Kõik on korras Kreeka riigis

VEIKO MÄRKA

Pärnu Suveteatri „Minu pere ja muud loomad“. Mängivad Piret Laurimaa, Sepo Seeman, Olavi Kõrre, Tiit Palu, Enel Seeman, Johannes Seeman, Marta Seeman, Karolin Kõrre, Juuli Kõrre ja Nora Liis Palu. Esietendus 17. VII Pärnus Kuninga 24 sisehoovis.

„Minu pere ja muud loomad“ on andekas ja hoogne segu päevapoliitilisest satiirist, südamlikust armastusloost ja Kreeka etnograafiast.

Gerald Durrelli samanimelise teosega ei seo seda aga küll peaaegu miski, välja arvatud see, et Kreekasse saabub põhja poolt pärit üksikema koos mitme lapsega. Ka mõned kohalikku olustikku iseloomustavad kujundid tulevad raamatu teksti üle lugedes tuttavad ette. Näiteks: „Nad pidasid lugu tema aususest ja sõjakusest, üle kõige aga jumaldasid tema ehtkreekalikku põlgust ning kartmatust igasuguste bürokraatiaavalduste suhtes.“ Või: „Tapmise eest saab kolm aastat ja dünamiidiga kalapüüdmise eest viis aastat.“ Loomade teema peaaegu puudub. Üldise meeleolu poolest leidub lavastusel paralleele pigem kahe üldtuntud filmiga: Mihalis Kakogiannise „Kreeklane Zorbas“ (1964) ja Robert Wise’i „Helisev muusika“ (1965).

Lavastuse telg keerleb eestlaste ja kreeklaste isiklike, kultuuriliste, ajalooliste, olmeliste ja paraku ka finantsmajanduslike erinevuste ümber. „Meil Eestis on igal korralikul mehel oma amet.“ – „Meil Kreekas on igal korralikul mehel oma eesel.“

Termin „koguperelavastus“ kõlab kultuuri kontekstis suure ohu märgina, sellest hullem on ilmselt ainult „koguperefilm“. Sest „kogu pere“ all mõeldakse tegelikult selle kõige madalama vaimse arengutasemega liiget (kes ei pruugi sugugi olla mudilane, vaid näiteks ka lakkamatust autoküürimisest ja muruniitmisest juhmistunud pereisa). „Minu pere ...“ ei valmista pettumust selleski suhtes. Usutavasti saavad ka mudilased enam-vähem aru kõigest, mis lavastuses sünnib, kuid selle sõnum on mõeldud eeskätt täiskasvanuile: laske end lõdvaks, ärge tõmmelge, võtke elu muretult nagu kreeklased. 1+1 ei ole kunagi 2, vaid natuke või isegi palju rohkem. Kuradile tasakaalustatud eelarve ja Moodyse A1 reiting, kui nende nimel peab loobuma elunautimisest.

Kusjuures need naudingud on lavastuses väga lihtsad ja inimlikud: hea toit, hea vein, hea naine/mees, hea tuju, hea paat, millega kalal käia. Kõik selle võib saavutada ka siinsamas Eestis – tuleb vaid majandusministeerium tormijooksuga ära võtta. Isegi Spyrose arvamus naaberrahva makedoonlaste kohta, et viimased on nii laisad, et hommikul voodist tõusmine väsitab neid sedavõrd, et peavad kohe toolile istuma, sarnaneb keskmise eestlase arvamusega lätlastest.

Lapsed tuiavad lavastuses küll kogu aeg laval, kuid ei häiri eriti üldmuljet, mõjudes pigem dekoratiivselt kui tüütult. Küllap ka seetõttu, et vanuseline diapasoon on küllalt lai, hinnanguliselt 6–14. Mari Maasika ja Spyrose esialgse maailmavaatelise antagonismi ja järkjärgulise hingelise lähenemise liini ei varjuta nad kuidagi. Habemega ja labased, lapspublikule suunatud naljad puuduvad. Peaosalised Sepo Seeman ja Piret Laurimaa mängivad ilmekalt välja rahvusliku temperamendi erinevused. Teine jääb paratamatult kahvatumaks, sest mängib ikkagi „iseennast“, seda enam pääseb aga maksvusele Seemani terviklik ja kaasakiskuv mäng. Tekst on napp, kuid efektne, lastele arusaadav, ent täiskasvanuid pole alahinnatud – võib öelda, et armsalt naiivne. Mari: „Tuleb säästa halvemateks päevadeks.“ – Spyros: „Aga järsku tulevad hoopis paremad päevad?“ Spyros: „Teil on ilusad käed.“ – Mari: „Teil on ka ilus … eesel.“ Mari: „Jõudu tööle!“ – Spyros: „Mille eest!?“

Märkimist väärib Spyrose loominguline lähenemine Eesti köögile: hommikune kaerahelbepuder on jälk („Mis need lapsed teile teinud on?“), sama puder koos Vana Tallinnaga juba hoopis parem. Mind ei üllatanud, et sellised tegevuse käigus olulised sõnad nagu „sünergia“ ja „empaatia“ on pärit kreeka keelest, aga et kokamütsi valge värv samuti, see küll.

Näidendi põhiidee võtavad kõige paremini kokku laulusõnad:

„Kõik mu ümber lauluks muutub,

mida vaatan, mida puutun.“

Nii hakkabki nõustajana Kreekat abistama saadetud eestlannast eurobürokraat pikapeale mõistma: „Palju lõbusam on elada siis, kui kõik on suhteline.“ Olavi Kõrre esitatud kreeka rahvaviisid andsid lavastusele rütmika, kuid diskreetse tausta.

„Minu perele …“ kui lavastusele pole midagi ette heita, kuid üldises kultuuriruumis mõni aspekt siiski häirib. Eestlaste ja kreeklaste kardinaalne erinevus, kui esimesed usinalt tööd rabavad ja makse maksavad, et teised saaksid muretult elu nautida, on nii sügav, akuutne ja värvikas teema, et vääriks tunduvalt mahukamat käsitlust kui kahe näitlejaga, ohtralt muusikaga pikitud vaid 75minutiline ajaviitelavastus. Nüüd on kõik stereotüübid rutuga läbi ratsutatud ja teema kordamine ei mõjuks enam värskelt. Veel saab autoritele ette heita poliitilist ebakorrektsust. Näidend kutsub ju paljulapselisi üksik­emasid sõitma Kreekasse ja abielluma kreeklasega, propageerides sellega Eesti ametlikule migratsioonipoliitikale risti vastupidist seisukohta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht