„Kodune õnn“ Metsikus Läänes

„Külluse“ puhul pole tegemist millegagi, mille kohta võiks öelda „lugu elust“, pigem on see tunnetusteoreetiline traktaat võimust, alandusest ja kiindumusest.

KAIRI PRINTS

Rakvere teatri „Küllus“, autor Beth Henley, tõlkija Külli Seppa, lavastaja Filipp Los, kunstnik Hardi Volmer, kostüümikunstnik Ketlin Kütt, muusikaline kujundaja Elmar Sats. Mängivad Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema, Margus Grosnõi, Tarvo Sõmer, Eduard Salmistu ja Elmar Sats. Esietendus 20. I Rakvere teatri suures saalis.

Bess (Ülle Lichtfeldt) on malbe romantik, Macon (Anneli Rahkema) aga särtsakas ja praktiline noor naine.

Siim Vahur

Kaks väga erisugust naist kohtuvad raudteejaamas. Mõlemad on minemas … mehele. Nad on leidnud ajalehekuulutuse kaudu mehe ning nüüd ootavad härrasid, kes on lubanud viia nad Metsikusse Läände, et seal abielluda ja hakata õnnelikuks pereks. Nõnda oli see XIX sajandil Ameerikas kombeks: läänes oli rikkust, aga vähe naisi, ning nii neid kuulutuse kaudu otsiti ja kirja teel moositi.

Bess (Ülle Lichtfeldt) on malbe romantik, kes tsiteerib oma tulevase kaasa kirjadest kohti, kus mees räägib, kuidas tähed on nii lähedal, et neid saab peaaegu katsuda, ja muud selletaolist luulelist. Macon (Anneli Rahkema) on särtsakas ja praktiline noor naine, kes tahab lihtsalt asja kallale asuda ja kihvti elu elada. Tema ainuke mure tulevase mehega seoses on, et see poleks päris nii kole, et silmale valus vaadata. Tähtedest juttu pole.

Kaks väga erisugust naist leiavad ühise keele (Macon leiaks ühise keele ilmselt ükskõik kellega) ja otsustavad saada sõpradeks. Siis saabuvad mehed. Bessi tähemehe asemel tuleb tema vend, sest romantikust kirjasõber on vahepeal ära surnud. Vend on äkiline ja robustne mees, kellele romantika on küll viimane, mille peale ta kunagi isegi tuleks. Siiski lubab ta Bessi naiseks võtta: vahet ju pole, see tüütu kirjade kirjutamise töö on kah nagunii juba ära tehtud – mugav. Maconi mees on aga kole kui öö, pealegi klaassilmaga, nii et hirm oli õigustatud.

Siis sõidavad mõlemad paarid koju ja hakkavad pereelu elama. Selle kohta ei saa öelda päris „kodune õnn“, aga kes teab, võib-olla oli elu enne veelgi hullem. Eriti rohkem midagi ei juhtugi. Tähendab, üks asi juhtub, aga sellest edaspidi.

Väliselt ei juhtu tõesti suurt midagi, aga niipalju kui saab nelja inimese peal etendada eri kaaluga võimusuhteid, seda ka tehakse. Õigupoolest ma ei võtakski seda loona päris elust, vaid kui groteski võimu teemal. Suhted on küll nagu elus, aga võimendatud ja muutuvad ülehelikiirusel. Muidugi paistab kogu see värk esiti välja kui kõle ja masendav tükike ajaloost, mingite inimeste elu lugu. Ega saagi väita, et see seda pole – võib-olla on –, aga vähemalt on tõlgendusmaterjali. Näeme suhete pöördumist ja muutumist totaalses eraldatuses muust maailmast. Neli inimest mängivad läbi kõik vaimse ahistamise nüansid, miks mitte ka füüsilise. Julmus, kavalus, kirg, alandus. Ometi pole need inimesed isegi kuigi targad. Neil pole lihtsalt midagi teha selles tohutus õõnsas eraldatuses nende tähtede all, mis ripuvad nii pea kohal, et kui käe välja sirutaks, saaks neid puudutada.

Kui kõik piinamisvõtted on vaikselt ja mõnuga läbi proovitud, juhtub veel midagi. Indiaanlased röövivad Bessi. Ega ülejäänutel ole kolmekesi ka viga elada. Macon on koleda mehega abielus, magab ilusa mehega, juhib pereäri, teeb otsuseid ning naudib topelttähelepanu ja meeste võimuvõitlust. (Igaks juhuks täpsustan: ma ei taha öelda, et Tarvo Sõmer on kole mees, sugugi mitte, aga ta mängib koledat meest.) Kõike seda, kuni Bess tuleb tagasi, mitme aasta pärast. Võimusuhted pöörduvad jälle pea peale.

