Kolm rändlindu ja ootav tuul paplilatvades

Pille-Riin Purje

Helge ja naljakas, ent huumori varjus lüüriline ja tundlik lavastus. Vanemuise „Paplid tuules”, autor Gérald Sibleyras, tõlkija Inge Eller, lavastaja Uku Uusberg (Eesti Draamateater), kunstnik Liina Tepand, valguskunstnik Andres Sarv ja muusikaline kujundaja Artur Tšehhi. Mängivad Aivar Tommingas, Hannes Kaljujärv ja Jüri Lumiste. Esietendus 22. II Vanemuise väikeses majas. Kolm sõjaveterani vanadekodus, koerast rääkimata … Selline on Gérald Sibleyras’ tragikoomilise näidendi värvikas lähtesituatsioon. Tegevusaeg augustikuu 1959, haavu ihus ja hinges kandvate vanameeste sõjaks on jäänud Esimene maailmasõda. Nii on teksti kodeeritud ka omalaadne nostalgia, süütum ja müravabam maailm. Uku Uusbergi lavastuse žanrimääratlus kavalehel on „kerge draama”. Täpselt doseeritud, võluv ja õhuline mängukergus ongi see õige laad, mis ei luba libastuda ladusalt konstrueeritud well-made play tüütuvõitu tasandile, jantliku kallakuga koomuskisse ega läägesse sentimentalismi. Nii sünnib helge ja naljakas, ent huumori varjus lüüriline ja tundlik lavastus. Näidendi teema ja karakterikujutus on omajagu riskantsed, esmapilgul natuke ebamugavadki: vanameestel ju omad veidrused, igaühel otsene või kaudne mürsukilluke küljes – kui seda mängida vähegi kliinilise puudena, võiks hõlpsasti vääratada. Ent Uusbergi hoolikalt ja kompromissitult olustikust puhastatud režii ning Vanemuise meesnäitlejate paindlik, distantsitunnetusega mäng välistab need ohud ja hirmud otsemaid. Nõnda luuakse poeetiline lavamaailm, kus vanadust kui fenomeni vahendatakse sõbraliku ja poolehoidva naeratusega. Meeste trio püsib lapsemeelselt uudishimulik. Kuigi kolm meest on eriilmelised pujäänid, liidab neid elu kui seiklust ja mängu jaatav hoiak. Alistumatus vananemisele teeb tegelased kütkestavaks, südamlikuks oma kentsakuses.

Parimates aastates meesnäitlejad Aivar Tommingas, Hannes Kaljujärv ja Jüri Lumiste naudivad kolmnurkset partnerlust silmanähtavalt, nakatav mängutuju ja mõnus muie suunurgas juba esietendusel on hea märk. Osalahendused on selles mõttes põnevad, et üpris osavalt loovitakse võimalike stampide vahel, ent hetkiti näitlejad justkui tsiteeriksid teadlikult mõnda rolli oma pikalt ja rikkalt loometeelt, kaugemast või lähemast minevikust. On kummaline ja seejuures ootuspärane, kuidas Uku Uusbergi puhul tekib sama tunne kui ta autorilavastuses „Karjäär”: noore mehe teatrimälu ulatab tunduvalt kaugemale kui tema eluaastate puhul võimalik. Ju on see poolvaistlik-poolteadlik oskus end mälestuste mälestustesse sisse mõelda või pigem sisse tunda. See tekitab ka mõnusa äratundmise, et vanadus on huvitav ja kaasahaarav eluiga.

Aivar Tommingase Gustav, tumedate lokkidega eatu „aadlik”, ühtaegu tõre misantroop ja ideedest pakatav poisiklutt, meenutab don Quijotet. Kusagilt vilksatas ka Cyrano de Bergerac, võib-olla seoses kirjade kirjutamise jabura afääriga. Tommingasel näikse olevat ammendamatu varu näitlejavahendeid: need tema suured silmad on jälle täitsa teistmoodi pärani kui varem! Ja kuidas Gustav muusikat kuulates end džässirütmide sisse sulandab, kergelt kogu sisemusega tantsiskledes. Ilmselt ongi Tommingase lavaelu kõige klaarimas kooskõlas lavastuse džässilikkusega.

Kõige keerulisem roll on Hannes Kaljujärve Ferdinand, kellel mürsukild peas ja kes tihtilugu minestab – ent need „ärakäimised” ja kogu osa ongi rajatud Kaljujärve väljendusrikkale füüsisele. Jah, tema introvertsuses märkab ka tuttavlikumaid mänguregistreid, ent hääletult hiiliv rollijoonis loob kummastava, sissepoole pööratud absurdi. Paar Ferdinandi pomisevat repliiki „Hamletist” on omal kohal kerge autoparoodilisusega. Omaette hirmus naljakaks atraktsiooniks, elujaatuse paradoksiks kujuneb Ferdinandi etüüd „haua põhjas”.

Puhas lust ja rõõm on jälgida Jüri Lumistet vilka, veidi dändiliku Rene rollis: haige jalg ei takista tal olemast „entusiastlik”, tsipake naiivne, lõputult heatahtlik, isepäiselt eluterve. Niisugune veiklev ja pehme karakterroll saabus Lumistele väga õigel ajal.

Lisaks näitlejate rõõmupõhisele kohalolekule on lavastuse õhustiku loomisel oluline mäng kujunduse ja muusikaga. Kunstnik Liina Tepand on vanadekodu terrassi kujundanud steriilseks, ümaraks pöetud madalad dekoratiivpõõsad vastanduvad kõigiti paplitele. Natuke ebakõlaliselt mõjusid kastilademed külglaval, mille otstarve jäi hämaraks ja mis nagu ei sobitunud hästi süsteemi: tähistavad nood kastid ülekuhjatud ladu, kodutusetunnet? Huvitav õhuline leid mänguruumis on taamal hääletult üles-alla libisevad kujutluspildid, mälus vilksatavad assotsiatiivsed rekvisiidid, alates irreaalsest sõjamaastikust okastraadi ja liivakottidega. Nende kottide tolksti! allalangemine on eriti täpselt lavastatud, vanamehed haaravad sellal seljast kinni, nagu oleks nad ise liivakotina maha pudenenud või äkitselt pihta saanud … Tänu sellele mälukaadrile moondub sõda antimilitaarseks kujundiks, eluvõitluseks, oma hinge- ja vaimuterritooriumi kaitsmiseks. Sama kõnekana mõjuvad „õhus”, mälu- või kujutlusruumis, tühjad pildiraamid, kui Rene räägib oma kunagisest soovist saada pildiraamijaks, aga ka valge liiliaoks, mis mulle esmapilgul näis hoopis okkaline ohakaõis, ning kerged suvised kleidid Pariisi kui armutunde sümbolina.

Teises vaatuses, kui detailselt planeeritakse reaalset ekspeditsiooni, need unistuste kaadrid kaovad, et alles finaalis uuesti läbi õhu libiseda. Üha enam kristalliseerub meeste oleviku põhieesmärk: tuules kiikuvad paplid taamal, mida jälgitakse, pilgud suunatud saali, kaugemale ja kõrgemale üle lähireaalsuse ehk surnuaia. Paplid küll ei materialiseeru, aga näeme neid nagu ilmsi meeste vaimusilmas. Samal ajal kõlab vaikne, oma tasasuses jõuliselt kaasakiskuv muusika. Tuules õõtsuvad puuladvad, teekond sihvakate paplite poole ei ole püüdlus konkreetsesse kohta, pigem igatsus, suutlikkus unistada. Siit näidendi avaram põhiteema: mille nimel elada, kuhu püüelda, mida kaitsta …

Oluline komponent Uku Uusbergi lavastuses on universaalmehe Artur Tšehhi (esimest korda tabasin selle nime kõlas sugulust Anton Tšehhoviga!) muusikaline kujundus. See lähtub tegevusaastast 1959: Edith Piaf, Jacques Brel jt lauljad elustuvad vinüülplaatidel. Muusika küsib endale parajal määral aega, kõnetab alateadvust, vallandab mälestusi, laseb meestel kanduda teise aegruumi, erksalt ja raugelt naudiskleda. Ilus leid on Rene miniatuurne mängutoos.

Iseäranis meeleolu loovaks ning aega seiskavaks kujuneb hääletu valgusvihu ringiränd pildivahedes (valguskunstnik Andres Sarv), valgusemäng käivitab assotsiatsioone, mida ei oska sõnaselgelt kirjeldada. Valgusvihk uitab maa ja taeva vahel. See võib olla helgiheitja hääletu voog, veel üks mälestus läbitud sõjast, aga võib olla ka nukker inimese otsing, üksilduse märk. Ühtlasi tähistab ekslev valguskiir ikkagi lootust, nukruse jaatust … Valgusega vahendatud „pausides” peitub lavastuse kvintessents.

Poeetiliseks on lavastatud finaal, kui kolm meest muunduvad rändlindude kolmnurgaks, nende kavandatud „ekspeditsioon” tuules õõtsuvate paplite suunas kulgeb aga hoopis näitelavalt saali: nii et justkui mitte üles mäkke, vaid alla orgu … Ent kuigi misanstseen paratamatult tähistab elu näitelavalt lahkumist ning surnuaeda suundumist, kuna varem on saal kalmistuna määratletud, on see ometigi lendutõus. Meeste raskem-kohmakam vanadusesamm saab ühtäkki kergeks jooksujalu minekuks – äralennuks, vabanemiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming