Kogelev kogudus

Lavastuse ruumilahendus surub näitlejad ja publiku olukorda, kus nad on sunnitud jagama ruumi, mille kohta ei saa öelda ei lava ega saal.

MEELIS OIDSALU

Von Krahli teatri „Kogudus“, lavastaja Mart Kangro, heli- ja valguskunstnik Kalle Tikas. Mängivad EMTA lavakunstikooli XXVIII lennu üliõpilased Johan Elm, Ingmar Jõela, Kirill Havanski, Laura Kukk, Ingrid Margus, Jane Napp, Jaanus Nuutre, Dovydas Pabarcius, Steffi Pähn, Teele Pärn, Priit Põldma, Sander Roosimägi, Ilo-Ann Saarepera, Johannes Richard Sepping, Nils Mattias Steinberg, Markus Truup ja Joosep Uus. Esietendus 26. V Von Krahli teatri ülemises saalis.

Seda juhtub maru harva, aga kui juhtub, et keegi su eest arvustuse ära kirjutab – paneb enne sind kirja kõik need tundmused ja mõtted, mis etenduse ajal või järel valdasid –, ajab see armetul kombel südame täis. Pean silmas Valner Valme ERRi kultuuriportaalis ilmunud arvustust¹ Mart Kangro „Kogudusele“. Kõik on juba öeldud, aga toimetaja ootab teksti. Sellises olukorras on võimalus: a) teha nägu, et seda teksti pole ilmunud ja kirjutada juba ilmunut sisuliselt kordav arvustus; b) mõtelda-kirjutada edasi sealt, kus eelmine kirjutaja pooleli jäi (aga selleks peab ka lavastuses endas olema piisavalt materjali); c) või arvamusruumi rikastamiseks ja oma kibestuse leevenduseks asuda juba ilmunud tekstiga tuimalt vaidlema.² „Koguduse“ puhul tundub viljakas viimane käsitlusviis. Kuigi mu mõtted-tundmused olid Valme arvustuses kirjeldatuga identsed, siis puhtalt sportlikust huvist vaidlen mõne tema tähelepanekuga.

„„Koguduses“ me oleme umbses kastis kinni. Õhku pole, selgub peagi, ei lavastuslikult ega puhtfüüsiliselt,“ kirjutab Valme ja tema lausest võib välja lugeda hinnangu valitsenud lavaatmosfäärile. Mindki häirisid ventilatsiooniprobleemid (millest lavastaja etenduse alguses informeeris), mis tegi madala, piimvalge, kogu lage katva valgusti all seismise publikule piinavaks. Aga eesti teatri kasvuhoone päevavalguslambid ei kustugi kunagi ja on tänuväärne, et lavastaja toob selle tõdemuse vaatajani. Panso farm töötab täisvõimsusel ja toodab peale verisulis tähelepanunäljaseid näitlejaolevusi. See, kuidas nad ükshaaval end mustade kardinate vahelt publiku sekka poetades oma unistuste rollide üle arutlevad, ainult kinnitab, et tegemist on lähteolukorra, loomingulise inkubatsioonihetke kujutusega. Kui lagi kümmekonna minuti pärast märksa kõrgemale tõstetakse (misjärel tuleb ka õhku saali juurde), mõjub see lava pühakojastumise ning grupi küpsemise märgina. Farmist saab pühakoda, karjast kogudus.

Farmist saab pühakoda, karjast kogudus.

Herkko Labi

„Jutt aga on trivi. Alustatakse isiklikust, jõutakse ka teatavate üldistusteni. Kahjuks ei toiminud üks ega teine. Lahkun seltskonnast, kus räägitakse igavatel teemadel (toit, olme, poliitika, seriaalid, eneseimetlus, huumorivaba lämin) ruttu.“ Jutt pidigi ju olema triviaalne, sest see oli osaduse, mitte oskuste või ideede demonstratsioonetendus. „Koguduses“ toimus kursusele endale oluliste hetkede, arutelude taasesitus. Nn kursuse lihalaada (varsti turule ilmuvate näitlejatudengite esitlemislavastuse, kus tavaliselt suurt kunsti ei näe, kõik saavad lihtsalt paar korda üle lava käia ja häält teha, hea õnne korral ka millegagi silma paista) oli Mart Koldits juba „Impeeriumiga“ ära teinud. „Impeerium“ jäi sirgjooneliseks catwalk’iks. Kursuse senistest avalikest töödest võib hõlpsasti jääda mulje, et õpe on olnud üheülbaline, et tudengeid innustatakse nüüdisteatri kaanoni kohaselt peamiselt iseendast kunsti välja väänama, käsitööoskust piisavalt väärtustamata. Ilmselt see ongi pelk mulje, aga noorel näitlejal on siiski raske „enda pealt teha“, elu- ning kunstikogemust napib. „Koguduses“ pole keskse tähtsusega mitte kitarrimängu- või lauluoskus, vaid suutlikkus olla laval loomulik, kohaneda olukorraga, kus lava ega saali polegi, olla publikuga võimalikult naturaalsena mõjuvas osaduses. See loomulikkus veel väga hästi välja ei kuku. Tekstiandmine oli pigem tehniline ja märksa deklameerivam, kui sellise intiimse distantsi pealt oodanuks. Lavastuse osadusele suunatust arvestades oleks olnud ausam, kui publik piirdunuks kursuslaste perekonnaliikmete ja tuttavatega. Ikka käiakse ju koolis lapse laulmist või tantsimist vaatamas, edusammude üle rõõmustamas.

Kangro lavastus toob esile tõiga, et me kipume teatritudengeid üleliia ja ilmaasjata fetišeerima kõiksugu „Lendude“ saadetega rahvusringhäälingus ning muu ahhetamise ja ohhetamisega.³ Seda teeb otsast ka tegelikult Valme, kes kõigest oma kriitikast hoolimata poetab justkui noorte näitlejate kriitikataluvuses kahtlevalt, et „lennu sünergia on super“. Ühestki seni nähtud kursuse lavastusest viimast küll väita ei saa. „Lendude“ sarnaselt näis lavastuse eesmärk olevat sissevaate pakkumine kursuse siseatmosfääri. Et näitlejate välja pakutud materjal ilma suurema tsensuurita, õilistamata kujul publikuni jõudis, nõudis ilmselt ka toimetaja rollis olnud lavastajalt veidi külma närvi.

„Koguduse“ näitekunstilisest haprusest on kahju, sest Kangro on suutnud luua mõjusa, nupuka installatiivse raami, mis tekib juba ainuüksi veidrast ruumilise ebamäärasuse kogemusest. Lavastuse ruumilahendus surub näitlejad ja publiku olukorda, kus nad on sunnitud jagama ruumi, mille kohta ei saa öelda ei lava ega saal. Kogu lage ühtlaselt kattev valgusti valgustab kõik selles ruumis viibijad ühtlaselt välja. Kõik on ses ruumis võrdsed, puuduvad tehnilised vahendid või piirded, mis eristaksid näitleja selles ruumis vaatajast, võimustaks üht või vaigistaks teist. Jälgisin hoolega kogu etenduse aja publikut, kuidas selles olukorras reageeritakse, kui näitleja selja tagant läheneb, siis äkki lähedale astub ja hakkab midagi sõbramehelikult rääkima: keegi ei läinud krampi, kuulati stressivabalt, huvitatult ja lahkelt, isegi kui see, mida räägiti, ei olnud väga sisukas. Publik sai vähemalt sellel etendusel, mida külastama juhtusin, oma ülesandega väga hästi hakkama.

1 Valner Valme, Kui sul on üks pann, siis teedki elu aeg ühte toitu. – ERRi kultuuriportaal 1. VI 2017.

2 Pikad, enesekesksed sissejuhatused arvustusele on tavaliselt märk, et kirjutaja on nõutu, et tal pole tegelikult (soovi või vajadust) midagi lavastuse kohta öelda ja seetõttu otsitakse võimalust toimetajale lubatud tähemärkide arv nui neljaks kuidagi täis saada.

3 See noorsugu eksitav ja aasta-aastalt üha võltsimalt, iganenumalt mõjuv saade tuleks kiiremas korras ära lõpetada.