Sellised poolnähtamatud võimumängud on tundlik teema. Detailid ja nüansid ütlevad siin rohkem kui sõnad: kõrvalpilgud, hetkeks tarduv muie, üks peaaegu märkamatu žest käega, närviline silmapilgutus. Raamatutes kirjeldatakse selliseid asju tihti nagu mingeid tohutuid välgatusi, mis ütlevad kõik, määravad kõik. (No, ma loen väga palju ja alati mitte just päris väärtkirjandust.) Filmides võivad sellised hetked olla teinekord veelgi koomilisemad. Kui aga võtta seda kui groteskiks keeratud elu, siis võib teha mõne tabamuse küll.

Võtame kaks inimest ja paneme nad koos elama. Üsna ruttu näeb, kes on boss. Tihti see nii jääbki. Jutt ei käi sellest, kumb näib elu juhtivat, vaid sellest, kes tegelikult juhib. Kui kindel võimuvahekord välja kujuneb, võib elu olla päris rahulik. Muidugi võib esineda natuke või ka palju rahulolematust, kuid selle ilmingud surutakse kindlasse tsüklisse ja elu läheb rahulikult, võib-olla ka igavalt edasi.

Alati on aga oht, et kokku satub kaks inimest, kelle puhul potentsiaal võimupositsioon hõivata on enam-vähem võrdne. Siis on palju keerulisem. Kui suhe sisaldab ka armumist ehk tegut­semishoos on neurotransmitterid dopamiin ja noradrenaliin, võivad need võimu­mängud pakkuda suure vaidlemise kõrval suurt naudingut. Kui armumist ei ole, siis proovitakse soovitud eesmärgile jõuda alandamisega.

„Külluses“ keegi kellessegi muidugi armunud ei ole, nii et kõigi ühine lemmiktegevus on oma partneri(te) alandamine. Selline imelik asi, et oma nime ja näoga lähisuhtes inimesed käituvad kui anonüümsed kommentaatorid. Nad ongi kommentaatorid, kes haaravad ükskõik kust, et suruda teine alla. Isegi iha, mis kaht inimest haarab, on vaid ülejäänud kahe inimese alandamiseks.

Nelja inimese vahel on kuus suhet. Kõigis neis suhetes jõuab toimuda üks või mitu võimuvahetust. On ju groteskne, eks ole? Kuid seejuures on see päris kindlasti kogu vaatemängu tuum ja kvintessents. Hetki, kus võim pöördub sekundiga, pole ma nii kontsentreeritud kujul saanud teatrilaval varem küll jälgida. Elus on kõik sellised asjad märkamatud, alati varjatud, kuid varjamatusse jõudes hävitavad iseend, sest saavad pimestatud. Mingil veidral moel on aga Beth Henley oma näidendis tabanud need silmapilgud, kui sünnib muutus, ning seejuures on tal õnnestunud need totraks kirjutamata jätta. Isegi juhul, kui asi keerleb kõigest koogitüki ümber, et kes saab ja kes ei saa, kellele pakutakse puru jne. Koogil, mida esitatakse elu metafoorina, on miljon võimalust mõjuda totralt. Aga ühtegi võimalust neist miljonist ei ole Henley kasutanud. Ei õnnestu neid hetki ka Rakvere teatri laval totraks mängida.

Siinkohal kiidan kindlasti hästi õnnestunud näitlejate kvartetti: Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema, Tarvo Sõmer ja Margus Grosnõi. Ühe kohmetu väljapeetus, teise napakas särtsakus, kolmanda ebakindel robustsus, neljanda rumal püüdlikkus … Need neli on oma väärastunud moel kokku loodud. Viies, härra professor Eduard Salmistu kehastuses on normaalne inimene, kes võimendab selle haige seltskonna psühhoose veelgi. Õigemini ei tundugi professor seal kambas päriselt olemas olevat, ta on pigem nagu Bessi kehastunud enesekindlus või väärikus, mis kõnnib temaga nüüdsest kõikjal kaasas.

Armastuse faasideks peetakse (lihtsustatud kujul) iha, armumise ja kiindumise faasi. Sinna viimasesse paljud ei jõuagi. „Külluse“ vahvas seltskonnas aga jõutakse äraspidisel kombel just selleni, kuigi ollakse vahele jätnud kaks esimest. Kiindumise faasis on peamised tegurid serotoniin ja vasopressiin, millel on rahustav toime. Neli üsna juhuslikult kokku elama sattunud inimest leiavad üksteise kaudu rahu, nii imelik kui see ka pole. See ei tähenda nüüd seda, et kõik nad elavad õnnelikult koos, kuni nad surnud pole: mõni läheb minema, mõni käib alla, mõni hakkab oma kehastust iseendaks pidama ja mõni saab peaaegu inimeseks, aga igaüks leiab mingi rahu, ja selles pole mitte vähetähtis roll ülejäänud kolmel inimesel, kes on piinanud teda piisavalt, et ta neisse kiinduks.

Nüüd võiks ees oodata libe tee, kus saaks arutleda Stockholmi sündroomi üle ja peatuda lähisuhtevägivalla keerukatel nüanssidel, kuid pole tarvis sinna astuda, sest vähemalt minu arust ikkagi ei ole „Külluse“ puhul tegemist millegagi, mille kohta võiks öelda „lugu elust“. See on pigem tunnetusteoreetiline traktaat võimust, alandusest ja kiindumusest, mida kannab „lugu elust“-metafoor.

Ometi võib püüda vaadelda „loo elust“ võtmes Bessi ohet täitsa lõpus: ta ütleb umbes nii, et ainus, millest ta on kunagi unistanud, on armastus. Ta oleks võinud sama hästi öelda, et ta on unistanud kogu elu sellest, mida ta elus ei ole olnud, sellisest elust, mida ta pole kunagi elada saanud, ent ta oleks võinud „armastuse“ asemel kasutada ükskõik millist muud sõna, mille tähenduse on ise välja mõelnud. Arvatavasti tundis ta hella ootust enne kohtumist oma tähemehega, seda küll, aga kui tema suri, siis suri koos temaga ka see osa Bessist, mis oleks saanud neid tähti katsuda. Karjatus armastuse järele ei tähendanud iha saada „armastuse sisse“, vaid iha saada „mittearmastusest välja“. Kuhu, polnudki enam tähtis. See polnud elutungist, vaid surmatungist aetud karje. Võib-olla aetud ka ihast saada sellest oma kehastunud enesekindlusest välja, tagasi inimeseks.

Nüüd pean veel sellest rääkima, mis juhtus pärast etendust. Rahu, mitte sellest, kuidas koju sõitsin ja autoaknast paistsid tähed ja siis mõtlesin, et päris mõnus lavastaja tundub olevat see Filipp Los ja miks juba suvi ei tule ja et Rakvere teatris käivad inimesed ikka nii ilusti riides ja huvitav, mis saab, kui kokku panna Nietzsche võim ja Locke’i valitsemine – ja nii sada kilomeetrit järjest. Ikka ajast enne seda mõttessevajumist.

Plaksutasime, eks ole, ja siis võttis sõna Margus Grosnõi: nimelt olevat Eduard Salmistul sünnipäev ja talle oleks vaja laulda sünnipäevalaul. „Palll-ju õnn-nee sull-leee, palll-ju õnn-ne sull-leeee, palll-ju õnn-nee, kallis Eeedu-aard, palll-ju õnn-neee sull-seee,“ jorutas saalitäis rahvast lustlikult. Nii juhtus loogiliselt võttes ainult pärast seda etendust, mida minul oli au külastada, sest sünnipäev ei ole ju iga päev, aga see pani i-le suhteliselt terava ja seejuures võika täpi. Palju õnne sulle, näiv enesekindlus, palju õnne, väärastunud väärikus, palju õnne, maailm täis hirmu, reetmist ja teesklust. Vabandust, saan aru küll, et tegelikult Eduard Salmistul oligi sünnipäev ja etendus oli juba läbi ning ma soovin talle ka ikka palju õnne, aga kes saaks mind takistada selliseid õõnsaid seoseid loomast. See on praegu minu võimuses. Ikka tagasi võimu juurde. Aga mitte suurte sõnadega, vaid vaevumärgatavalt end tõlgendusvabaduse vabanduse taha varjuva võimaliku väärkohtlemise abiga. Vaikselt, aga väärikalt.

Lõpetan oma poja sõnadega, mis ta lausus mulle viie- või kuueaastasena pärast pikka ja ülimalt lõbusat päeva spaas surmtõsiselt: „Ma pean tunnistama, et ma ei kahetse, et ma siia tulin.“ Jällegi, jäägem ikka väärikaks, eks. Küll siis on näha, kelle käes on võim.

Kõige parem on aga siiski see, kui väärikaks saab jääda peamiselt enda sees, mitte etendada seda endast väljas, kujutades ette, et kunstlik väärikus annabki võimu. See tähendab siis, et tore, kui inimene ei katsuks elada nagu võimuihas anonüümne kommentaator (kes pole isegi anonüümne), vaid nagu inimene. Lihtne. Aga võimas. Õnneks peamiselt seda siiski tehaksegi. Kui just parajasti teistmoodi ei tehta, mida ka kahjuks ette tuleb.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming