Kohtumised tubakapoes

IIRIS VIIRPALU

MTÜ Rabarebased tantsulavastus „Suitsune transs tinapaberis“, koreograaf Karoline Suhhov, dramaturg Sven Sander Paas, helikunstnik Judith Parts, valguskunstnikud Mari-Riin Villemsoo ja Karolin Tamm, kunstnik Madli Liiva, grimmikunstnik Elsa Levo, videokunstnik Rommi Ruttas, visuaalide looja Kerttu Kruusla. Laval Kai Valtna, Kristian Põldma ja Helle Mari Toomel. Esietendus 31. V Viljandi Valges saalis.

Teatav üksindus, äralõigatus õhkus tegelaste emotsionaalsest spektrist. Samas ka suutmatus teisega kontakti leida. Pildil Kristian Põldma.

Teatav üksindus, äralõigatus õhkus tegelaste emotsionaalsest spektrist. Samas ka suutmatus teisega kontakti leida. Pildil Kristian Põldma.

Kerli Rannala

„Suitsune transs tinapaberis“ on Karoline Suhhovi esimene täispikk tantsulavastus. Et tööl on konkreetne algmaterjal ning tõukeandja – Fernando Pessoa „Tubakapood“ – , võib lavastust vaadata ka omamoodi meediumitevahelise tõlkena, kus verbaalsest tekstist on tantsu­teksti üle toodud atmosfäär, narratiivne liin ja põhitonaalsus. Konkreetsel kirjandusteosel ja ajaloolisel kontekstil põhinev tantsulavastus on kohalikul etenduskunstimaastikul pigem harv nähe ning antud juhul on püütud tabada koguni ajaloolist olustikku, millele viitavad nii kujundus kui ka kostüümid. „Tubakapood“ on niivõrd tihe tekst, kus pealegi vaetakse eksistentsiaalseid teemasid, et samalt teemapüstituselt loodud lavastusel on tõenäosus alla jääda ning mitte kanda edasi Pessoa loodud kujutlusi olemisest ja olematusest, illusoorsusest, ajast ja saatusest. Suhhovi lavastus põhineb samalaadse atmosfääri ja tunnetustasandi loomisel, samas oleks lootnud näha veidi enam üllatusmomente või pöördeid just lavastuslikus plaanis, mis oleks enam tõstnud esile Suhhovi kui koreograafi ja lavastaja enda individuaalset ja isikupärast maailma.

Oma narratiivse ja dramaturgilise lähenemisega ning selgelt välja joonistatud karakteritega meenutab lavastus traditsioonilist tantsuteatrit. Rõhk on karakterite emotsionaalse maastiku peegeldamisel, nende omavaheliste suhete koreograafilisel väljendamisel. Silma paistavad mikrožestid, mis loovad pinge liikumisfraaside vahel, pilguvahetused, teatav žestiline vaoshoitus. Alguse ühisele unisoonis mööda ruumi liikumisele lisandusid hiljem eraldiseisvad momendid ning kohtumised laua ääres. Kesksel kohal ongi erineva tausta ja saatusega inimeste sümboolne kohtumine keset ruumi asetseva laua taga. Koreograafia seisneb suuresti pisikestes liigutustes (vee kallamine, kukkumine, käe asetamine lauale, püsti tõusmine, istumine) ja minimalistlikes kahekõnedes, kus osapooled tunduvad üksteise motivatsioone ja seisundeid kompivat. Igaüks neist on aga sulgunud oma (üksinduse)mulli, tegeletakse pigem sise- kui välismaailmaga. Vaatajal on samuti kohati keeruline sellesse maailma ligi pääseda: näha on see, mis toimub pinnal, ning üksikud plahvatusmomendid, kuid algimpulsse ning tegelasi liikuma panevate jõudude vahekorda võib säärase suletuse juures vaid aimata. Nii jäävad mõned momendid tegelaste endi vahele ega jõua lavalt päriselt vaatajateni.

Üldmulje loovad kordused ja rütmilisus, koreograafias on head sisemist tempot ja rütmi, mis annab piisavalt õhku ja ruumi suurema amplituudiga liikumise vahel ning tõstab esile ka väikseimad žestid. Nii saab lavale lähedal istuv publik näha muutusi pilgusuundades, pingelahendusi klaasikõlksatuses. Kohatise absurdi ja vastuolude kaudu toob liikumine esile Pessoa poeemi kahtluse, ükskõiksuse ja minnalaskmise meeleolu, luues pildi inimese tegudest, tahtest ja motivatsioonidest kui ette hääbuma määratud nähtustest. Teatav üksindus, äralõigatus õhkub tegelaste emotsionaalsest spektrist. Samas ka suutmatus teisega kontakti leida. Õhus on vastuolud, nähtamatud jõujooned, kõike läbib ka kerge kammitsetus, emotsioonide vaoshoitus, mis päädib aeg-ajalt võtmemomentidega, kiirete ja teravate liigutustega, mis vallandavad kogutud pinge.

Karakteriloomele ja lavastuse kulgemisele on dramaturg Sven Sander Paasi kaasamine kindlasti kasuks tulnud. Kuigi tantsulavastuse dramaturgia erineb klassikalises mõttes dramaturgiast, on selle puudumine või läbimõtlematus siiski praegustes tantsulavastustes tihti teravalt tuntav. Konkreetse motiivi või teema areng ning selle väljendamine publikule jälgitaval viisil on oluline ka lavastustes, kus verbaalset teksti ei kasutata ning nii tegevus, kontseptsioon kui ka narratiiv (selle olemasolul) kanduvad edasi vaid koreograafia tasandil ning liikumise ja ruumisuhete kaudu.

Suhhovi lavastus eristub mitmetest sel kevadel etendunud noorte koreograafide töödest just oma selge algmaterjali tõttu, ning Pessoa teksti, lavastuse dramaturgia ning liikumise vahele loodud pingevälja poolest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht