Klišeedest oled sa võetud ja klišeeks pead sa saama

Alvar Loog

Rakvere teatri „Kunstveri ja -pisarad”, lavastaja Kertu Moppel, kunstnik Arthur Arula, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja. Mängivad Liis Haab, Tiina Mälberg, Mait Joorits, Lauri Kaldoja ja Marko Leht. Esietendus 22. X Rakvere teatri väikeses saalis.  „Ma tahaksin teada, milline on sõnade tegelik dimensioon? Milline on minu tegelik dimensioon?” Witold Gombrowicz, „Laulatus” Kui vanasti räägiti „moodsast prantsuse haigusest”,  mõeldi selle all süüfilist. Olen seda eufemismi omaette juba mõnda aega kasutanud postmodernismi kohta. Olgugi et nähtus ise pole enam teab mis moodne, niiväga spetsiifiliselt prantsuse ning otseselt ka mitte haigus. Aga üle ja ümber me selle nakkavast toimest siiski ei saa. Õnneks, ütleksin. 

Postmodernistlik esteetika pole teatavasti suunatud (inimliku) sisu väljendamisele, vaid erinevate koodide paljastamisele. Kunstiliste illusioonide loomise asemel pigem lõhutakse neid. Tänapäeval võib vist julgelt väita, et lõhkuda  pole enam ammu midagi, kõik on legodeks tehtud ning korduvalt uuesti – ehkki enamasti taotluslikult „valesti” – kokku tagasi pandud. Dekonstruktsioonist on ajapikku saanud küllalt konservatiivne lahendus. Ja suuresti ettearvatav, sest enamiku selles tehnikas läbi viidud teoste puhul on viimase kümnendiga kõvasti karastunud auditooriumil koodide lõhkumise enese kood sageli esimesest pilgust peale käes. 

Seega omandab küsimus „kuidas” järjest suurema kaalu. Eriti sõnateatris, kus pelgalt (enese)iroonilise hoiakuga võõrutusmeetodist,  „neljanda seina” lõhkumisest ja/või kronotoobi nihestamisest avangardlikuma maitsega vaatajate rahuldamiseks/rahustamiseks enam ei piisa. Auditooriumi soovid ja suutlikkus on vahepeal kasvanud. Esimese astme metamängude asemel tahetakse meta-metamänge jne. Kui oled tegija, siis lükka end muudkui mööda semioosi värsket jälge vastassuunas paaristõugetega kuni viimase redutseerimatu algtähenduse servani ning soovi korral ka üle ääre kaalutusse  vabalangemisse; või keera semiootilisi surmasõlmi tehes koode pahupidi ning vaata, kui sügavale objektiks võetud esteetilise, ideoloogilise vm diskursuse „rabbit-hole” ulatub. Tänavu kevadel kõrgema lavakunstikooli näitleja erialal lõpetanud ning selle hooaja algusest Rakvere teatrisse tööle suundunud lavastaja Kertu Moppel, kes nimetab oma meetodit esiklavastuse kavalehel „ERRORI esteetikaks”, näib nii ambitsioonide kui ka ette  võetud surmasõlmede järgi otsustades olevat armutu koodiväänaja. Tema esimene töö kutselises teatris pole suunatud vaataja hingele, ilumeelele või narratiivinäljale, vaid intellektile; see on rohkem teraapia kui kunst.       

Aga kõigest järgemööda. „Kunstveri ja -pisarad” esitab alustuseks muinasjutulise faabulaga mininarratiivi mehhiko kultuslikust telenovela’st „Ka rikkad nutavad”. See oli mäletatavasti ka siinmail paarikümne aasta eest kümnetele tuhandetele inimestele argipäeviti poole tunni jagu televiisorist doseerituna „suurem  kui elu”. Neli kevadel värskelt lavaka lõpetanud noort näitlejat (Liis Haab, Marko Leht, Mait Joorits, Lauri Kaldoja) ning nooruslik Tiina Mälberg, kes nimetavad end koos lavastusmeeskonnaga kavalehel „Rakvere teatri nooreks kaardiväeks”, paistsid selle kirgliku Tuhkatriinuloo suhtes tundvat nii intellektuaalset, emotsionaalset, eetilist kui ka esteetilist üleolekut. Tulemuseks peaaegu poole tunni jagu tavalist paroodiavõtmes malevateatrit: tapvad  pilgud, suur(seebi)ooperlikud poosid, žestide ja miimika stoppkaadrid, igasugune võltsteatraalsus, näitlejate hääles rohkem kohalike telejaamade pealelugejate intonatsiooni imiteerimist kui tavapärast lavakõnet jne. Tere tulemast reaalsuse kõrbe, olgugi et paroodia kujul oli sellest saanud kõigest liivakast! On vana tõde, et samavõrd, kui kunst peegeldab ootus- ja eelduspäraselt elu (eelkõige igasugune realism kui teatav esteetilis-tunnetuslik  absoluut), peegeldab elu kunsti, iseäranis „halba” kunsti. Seda teadis ja naeruvääristas juba „Don Quijote” kirjutanud Cervantes ning seda näib teadvat ja tähenduslikustavat ka Kertu Moppel, kes läheb pelgast naeruvääristamisest kaugemale, pakkudes publikule pisut naiivsel ja kobaval, ent siiski toimival moel iiveldama ajavat vaadet elu ja kunsti vastastikuse mõjuvälja peegellabürinti.   

Lavastusest saab laboratoorium. Kord juba ette mängitud lugu hakkab luupima, algab otsast peale. Seda võtet on teatris kasutatud  mõistagi ka varem (paljuski seoses Rakverega meenub kõigepealt 2008. aastal „Baltoscandalil” lavastusega „Big 3rd Episode. Happy/End” esinenud Superamas, kes tõmbas mehaanilise korduse kui meetodiga vaiba alt mitme kultuurikoodi turvaliselt omaolemiselt), ent Moppeli lähenemise tegi vähemalt mulle huvitavaks see kultiveeritud semiootiline entroopia: nihete kalduvus sünnitada uusi nihkeid, vigade peaaegu loodusseaduslik akumuleerumine.  Lugu hakkas teistkordsel esitamisel lonkama, paljastades oma vormi. Koodid, kronotoobid, kostüümid, repliigid jne läksid sassi, parukad langesid. Konteksti ning kohati ka artikulatsiooni kaotanud sõnad mandusid dadaistlikuks mulinaks; reaalsuse illusiooni vahetas laval välja sihitu sürrealism. Kõige aluseks olnud seebiseriaali esteetiline mudel, millele oli nüüd keeratud ette ja taha, heideti minema kui redel, mida pärast ülesronimist enam vaja ei lähe – juhul kui ei kavatseta just millalgi alla tagasi tulla. Aga Rakvere teatri „noorel kaardiväel” ei paistnud seda huvi olevat.       

Kolmanda esituskorra finaalis jõudis tähenduste aadrilaskmine pauguga lõpule. Peeglid purunesid: elu- ja kunstitõde langesid kastreeritult üksteisele kaela. Täielik semiootiline implosioon. Ärkamine tähendustest tühjaks jooksnud reaalsusesse, mis on inimesele kui ellujäämiseks märke kasutavale loomale keskkonnana päris vaene ja vilets koht. See oli kafkalik ärkamine, ainult selle vahega äratundmises, et me pole inimestena mitte putukad nagu Gregor Samsa „Metamorfoosis”, vaid klišeed – semiootilise kunstviljastamise (loe: -vägistamise) ohvrid, kollektiivse kultuuriteadvuse replikatsioonid. Dekonstrueerides kunsti/kultuuri (praegusel juhul kitsamalt telenovela’t), dekonstrueerime alati üheaegselt ka iseennast. Kellel jäävad veel üldse silmad pilkuma, kui see eluandev vooluring on läbi lõigatud? Kes suudab seista reaalsuse kõrbes, kus pole  isegi liiva?     

See oli nüüd kõigest lavastuse kirjeldus, nagu mina seda nägin, mõistsin ja mäletan. Ent milline „objektiivne” hinnang sellele kõigele anda? Kuidas lavastuse sisu ja vorm omavahel kokku käisid? Mida „konstruktiivset” öelda näitlejate kohta jne? See pole kerge ega meeldiv tegevus. Sest milliseid esteetilisi kriteeriume saabki üldse kasutada organiseeritud kaose objektiivseks hindamiseks? Kogu see lavastus oleks võinud olla natuke lühem ja kompaktsem. Lavastajana oleksin ise alustanud „korralikult”, stanislavskilikult, ilma jalaga näkku peksva irooniata. Minul, kes ma  näitlemisest suurt midagi ei jaga ega pea, on raske seda öelda, aga Tiina Mälbergi üldine lavapresents ning rollijoonises püsimine (olgu see kaose esteetika kohaselt kohati kui tahes joonetu) seadis lati nooremate jaoks pisut liiga kõrgele. Ja näitlejatest moodustatud bänd ning nende näpuganäitav repertuaar jäi mulle selles kontekstis kuidagi asjaks iseeneses. Tõmbas tempot maha, smugeldas kõrbesse vett. Lõpetuseks võiks õiglustunde ja sentimentalismi  ajel küsida: kas nende intellektuaalsete lammutusmängude ajal ei tallatud ära liiga palju süütuid õisi. Kas ei kustud kaevu, millest me kõik januga joonud oleme ning ilmselt joome ka tulevikus? Tõepoolest, elus ei ole seda viimast erinevatel põhjustel mõttekas teha. Ent kunsti funktsioon ja eneseõigustus paljuski just selles seisnebki. Seega – laskem aga edasi! Mida uhkema kaarega, seda parem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht