Kohtumine kommunistiga

Jaan Tooming

Oma rohkem kui pool sajandit kestnud elus olen pidanud taluma mitmeid kommunistebolševikke. Kõige markantsem neist on olnud  muidugi Kaarel Ird. Kui ma 1969. aastal Vanemuise teatrisse tulin, oli Ird juba 60aastane. Ma ei teadnud tema minevikku, polnud näinud tema lavastusi ega lugenud tema kirjutisi. Tegelikult pakkus mulle huvi töötada koos Evald Hermakülaga, kellega varem olime ühiselt teinud Suitsu õhtu ning kelle telelavastuses „ Armastus, armastus” mängisin peaosa. Ird oli haiglas, kohtusimegi seal. Jalutasime väljas. Mul pole enam meeles, mida ta rääkis,  kuid kõne all oli minu tulek Vanemuisesse. Leppisime kokku, et sügisel 1969 lavastan Kitzbergi „Enne kukke ja koitu”, mis lõpuks sai pealkirja „Laseb käele suud anda”. Selle näidendiga algas mu lavastajatee.       

Enne Vanemuisesse tulekut ei teadnud  ma sellest teatrist midagi. Selleks, et valida oma lavastusse näitlejaid, vaatasin mitmeid etendusi. Nii tutvusin Evald Aaviku, Raine Loo, Herta Elviste, Ants Anderi ja teiste näitlejatega – neist said Vanemuise aastatel mu kaaslased. Minu esimesest lavastusest jättis meeldiva mulje Lembit Eelmäe, kuid tookord ma veel ei aimanud, et temast saab mu tulevaste lavastuste peaosatäitja. Irdiga polnud meil küll mingit suulist ega kirjalikku lepet selle kohta,  et mängin edaspidi osi, mida antakse, ja lavastan, mida tahan. Aga nii kujunes see välja küll. Ei tundnud me sugugi end sel ajal orjana, nagu ütleb Tooming Hermakülale Ivar Põllu lavastuses „Ird, K.”. Õnneks olid ka rollid talutavad, välja arvatud muidugi Jakobsoni tendentslik „Elu tsitadellis”, Leonovi „Vallutusretk” ning Gorki „Jegor Bulõtšov ja teised”. Jaan Krossi tõlgitud Madachi „Inimese tragöödiast” kujunes aga 1971. aastal võidukäik Ungarisse.  Olin väge täis ega hoolinud oludest. Muidugi, mind päästis ka tutvus Uku Masinguga, sest mul oli võimalus võrrelda: ühelt poolt bolševik Ird ja teiselt poolt teoloog Masing.   

Uku Masingult õppisin ma palju, Irdi ma lihtsalt  talusin kui inimest, kui teatrijuhti, kes võimaldas mul teha huvitavat tööd. Räägitakse, et Ird „lasi poistel möllata”. Ei möllanud me midagi, me tegime loomingulist tööd, ning arvan, ega Ird nii loll ka olnud, et poleks taibanud meie tegude olulisust. Venemaa kriitikud ja noored teatritegelased tormasid meid vaatama ning Ird eputas meiega. Irdi flirtimine Vene võimuga oli loomulik, kui mõelda tema bolševikumentaliteedile. Tuginedes vene kriitikutele  ja võimule, sai ta nähtavasti suruda läbi ka seda, mis teistel ei õnnestunud. Küllap ka uue teatrimaja ehitamine läks tal korda tänu oma bolševikustaatusele. Hermaküla kirjutas hiljem, et Ird oli väga hea lavastaja. Mina nii ei arva. Püüdsin ta lavastusi vaadata, aga need tundusid nii igavad, et ma ei suutnud ühelgi korral lõpuni saalis istuda. Samuti ma arvan, et näiteks „Tagahoovis” oli suuresti mõjutatud Priit Põldroosi  lavastusest, mida Ird oli omal ajal näinud. Irdi ei saa nimetada näitejuhiks, sest tema proovis näitlejaga koos rääkimine ja intonatsioonide dikteerimine oli igasuguse tõelise näitejuhtimise vastand. Ird oli repetiitor, mitte lavastaja. Praegu on repetiitorid (ja olid ka Irdi ajal) balletilavastuste juures tantsijate drillijad. Muidugi, Ida teatris tehti ka sellise meetodiga vägevaid tegusid, kuid siis pidi repetiitor olema absoluutse kuulmisega ja väga hea  näitleja. Kas Ird oli seda?       

Jah, Ird elas päevad läbi teatris, tellis kõiki tolleaegseid ajalehti, kasutas psühhotroopseid tablette; ta oli peaaegu pidevalt meeleolus, mis tihti kasvas raevuhooks. Mind on pannud järele mõtlema Uku Masingu abikaasa Eha Masingu ütlus, et Ird on intelligentne. Mind vaevab siiani, kas ta mõtles seda irooniliselt või tõsiselt. Kuigi peab tunnistama: endine maalripoiss oli suutnud end harida korralikult eesti teatrit ja kirjandust tundvaks  isikuks. Aga ega ta peale teatri ja marksismi suurt midagi rohkem teadnud ka. Kes oleks Ird praegu? Ilmselt keskpärane kunstnik, aga võib-olla hoopis mõne ehitusfirma edukas juht. Selliseid mõlgutusi äratas minus Ivar Põllu komponeeritud, kokku kirjutatud ja lavastatud „Ird, K.”, mis äsja võitis mitu teatri aastaauhinda. Tõepoolest irooniline, peenelt irooniline lavastus, mis ei lasku groteski. Ka traagika on antud läbi  iroonia prisma – ja see teeb etendused kaasakiskuvaks.     

Peaaegu pidevalt tahaks muiata ja naerda, imestama paneb aga see, kuidas lühipiltidest saab lõpuks kokku kena tervik. Näitlejate mängustiil on uuel tasemel. Pole just kerge mängida irooniliselt, siin pole mingit Stanislavski psühholoogilist realismi, on tüüpide ere ja meisterlik kujutamine, ja me naerame, hoolimata sellest, et oli ka aegu, mis olid karmid, kuid see tulenes rumalusest. Ja kui me rumalate võimu üle ei naera, siis  oleme vangid, ühiskonna vangid, ja see ahistab meid.   

Lavastus „Ird, K.” näitab selgesti, et nii  nagu tehti teatrit Irdi moodi, see teater püsima ei jää, tulevad noored, kes püüavad leida uut nii hingele kui ka meelele. Siit iroonia mineviku suhtes, iroonia, mis vabastab naeru kaudu, et ei korduks aeg, mis hävitab loovuse ja rõõmu. Et ei korduks aeg, kui võimul on rumalad ja võimuahned hullud. Selle uue teostamiseks soovin Tartu Uuele teatrile loomingulist väge.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming