Köitev vestlus teatrist läbi aastakümnete

Maris Balbat

Kalju Haani ja Urmas Oti, kahe teatrit hästi tundva mehe teineteist täiendav jutuajamine. Eesti teater. Nõudmiseni. Kalju Haani ja Urmas Oti vestlused. Koostaja Simmo Priks, saatesõnade autorid Ene Paaver ja Paul-Eerik Rummo, lisatekstide autorid Ülle Reimets, Sirje Endre ja Kirsten Simmo, toimetaja ja nimeregistri koostaja Hedi Rosma, kujundaja Kadi Pajupuu. SE&JS ning Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, 2012. 310 lk. Kindlasti ei ole ma Kalju Haani ja Urmas Oti intervjuuraamatu n-ö keskmine lugeja. Olen Kalju Haani põlvkonnakaaslane, käinud temaga enam-vähem ühel ajal Tartu ülikoolis – ühes teaduskonnas, ehkki õppinud eri osakondades, meil on olnud ühiseid õppejõude. Mõlemad oleme Tartus ülikooli ajal teinud pisut näitemängu (tema ülikooli näiteringis, mina Vilde-nimelises teatris), ühel ajal alustasime 1960. aastatel ka teatrikriitika kirjutamist. Nii nagu Kalju Haan, võin ka mina nimetada teatri alal Karin Kaske oma õpetajaks. Aastate jooksul oleme Kalju Haaniga suurelt osalt näinud ühtesid ja samu lavastusi, teadnud või isiklikult tundnud ühtesid ja samu teatriinimesi, olnud ühel ja samal ajal Tallinnfilmis mängufilmide toimetaja, koos kuulunud teatriliitu ning töötanud (küll eri aegadel ja mina vaid põgusalt) teatrimuuseumis. Teisisõnu, raamat Kalju Haanist on mulle huvitav juba oma aineselt. Liiatigi on mälestusteraamat, kui see on vähegi tasemel, üks minu lemmikžanre. Eeskätt mälestusteraamat see Kalju Haani ja Urmas Oti vestluste kogu ju ongi: enamik kõne all olnutest, kellest keskseimad Voldemar Panso ja Mikk Mikiver, olid nende vestluste ajaks juba teispoolsuses. Mõni aeg pärast vestluste lindistamist – oktoobris 2008 – lahkus ka Urmas Ott.

Kui Urmas Oti enamiku raamatute aluseks on tema televisioonis tehtud intervjuud, siis vestlus Kalju Haaniga ei ole kunagi teleekraanil olnud, need kolm jutuajamist olidki tehtud eesmärgiga anda välja raamat. Mitmetel põhjustel lindistuste raamatuks vormistamine venis, kuni jõudis eelmise aasta lõpul põhiliselt teatrimuuseumi töötajate jõul lugejateni. Nii ei saanud Urmas Ott kirjapandud tekstiga ka enam tutvuda. Raamat ilmus Kalju Haani 75. sünnipäeva puhul ja Urmas Oti mälestuseks.

Mul on raske öelda, kui köitev on see raamat minust noorematele lugejatele, ent igal juhul on see kujunenud raamatukogudes menukiks: Tallinna keskraamatukogus on lugejate järjekord pikk ja ka teistes Tallinna raamatukogudes on see välja laenutatud. Oletan ikkagi, et see raamat pakub huvi üsna erisuguses eas lugejatele: populaarses vestlusvormis saame teatrierudiidilt Kalju Haanilt teada nii mõndagi varem ehk varjus olnut mitmete tuntud teatriinimeste kohta. Isiklik ja emotsionaalne on tema nähtuna Tartu nende aastate ülikooli- ja kultuurielu meenutustega Kaarel Irdist, Jaan Saulist, Betti Alverist, Leenu Siimiskerist jt.

Nagu öeldud, on raamatu vestluste kesksed kangelased Voldemar Panso ja Mikk Mikiver, kelle mõlema juures teatris on Kalju Haan olnud kirjandusala juhataja, Mikiveri puhul ka sõber ja usaldusalune. Ott oli, teadagi, söakas küsitleja. Haan on ettevaatlik ega lase endaga eriti manipuleerida. Kui Ott pakub välja oletuse, kas Jaan Saulist oleks Mikiveri asemel võinud saada Panso järeltulija, libiseb Haan kindast vastusest kõrvale. Kui Ott küsib, miks Mikiveri mälestusteraamatut ei koosta Kalju Haan, vastab Haan: „Osaliselt selle pärast, et ma Mikiverist tean, mida neis asjus teadma ei peaks.” Ent neid oma teadmisi ei ava Haan ka Otile. Küll aga mainib ta Mikiveri teadlikkust oma nõrkustest, tema süütunnet, seda, et ta enda kohta võis öelda: „Ma olen ju vigane”.

Ehkki Haan on oma karakterile kohaselt Draamateatri näitlejatest rääkides heatahtlik – nii suhtub ta lausa kiindumusega Linda Tubinasse, Salme Reeki, Katrin Välbesse, Mari Möldresse –, ei põrku ta vajadusel tagasi ka mürgistest ütlustest. Nii ütleb ta näiteks, et „Rannet oli lihtsalt üks nõukogude kaabakas” või „Draamateatri direktor Murre on nii tühine kuju, et ma ei taha temast rääkida” (selle vestluse ajal Murre veel elas) ega jäta meenutamata tülliminekut Ilmar Tammuriga tema viletsa „Fausti” lavastuse pärast. Ta ei kõhkle isegi Pansot sõbralikult memmepojaks nimetamast, nii nagu ta ei jäta meenutamata ka tüli ja segadust lavastuse „Pelléase ja Mélisande” ümber.

Nii Haan kui ka Ott kiidavad lavaka endist kateedrijuhataja abi ja nüüdset teatrikriitikut Ivika Sillarit, ja seda teenitult. Seejuures oleks aga miski nagu tasakaalust väljas. Miks ei maini kumbki tollast lausa säravat tähte Reet Neimarit? Ei tea ju muidugi isiklikke suhteid, Neimar võis olla vägagi terava keelega.

Muidugi ei räägi Haan kaugeltki kõigist vastuoludest ja intriigidest Draamateatris, kuid siiski nimetab ta seda „tardunud teatriks” seoses teatrirahva esialgse skeptilise suhtumisega Maria Knebelisse kui Tšehhovi-lavastajasse. Ja mitte kõiki lugusid ei räägi Haan nende loomuliku lõpuni: nii näiteks Edgar Valteri ja Maimu Valteri abielu lugu, mille lõpuni rääkimist (kui see juba kord jutuks oli võetud) oleks oodanud. Põgusa, kuid iseloomuliku pildi Velda Otsusest annavad mõlemad vestluskaaslased, kusjuures Haan jätab siiski puudutamata Mikiveri osa Otsuse teatrist lahkumisel. Seejuures süüdistab Haan nii ennast kui ka teisi Mikiveri sõpru Mikiveri haigena üksijätmises.

Vahest pakub keskmisele lugejale näitlejaid ja lavastajaid puudutavast osast vähem huvi sissevaade tolleaegse kirjandusala juhataja töösse, tema sekeldamistesse Moskvaga ning laveerimisse lubatu ja keelatu piiril. Noorem põlvkond saab siin tuttavaks millegi praegusele teatrielule üdini võõraga – ja seega võib-olla ka eksootilisega. Küllaltki pealiskaudseks jääb nõukogudeaegse Moskva teatrielu käsitlemine, kuigi eriti Ott oli sealseid lavastusi palju näinud. Dramaatilised lood mitme sealse tipplavastajaga jäävad rääkimata, küll aga kiidavad vestlejad Moskva Kunstiteatri puhveti võileibu.

Lõpupoole muutubki vestlus eklektilisemaks: ju said südamelähedasemad ja rohkem süvitsi tuntud teemad algupoole ära räägitud, lõppu jäi ülejäänu. Siit ja sealt puudutatakse Draamateatri välisreise, Panso väljamaal käimisi, teatri kunstinõukogu tegevust, tehnilisi töötajaid, lõpuks ka teatris joomist ja küllaltki mitteammendavalt koondamisi.

Teatrikriitikast rääkides Oti ja Haani arvamused lahknevad: Ott on siin mürgisem, Haan kui ka ise kriitikat kirjutanu sallivam. Nimepidi kedagi eriti ei nimetata: Haan kiidab eeskätt mineviku kriitikuid ja moskvalannat Nataša Krõmovat. Põgusalt kaasaegsest teatrist rääkides jääb meestel sõelale vaid paar lavastust, ei rohkem. Siingi piirdutakse osaliselt lühihinnangutega „mulle meeldis” või „mulle ei meeldinud”. Nii jäävadki eklektiliste lõpumosaiikide kõrval raamatu tuumakaimateks osadeks Tartust ja ülikooli ajast rääkiv ning eriti Draamateatrit, Pansot ja Mikiveri puudutav osa. Siin on ka kõige rohkem isiklikku, oma silmaga nähtut ja hinnatut, mis lõpuosade üldsõnalisuses hajub.

Mööda ei saa minna Urmas Oti olulisusest selles vestluses. Muidugi, Ott oskas küsida ja küsimustega juttu teravamaks rihtida. Ott oli teinud tõsist ettevalmistustööd, nagu tal kombeks, kuid selles raamatus ei piirdunud ta roll ainult sellega. Ott lihtsalt tundis teatrit. Seda teadmist, mida ta näitas vestlustes Haaniga, ei omandata mingi ettevalmistustööga: siin avaldus teatrit armastava ja seda õppinud inimese elupõline kogemus. Tihti põikab Ott Haani jutusse vahele märkustega: „selle lavastuse esietendusel ma olin”, „seda lavastust ma olen näinud”, „seda ma nägin kontrolletendusel”. Rääkimata näitlejate ja nende rollide, lavastuste ja nende saatuse üllatavast mäletamisest. Nii ei olegi see tõepoolest intervjuu, vaid kahe teatrit hästi tundva mehe teineteist täiendav vestlus.

Kalju Haan on teatris nagu alati olnud. Mitte küll arvamusliidrina, aga mitme arvamusliidri sõbra ja hea kaaslasena. Ning, mis faktidesse puutub, siis paljudest teadjatest rohkem teadjana. Nagu raamatu saatesõnadeski öeldud, on ta heldelt jaganud oma teadmiste salvest soovijatele, mille eest olen ka ma ise tänulik. Rääkijana on Kalju Haan ehk pisut sumbuurne, kirjutades kaldub ta stiil teinekord baroksusse, nii on siinse raamatu vorm – üleskirjutatud vestlus – tema puhul ehk optimaalne. Igal juhul on tegemist hästi loetava ja ka rikastava raamatuga. Seda raamatut kaunistavad Tõnu Tormise lavastatud – aga hästi lavastatud! – fotod Kalju Haanist. Rohketel teatrimuuseumi ja Kalju Haani erakogu fotodel Haani ennast tihtipeale polegi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming