Kolm etenduskunstnikku asises maailmas

Leenu Nigu

Kõlama jäi ühine teema: kunstniku suhe materiaalse maailmaga ja maailma suhtumine kunstnikku. „b o n e r” („Jäme viga”), autor ja esitaja Iggy Malmborg (Rootsi). Pooleli lavastuse esimene näitamine 22. II Kanuti gildi saalis. „Be Real My Dear” („Kallis, ole päris”), autor ja esitaja Kaja Kann, dramaturg Maike Lond, muusikalised kujundajad Maike Lond ja Iggy Malmborg, koreograaf Kädi Metsoja. Esietendus 1. II Kanuti gildi saalis. „10 journeys to a place where nothing happens” („10 teekonda kohta, kus midagi ei juhtu”), idee autor ja esitaja Maike Lond. Esietendus 8. XI 2013 Riias festivalil „Kunst ja majandus”, Eesti esietendus 22. II Kanuti gildi saalis.

Kui asjad kõrvuti asetada, hakkavad need paratamatult kokku kõlama, suhestuvad üksteisega ja moodustavad ootamatuid kooslusi isegi siis, kui see polnud päris nii mõeldud. Sama käib lavastuste kohta. Ühtse raami sees, olgu selleks näiteks etendamise aeg ja koht, võimendavad need vastastikku teatud nüansse ja varjutavad teisi. Täpselt nõnda toimis 22. veeb­-
­ruaril Kanuti gildi saalis korraldatud kolmikprogramm. Iggy Malmborg, Kaja Kann ja Maike Lond mängisid kõik maha soolo, igaüks isemoodi: üks esimese näitamise, teine etenduse, kolmas performatiivse loengu vormis. Kõrvuti asetatuna jäi neist kõlama ühine teema: kunstniku suhe materiaalse maailmaga ja maailma suhtumine kunstnikku.

Iggy
Õigupoolest on rootsi näitleja ja etenduskunstniku Iggy Malmborgi residentuuri ettenäitamisest rääkimine ennatlik. Lavastus pole ju veel valmis, töö materjali, ideede katsetamise, kunstiliste valikutega alles käib. Sellegipoolest võtan siinkohal rääkida Malmborgi pooltoorest lavastusest, mille ingliskeelne tööpealkiri on „b o n e r”. Õigustuseks võiks olla kas või see, et kui härra peaks järgmisel korral Eestis oma tükke näitama, leiaks publik ta üles.
Malmborg näikse praegu tegelevat küsimusega, mis eristab asja inimesest, objekti subjektist, elusat elutust, kunstnikku publikust ning kas need piirid on tingimata seal, kus me arvame need olevat. Tegutsemine, elujõud, teadlikkus, otsustusvõime – need on omadused, mis kirjeldavad võõrapäraseid mõisteid „subjektsus” ja „agentsus”. Malmborg mängib võimalusega, et ka asjad võivad evida selliseid omadusi. Ta paneb laval „rääkima” kolm kõlarit, kellel justnagu on oma roll ja oma tahe ning kellele inimene laval on vaid mängukann, kes allub manipulatsioonidele ja vajab otstarbekohast käsitsemist. Üks kõlaritest toimib suuvoodrina, mis kõneleb lavaruumis asuvate objektide eest. Asjad saavad sõna, nad kirjeldavad oma funktsioone, selgitavad, millised on omadused, mida nende juures väärtustatakse, ilma milleta oleksid nad tarbetu prügi. Teine kõlar toimib struktureerija ja organiseerijana: jagab käsklusi ja suunab etenduse kulgu. Kolmas on meelelahutaja, kust mingil hetkel kõlab muusika, kui õhkkond muutub liiga pingeliseks või muidu igav hakkab. Pandagu tähele, et kõlarite funktsioonid on samad, mida omistatakse loovisikule. Millised on need omadused, mida kunstniku puhul väärtustatakse, milleta ta kaotab otstarbe ja temast saab prügi?
Mida kunstnik kõlarite keskel siis teeb? Täidab kõlari antud ülesandeid, püüab käskluse peale nutta ja punastada, seksuaalselt erutuda ja loomingulisust üles näidata. Mängib objekti, mis allub kõlari subjektsusele, püüdes esile kutsuda selliseid reaktsioone, mida elututelt asjadelt pole mõtet oodata. Esimesel katsel see enamasti ebaõnnestub. Ettenäitamise epiloogina mängitakse aga maha samade ülesannete kordusversioon, kus inimese kõige inimlikumaid funktsioone võimendatakse asjade abil. Vietnami salvi, pesulõksude, Viagra ja omandatud teadmiste varal täidab inimsubjekt oma ülesandeid paremini kui ilma abivahenditeta. Kus siis lõpeb asi ja kus algab inimene?

Kaja
Kaja Kannu kolmikprojekt „Knit the World” („Maailma kudumine”) on tõukunud kunstniku vabatahtlikust ärapöördumisest linnaühiskonnast. Majanduslikel, materiaalsetel põhjustel kolis naine üksinda maale ja räägib nüüd sellest, kuidas see kõik käis ja mis tunne oli. Nii projekti raames välja antud raamat „Eratee” kui ka näitus „Kes varastas päeva?” on poeetiliselt argised, otsekui meditatsioon pisiasjades. Sarnaselt mitme ZUGA varasema lavastusega on Kannu kootud maailmas kuidagi mõnus olla. Miks täpselt, seda on juba keerulisem paika panna, aga mõnus see on.
Tema lavastus „Be Real My Dear”* ei loo sellist mõnusat maailma, vaid avab maale ära, enesesse pöördumise juures diametraalselt teistsuguse tahu. Selles maailmas annab tooni absoluutne üksiolek. Iseseisvuse hind on valusad väljakaevamised iseenda sees.
Kannus peitub tugev tahe luua ise omaenda maailma, seda füüsiliselt vormida, olgu siis kududes või ehitades. Maailma füüsiline vormimine aga tähendab selle allutamist ja loomulikult osutab materjal vastupanu. Lavastus näitabki seda, kuidas ihuüksi maailmaga silmitsi jäänud inimene võitleb. Selle võitluse hind on oht kaotada inimlikkus ja see oht on füüsiline, käegakatsutav. Iga pealtvaataja saab seda omal nahal tunda, kui kunstnik peeglikildudesse kukub. Ta teeb seda päriselt. Nagu pealkirigi ütleb, pole siin mitte midagi mängult. Kõik on teesklemata, paindumata. Kunstnik keset maailma vankumatut materiaalsust on ühtaegu habras ja sitke, halastamatu ja haavatav.

Maike
Maike Lond käsitleb oma loeng-etenduses „10 journeys to a place where nothing happens”  „materiaalset maailma” selle väljendi kõige tavapärasemas mõttes. Ta otsib viise, kuidas kunstnik saaks normaalselt ära elada. Kuid siin on konks. Materiaalsed väärtused ja kunstniku positsioon on juba eos määratud vastanduma. Vähemalt modernismi eel­aegadest, kui mitte kauemgi, annab tooni kultuuriline imperatiiv nälgivast kunstnikust. See sedastab, et tõeline kunst sünnib äärealadel, hallitavates pööningukambrites ja skvotterite valdustes, et kunstnik on alati peavoolu maailmaga pahuksis ja et protestivaim on see, mis kannustab tõeliselt uuenduslikku loomingut. Selle teraga lõikab aga kunstnikkond ise endale näppu: mis õige kunstnik see on, kes oma loomingu nimel ei külmeta? Arvamus, et tõelist kunstnikku mõistavadki vähesed, on laialt levinud. Oled populaarne, järelikult etableerunud, annad järele masside maitsele.
Lond räägibki isikliku loo sellest, kuidas on sellises „kahvlis” elada. Kultuurielu suunavatest institutsioonidest väsinud ja tüdinud kroonilisest rahahädast, püüab ta omaalgatuslikult katsetada koostööd erasektoriga. Loeng-etendus joonistab õhku ühe läbikukkunud ettevõtmise trajektoori – kümme teed, mis kuhugi ei vii. Londi loeng-etendus on näidismaterjal, kuidas kultuur ei mõista raha ja raha ei mõista kultuuri. Seejuures on mõlemad pahatihti üksteise suhtes ebatervelt üleolevad. Pöördumine sponsorite poole kätkeb aga nagu igasugune abipalumine eneses võimusuhet ja seega ka loomult vastalise kunstniku jaoks märkimisväärset alandust. Kunstnik on valmis olema koera eest: „Let me be your dog”.
Üks järeldus, mis Londi loengust kõlama jääb, on arusaam tugistruktuuri olulisusest. Kunstnik tõdeb, et ilma institutsionaalse kaitsevõrguta polegi nii lõbus üksinda tegutseda. Mõistmine, kes on su sõber, kes vaenlane, käib vist täiskasvanu juurde. Ka siis, kui sõbrad ajavad vahel vastikult närvi, on nad tegelikult sinu poolel. Isegi kui 22. veebruari kolmiketenduse toimumiseks ei kirjutatud ainsatki projekti, on ainuüksi see ruum ühes kõigi etenduse läbiviimiseks vajalike tingimustega olemas vaid tänu mingite inimeste järjepidevale tööle. Nende panust ei ole kuigi arukas kergekäeliselt üle parda visata. Ka see vajab väärtustamist.
Olemegi ringiga Iggy Malmborgi küsimuse juures tagasi: millised on siis need kunstnikule hädavajalikud omadused, milleta saab temast väärtusetu  prügi? Üks vastus paljude teiste seas kõlab: suhelda, kõnetada. Maike Londi lavastus illustreeris muu hulgas tahtmatult nüüdisaegse (etendus)kunsti kõnevõimeprobleemi. Need, kes vabariigi aastapäevaga pikaks venitatud nädalavahetusel leidsid tee Kanuti gildi saali, on kõnealust probleemistikku suures osas omal nahal kogenud. Selleks, et midagi muutuks, võiks sõnum kajada seal, kus seda pole veel kuuldud. Maike Londi loeng-etenduse kõige õigem sihtrühm töötab poliitikaringkondades ja pangahoonetes. Lavastus sobiks näiteks kultuuri toetavate ettevõtete tänuürituste eeskavva. Suhtlemata ja suhestumata ei saagi ju eeldada, et sind hinnata osatakse.

*   Pikemalt on Kaja Kannu lavastusest kirjutanud Ott Karulin 14. II Sirbi artiklis „Klouninäoga surmapühak ja päikesekollane üksindus”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht