Kohaloleku kunst

Tõnu Õnnepalu

Teekond XIII. Teatrireisikiri Läheb kord üks munk Tiibetis lihuniku juurde (seal kandis pole Buddha mungad tingimata taimetoitlased). Vaatab mureliku näoga, kuidas lihunik loomakeret tükeldab. Lõige siit, lõige sealt, tükk siit, tükk sealt. Ei tea, milline see neist ka hea tükk on?„Kas see on ikka hea tükk?”Lihunik vaatab imestunult mungale otsa, isegi tema suur raske liharaiumisnuga peatub õhus ...

***
Aga jätamegi lihuniku noa õhku ja tuleme veel kord, viimast korda, tagasi mu retke juurde läbi Eesti teatridžungli – kõigi nende nähtud tükkide juurde. Arvult on neid sadakond ja midagi on kõigis olnud head. Absoluutselt kõigis. Ka kõige kondisemates ja lahjemates, ka neis, kus polnud muud kui puhas pekk. Midagi ikka. Millekski. Kui vaid leiad sellest paarist teatritunnist kas või ühe hetke, milles olla kohal. Kas või ühe millisekundilise žesti, kas või pool sõna. Kas või selle ülemineku, kui valgus läheb maha ja midagi (jumal tänatud!) pole enam näha.
Mitte et halba kunsti polekski. On – ja kuidas veel! Ja ta on täpselt sama halb kui kõik muu halb, mis inimesed teevad. Noh, võib-olla vahel süütum, sest ikkagi ainult kunst. Aga vahel ka üldse mitte nii süütu, sest ikkagi kunst, sest ikkagi mõjuv. Ka halval kunstil on mõju. Halb mõju. Ja teater on, vähemalt mulle, üks mõjuvamaid kunste üldse. Isegi kui teatriõhtu jätab võrdlemisi ükskõikseks, jääb ta ometi meelde. Kõik need sada tükki on mul meeles, nii hämmastav kui see ka pole. Teater on ju kohtumine inimestega. Mõnes mõttes küll üldse mitte vahetu, sest see teine inimene seal laval isegi ei pruugi teada, et ta sinuga kohtub. Aga mõnes mõttes – ja osalt just sellepärast – ka väga vahetu. Inimene on laval ikka natuke rohkem alasti. Hingeliselt. Ja keda huvitab see inimhinge alastivõtmine, see tähendab, keda huvitab inimene ja tema ise, sellele teater ikka mõjub. Nii või naa.
Teater on ka üks väheseid kunste (nagu elav muusikagi), mida luuakse samal hetkel, kui vaadatakse ja kuulatakse, mille loomises ka tühise kunstitarbijana teataval määral osaletakse. Osaled nii kõrges kui ka madalas. Saad teataval määral kaassüüdlaseks. Päris puhaste käte ja terve nahaga ei pääse teatrisaalist keegi.
Minult on selle hullumeelse teatritalve (ja -sügise ja -kevade) jooksul mitu korda küsitud, et kuidas ikka on võimalik vaadata õhtust õhtusse nädalate viisi teatrit. Mis mõte sellel on? Muidugi pole sellel mingit mõtet. Vaadates nädalas seitset etendust, ei saa teada seitset suurt tõde. Heal juhul ühe väikese, ühe niisuguse nädalatõe. Kui ei juhtu just olema eriline nädal su elus. Ja ühes aastas saab teada täpselt nii palju, kui ollakse valmis ja suuteline teada saama, mitte nii palju, kui kokku loed, vaatad ja kuulad. Teadasaamisest on puudu ju alati väga vähe (aga see väga vähe on ühtlasi lõpmata palju, kui seda ei ole). Nii et mis puutub kunsti, siis mõnigi kord võib täiesti keskpärane kunst viia millegi taipamiseni, sest ütleb sulle ühe õige asja õigel hetkel. Ja suur kunst jääb tihti mõjutuks. Tajud küll ehk ta suurust, aga see on ka kõik. Mis minul sellega pistmist on? Kui minus endas seda suurust praegu ei ole.
Jah, kohalolek. Teater on ju vaid illusioon. Üks võltsmaailm ja võltselu, mis meie silme all luuakse ja hävitatakse. Ometi on temas üks reaalne võimalus. On võimalus tegelikult seal kohal olla, olla tegelikult kohal selles, mida tegelikult pole. Olla tegelikult seal, kus sa tegelikult pole. See on üks kogemus, mida inimene elus vajab ja otsib ja igatseb. Selles on teatri tohutu jõud. See on võimalus iseenda tegelikkusest hetkeks kõrvale astuda, näha selle võltsust. Näha oma tegeliku tegelikkuse võimalikkust. Lõppude lõpuks selle nimel need imelised olendid, näitlejad, seal meie ees vaeva näevad, murravad oma keha ja südant, elavad läbi kõike seda illusoorset, mida poleks ju üldse vaja läbi elada. Jah, kui me vaid oskaksime elada ilma seda läbi elamata.
Igatahes olen ma nüüd, oma ekspeditsiooni (või palverännaku, kes teab!) viimase teatriõhtu eelõhtul – istudes siin Tartu Pepleri tänava vana ühika uue akna all, vaadates kevadisi vihmapiisku aknaklaasil, aknast paistvaid Tartu maju, Tartu puid, Tartu taevast ja Tartu vareseid, ühesõnaga, olles taas kord ühes hommikus eikuskil – tänulik kogu selle teekonna eest ja selle hommiku eest eikuskil, kuhu ta mind on toonud. Või viinud.
Ma ei oleks ju võtnud niisugust teed jalge alla omal algatuselt või niisama – et vaataks lihtsalt hästi palju teatrit, vaataks, mis see siis minuga teeb. Kunstitarbimise buliimiat pole ma iial mõistnud, kunstitegemise buliimiat küll. Paraku liigagi hästi. Neid maniakaalseid sööste, mida sooritatakse loomingusse, endast välja, kaugele tundmatusesse. Jumala üksildasele merele, millest räägib Rumi. Nende sööstude eest olen tänulik, ka siis, kui neid on sooritanud teised, kui ma näen, et nad on. Ma ju tean, kui valusad nad on, täiesti hoolimata sellest, kas tulemus on hiilgav või keskpärane. Need sada teatriõhtut olid sada korda ühte ja sedasama kogemust, kohtumist inimestega, kelle kannatust ja rõõmu ma natuke tean, sest see on kunstitegemise kannatus ja rõõm. Ega ma ei tea, miks ma pidin sada korda vaatama just seda, miks nägema seda nii paljudel erisugustel näitlejanägudel, vanadel ja noortel, hingestatutel ja vähem hingestatutel, naiste nägudel ja meeste nägudel ja vahel isegi vaid kehadel, kui nägusid katsid maskid. Vahel isegi vaid häältes, kui lava oli pime. Ei tea, miks meile seda inimesehäält ja inimesepilku, seda teise inimese tegelikku kohalolekut nii kangesti vaja on? Kas sellepärast, et me ise nii harva oleme kodus, iseenda juures, rahus ja arusaamises?
Millalgi poole tee peal juhtus ka see, et märkasin, kuidas ma mingil perverssel moel naudin etendusi, mis mulle üldse ei meeldi, et mul polegi peaaegu kunagi teatris igav. Seda ma poleks küll endast oodanud. Muidugi on naudingul ja naudingul suur vahe. Halvad naudingud on need, mis meid hävitavad, head, mis aitavad jalule ja ehitavad üles. Vaadata nädal aega järjest kehva teatrit on tegelikult väga kurnav, võib viia küllalt suure energialanguse, põhjendamatute masendushoogudeni, taas pinnale ujuvate enesetapumõteteni. Aga siis, hops, üks ilus, üks tõstev etendus – ja hõljud jälle koju viisteist sentimeetrit sillutisest kõrgemal, jälle oled endale täiesti talutav inimene. Ja elugi, mis tal siis nii viga on?
Ometi kahtlen, kas oleksin kõigile neile palveteekonna vintsutustele vastu pidanud (ma pole kõige pingetalujam inimene ja näitlejate ülikõrge pingetaluvus äratab minus piiritut imetlust), kui mul poleks tarvitada olnud kahesugust kütet, kahte erilaadset dopingut. See teine ja see võimsam oli muidugi teatritegemise doping. Ilma selle kahe kuuta, kui sai teatrisse siseneda ka hommikupoolikuti ja tagauksest, poleks ma vist sellele õhtust õhtusse vältavale vaatamismaratonile vastu pannud. Oleksin vist mürgiseks ja õelaks läinud. Oma tüki lavaletuleku valule ja vaevale (ja rõõmudele) kaasaelamine teeb kahtlemata leplikumaks vaatajaks, kuigi ka terasemaks vigu märkama. Või noh, jah, vigu! Kunst ja elu vigadest ainult koosnevadki. Ainuke andestamatu viga on teha võõraid vigu, mitte teha enda omi. End maha magada, kui tsiteerida poeeti. Ja näitlejat.
See oli, muide, üks kummalisemaid kohtumisi. See kohtumine Alo Kõrvega Juhan Viidingu isikus või Viidinguga Alo Kõrve isikus, kuidas, ma ei teagi. On ikka saatus, see näitleja saatus, mõtlesin seal teatri- ja muusikamuuseumi pisikeses saalis kõigi nende hallipäiste daamide keskel istudes (Viiding, kui ta elaks, oleks ka juba hallipäine härra), Variuse etendusel. Muidugi on rolle igasuguseid, kurjade ja heade, sümpaatsete ja vastikute omi. Aga mängida teist, surnud näitlejat … Ja kuigi Kõrve Viiding sarnanes tolle Juhaniga, keda ma isiklikult aastate tagant mäletan, vaid mõnede väliste, kuigi väga täpsete maneeride poolest (aga maneeridki pole iial süütud, sest alati peegeldavad need midagi sisemist!), juhtus nii, et too tegelaskuju kuidagi tõrjus mu mälust välja tolle kunagi elanud inimese (keda ma ka väga lähedalt ei tundnud). Nüüd ma ei teagi enam, keda ma mäletan.
Või mida ma mäletan sellest lõputust teatriliturgiast? Kui võtan ette kavalehtede laialivajuva virna, tõmban sealt huupi ühe, siis, jah, muidugi ma mäletan seda tükki! Lavapilti, tegelaskujusid, mingeid stseene, repliike, valgusi. Mingeid tulekuid ja minekuid teatrisse, sõite teistesse linnadesse, öömajasid ja und või unetust. Kõike. Aga kui panen silmad kinni ja mõtlen nende saja etenduse kui ühe teekonna peale, siis jookseb silme eest läbi vaid peotäis eredaid pilte. Ma tean, et mõne aasta pärast on neistki alles veel mõni ja ükskord pole ühtegi. Teater on kaduv kunst ja see on ühtlasi tema suurim sõnum ja õpetus. Kõik need meie elu jooksul kogutud elamused ja arusaamised, tõed ja armastused on nagu peotäis münte, mis Rakvere „Leegionäride” lõpus Tarvo Sõmera sõrmede vahelt lavale pudenevad, kaotades selsamal hetkel oma väärtuse.
See teatri kaduvuseõpetus on tähtis mitte niivõrd kaduvusetõe enda pärast (lõpuks on see ju vaid üks banaalne tõde), kuivõrd kaduvusetõe teise külje pärast: selle tähtsuse pärast, mille kaduvuse ja illusoorsuse äratundmine annab olemisele seal ja selles ja siis, kus ja millal ja kes me oleme. Teater on väike elu ja elu on suur teater ja mõlemad on lõpuks üks suur kohaloleku kunst.
Nojah, teatris on see lausa termin, kohalolek, presence, millega mõeldakse enamasti lavalist kohalolekut, seda, et näitlejad, kogu ansambel oleksid nii palju kui võimalik kohal selles, mida nad parajasti kehastavad ja teevad. See on muidugi kõige alus ja algus. Kui seda pole, pole midagi. On lihtsalt lavaline tegevus, heal juhul pisut värvikat meelelahutust. Tõeline lavalise kohaloleku teater on mu meelest Von Krahl. Leiget ja lõtva mängu seal juba ei kohta! Ja see kohaloleku jõud haarab alati kaasa. Kõige kaasahaaravam etendus võib-olla üldse oli Kerttu Moppeli „Bloody Mary”. Haaras kohe täiega. Ainult ma polnud kindel ja pole tänini, kas see koht, kuhu ta kaasa haaras, oli just see, kuhu mul oli tahtmist või vajadus minna.
Kunst algab ju õigupoolest alles sealt. Sealt, kus lavaline kohalolek on saavutatud, lõtvus, uimasus ja eelarvamuslik puisus maha raputatud, vererõhk 160 ja rohkem. Alles sealtmaalt saab tähenduslikuks küsimus, miks ja kus ja mida. Mida ütleb see, mida me teeme kõigepealt meile enestele ja siis nendele inimestele, kes siin selles linnas ja nüüd sellel aastal meid vaatama tulevad? Mis on meil endale öelda – ja neile?
Sõnumi selguse ja puhtuse koha pealt pole muidugi Theatrumile võrdset. Sinna minnes ei tule kunagi karta, et sind kostitatakse mingite pooltooreste, pooltobedate ideedega, mis põhjustavad vaimseid seedehäireid. Mujal kuskil selle peale nii kindel olla ei või. Kuskil? Jah, iga teater on üks kindel koht, mitte niivõrd isegi maja (kuigi Eestis nad enamasti samastuvad majaga), kuivõrd üks vaimne koht. Ühes teatris saab teha ainult ühte teatrit. See on seadus. Ei aita siin ussi- ega püssirohi, ega isegi uus kunstiline juht. Kui ta just ei ole niisugune titaan, kes endise täiesti hävitab ja varemetele uue loob (see revolutsioon ei möödu iial inimohvriteta). Aga muidu võib enam-vähem kindel olla, et ühte teatrisse minnes näed seal seda, mida ikka. Kas paremas või halvemas variandis, aga ikkagi. NOs näed NO-teatrit, Draamas Draamateatrit. Tõsi, suurte repertuaariteatrite sees võib ikka vahel ka veidi teist teatrit teha – ja tehakse ka. Vahetevahel toimib mõni nende väike lava direktsiooni lahkel õnnistusel nii-öelda vabalavana. Aga mitte siiski täiesti. Nii nagu üks näitleja on tugev milleski ühes, on ka üks teater. Kui tahad teha või näha teist teatrit, pead otsima seda mujalt. Või tegema uue.
Eks teater ole alati olnud ka võimaluste leidmise kunst. Teatrit saab teha väga suure raha eest ja saab teha ka üldse ilma rahata. Eestis on teatritegemiseks vist päris head võimalused loodud, aga kunstiga on paraku nii, et ennem sünnib ta võimaluste kiuste kui tänu võimalustele. Vaese teatri nagu ka vaese rüütli ideaal elab igavesti. Kuigi mulle südamest meeldib suurejooneline, ooperlik, külluslik, suur teater (mille elavakssaamise ime meie suurtel lavadel on kahjuks haruharv sündmus), kuulub mu hing muidugi väiksele ja vaesele. Minu vaimusilmas ei hoia vaese teatri räbaldunud lippu keegi nii rüütellikult kõrgel kui VAT-teater. Sellele teatrile mõeldes kerkib mu silme ette alati üksik kauboi, kes ratsutab läbi punase preeria. Miski, mis tal on, ei kuulu talle: ei hobune, sadul ega isegi püss. Võib-olla vaid higine särk ja võidunud kaabu. Ja süda, mis kõige tähtsam.
Jah, aga kui oled mõistetud ja sündinud tegema teatrit väikeses kohas, väiksele rahvale, Eestis, Rakveres, Viljandis, Pärnus? Siis teed seda seal. Sellele rahvale. Sellele maale. Kõige kindlamini oma maal kohal olev teater on kindlasti Rakvere oma. Juba kohamaagia on seal võimas: muistne asulapaik, siis klooster, siis mõis, siis teater. Mäe peal iidse Viru riigi kohal, mis kindlasti on vanem ja väärikam riik kui ükski Eesti. Mingi imenipiga (pigem küll vist suure järjekindlusega, aga järjekindlus on kunstiasjades alati tähtis võti) on sellel väikelinnateatril õnnestunud saavutada oma väikelinnas ja kogu Viru kuningriigi piires tõeline kohalolek ja armastatus. Sinna minnes tunned alati, et külastad auväärset paika. Kõigi võimatuste kiuste tehakse seal mõnikord täiesti üllatavat teatrit. Isegi luuleetendused on välja müüdud.
Eks üllatus olegi lõpuks see, mida me teatrisse otsima läheme. Mis siis, et läheme sinna kindlate ootuse ja paraku ka eelarvamustega ja et paraku enamasti saavad need ootused täidetud ja eelarvamused leiavad veelgi tuge. Kuni ikkagi tuleb üks õhtu, kui neist loobuma pead. Kui satud olema – ja täiesti kohal olema – milleski, mis keerab su ootuse kummuli nagu vana roostes pesukausi ja teeb su eelarvamused, su tõekspidamised täiesti naeruks. Kohe nii et hah-hah-haa! Ja nutuks. Ja siis …
Siis oled omadega jälle alguses. Aga pole midagi paremat ega midagi hirmsamat kui olla alguses. Need on need teatritükkide suured lõpud, mis võivad kõik pea peale keerata. Nagu see, kui Ülle Kaljuste seisab „Aiamaja” lõpus üksi eeslaval ja ütleb: „Kui ma olin väikene tüdruk.” Need on tüki viimased sõnad. Kui ma olin väikene tüdruk. Ja mingi ime läbi need sõnad muudavadki ta väikeseks tüdrukuks. Ime läbi, mis ainult teatris on võimalik. Ja elus. Kõik algab otsast peale.
Nii et kuigi ma teen siin kokkuvõtet ja kirjutan justkui aruannet Akadeemiale, kuigi mu töö on peaaegu tehtud ja nimekiri koostatud, ega ma ju ei tea. Vaadates ja kuuldes seda vastu akent rabisevat Tartu kevadvihma, mis sajab sellesse hommikusse, nagu ta sajab elu kõigisse hommikutesse, mil sa ärkad kusagil mujal, ei kuskil – ega sa ju ei tea. Enne kui pole öeldud viimase tüki viimane repliik, enne kui sinult pole võetud su viimaste tõekspidamiste viimast peenraha – ei, keegi ei võta seda sinult, sa lased selle ise peost maha kõliseda –, enne ei tea sa ju midagi. Enne oled ikka alles alguses. Enne, kui taipad, et olla kohal, on olla täiesti eikeegi eimillalgi eikuskil. Olla. Ja siis mitte.

***
Ah jaa, et mis siis lihunik mungale vastas? Noh, kindlasti te teate seda juba ammu. Ta vastas, nuga endiselt õhus, ilme siiralt imestunud:
„Kõik tükid on head tükid.”
Ja munk?
Munk sai aru.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming