika sees, aga et Eestis võib leida nii palju Venet, on hillitsetud eestlasele ootamatu. Oleksin nagu käinud Venemaal pummeldamas ja ei mäleta päris täpselt, kuidas kõik lõppes. Nii sain Permis käimata oma vene eheduse ja ehmatuse kenasti ja kultuurselt kätte.

Sergei Fedotov näikse olevat üsna autoritruu lavastaja, pole suur teatripööraja, aga publikut hullutab koos Gogoliga kenasti. Seda silmamoondamist võiks teinekord veel vaatama minna. Näitlejate identifitseerimisega jäin pimekohtingul hätta, kavaleht oli ka nii napp ja vaese aja nägu. Gogoli tegelased oma müstiliste nimedega ajasid pea segi, nii ei suutnudki lõpuni tuvastada, kes näitlejatest mängis Psoi Stahhitšit. Tahaks teda kiita.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming