Kokkuvõetud festival. Kokkuvõetud teater

Hanneleen Pihlak

Kiiruga tehtud teatriraamat pakub lugemis- ja mõtlemisainet

Draama 2005. Kokkuvõte.  Toimetaja Ivar Põllu. Tartu 2006.

 

Iseenesest on iga samm teatri ja teatrifestivali kaduvuse vastu teretulnud (suur tänu suure töö tegijatele!). Kui sügisel ilmunud raamat “Draama 2005” sisaldas intervjuusid ja tutvustavaid ülevaateid, siis siin on püütud kokku koguda festivali teoreetiline pool. Kogumikust leiab nii sõnavõtud avakonverentsilt “Eesti teater – kas armastada või põlata?” kui väitluste ning arutelude üleskirjutused (teatriharidusest, uuest eesti teatrist, Mart Kivastiku dramaturgiast, teatriplakatitest). Lisaks on võimalik tutvuda žürii ja teiste (välis)asjatundjate hinnangutega nähtud lavastustele.

Funktsioonilt jääb “Kokkuvõte” praegu vahepealseks. Väliskülaliste arvamused on festivalipublikule kindlasti põnevad ja teatriinimestele vajalikud, kuid raamatu ülejäänud osa vajaks tingimata mingit teist formaati. Teatri üldpilti käsitlevad kirjutised on väikse šriftiga lausa viimseni kokku surutud. Seetõttu kahtlen väga, kas teatrihuviline suudab ja tahab ennast siit läbi närida. Sellest oleks kahju, sest konverentsi sõnavõttude seast leiab sõnakunsti pärlite kõrval huvitavat eesti teatrikriitika, teatrikeele, teatrimudeli analüüsi. Vestlusringide üleskirjutused ärgitavad kaasa mõtlema, neis on alles kohalolekutunne ja elavus.

Suur tekstihulk ja ilmne kiirustamine raamatu väljaandmisel (et ajavahe festivaliga liiga suureks ei käriseks) on aga paraku jätnud sisse üsna palju trükivigu. Vahelejäetud tähed on veel süütu variant, eksimine nimedes ja terminites enam mitte. Kalju Komissarovi nimi esineb raamatus neljal kujul, õnneks on vähemalt üks õige. Trükivead loovad ka huvitavaid uusi väljendeid: pahvatusohtlik tegevus ja enese leidmine kallasteta ulgumehel. Ning mis asi on näitlejatööde fragmetalne kirjeldus? Kas inimene haridusministeeriumist ei tunne tõesti sõna koefitsient (miks muidu järjest konfitsent ja kofitsent)?

Raamatu peamise väärtusena on tegijad ise välja toonud festivalil esmakordse tagasiside võimaluse, mis on oluline kogu teatrialal. Väliskriitikute arvamusi lugedes on äärmiselt kahju, et polnud leitud aega teatritegijate ja hindajate omavaheliseks aruteluks, seletusteks, põhjendusteks, mis oleks ehk ära hoidnud mitmed arusaamatused (nt et Andrus Kiviräha novellil põhinev “Romeo ja Julia” on Shakespeare’i näidend).

Väljavalitud lavastuste auhindamise ja teiste kõrvalejätmise põhjendamine on kahtlemata oluline. Festivaliprogrammis oli lavastusi, mille puhul väliskülaliste seisukohad üldjoontes kattusid (“Julia”, “Troll-poiss”, “Ainult võltsid jäävad ellu”, “Pál tänava poisid”), kuid paljudel juhtudel kahandab seisukohtade täielik vastandlikkus hinnangu objektiivsust. Nii leidis üks žüriiliige, et “Tõe ja õiguse” dramatiseering oli suurepäraselt tasakaalus, ja teine, et lavastuse üks häda oli dramaturgiline ülesehitus; ühe kriitiku arvates oli Katrin Saukase osatäitmine “Teatriromansis” salapärane ja tõi lavale pinget, teisele tundus roll võõras ja võlts; üks kriitik pidas “Padjamehe” edu võtmeks lugu ennast, teise arvates oli tekst tühi koht, teesklev ja stereotüüpne.

Ühes arvamuses imetleti Tiit Ojasoo kunstilise stiili avaldumist “Padjamehes”, teises küsiti, kuhu tema anne siin kadunud on; ühes arvustuses kiideti lavastuse suurepäraseid näitlejatöid, teises leiti, et kõik mängivad monotoonselt ühte nooti.

Väliskülaliste seisukohtade vastuolulisus näitab ilmekalt, kui palju sõltub hinnang konkreetsest inimesest, tema teatrikogemusest ja -nägemusest. Eesti- ja välismaiste teatriasjatundjate käsitluste lahknemine näib aga kinnitavat, et teatri ja teatrikeele mõistmine sõltub väga suurel määral teatri keelest. Oleks huvitav, kui tulevikus oleks festivalil kaks sõltumatut žüriid, üks eesti, teine välismaine. Tahaks näha, kuivõrd hinnangud ja auhinnad kokku langevad.

Lõpetuseks olen nõus Aare Toikkaga: rahvusvaheline huvi ei ole peamine, peaasi on see, mis koht on teatril kodus. Pole vaja murelikult pead vangutada, kui miski välismaalastele ei meeldi – oluline on, et see kodupublikule (ja -kriitikale) meeldib. Paljud väliskülalised imetlesid ja kiitsid eesti asjatundlikku ja teatrit armastavat publikut. Eesti teatri aasta, eesti teatri festival ja draamaraamat tõestavad, et eesti teater on jätkuvalt eesti kultuuripildi oluline osa. Festivalil valitsenud atmosfääri meenutamiseks tasub vahel vaadata pilti “Põrgu Wärgi” etenduselt (“Kokkuvõte”, lk 11). Oluline küsimus on, kas “Kokkuvõtte” lugeja saab ammendava pildi nii festivalist kui meie teatrist üldse? Mööndustega saab, kuid eelkõige just mõlema draamaraamatu alusel.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht