Kommentaar – Grupikalli ehk Püsti, kohuke tuleb!

TAMBET KAUGEMA

Mõistagi pole see mingi uus nähtus, mis alles nüüd esile kerkinud, kuid ikkagi lõikab silma, et koos suveteatri hooaja hoogustumisega tavatsevad vaatajad etenduse lõppedes põhjendamatult tihti püsti karata. Ikka selleks, et enne kojuminekut näitetruppi nähtu eest tänada. Iseenesest ei ole selles midagi halba, et näitlejaid nende töö eest püsti seistes aplausiga kiidetakse, küll teeb nõutuks asjaolu, et ülevoolav tänu ei ole tihtipeale kuidagi kooskõlas nähtu kvaliteediga. Püsti krapsatakse sellisegi teatri puhul, mis pisutki nõudlikuma maitsega vaatajale oli just äsja põhjustanud kestvalt kannatusi ja tõsist tüdimust. Oh siis neid seisjate etteheitvaid pilke, kui publiku seast mõni keeldub sellise jura peale ennast kergitamast.

Ei saa välistada, et püstitõusmise põhjus on teatrivaatamisega kangeks jäänud kondid ja soov neid sirutada. Kindlasti on tõusmisele altimad näitlejate ja lavastaja-kunstniku sugulased ja tuttavad, kes ei rõõmusta üksnes soorituse taseme ja ilu üle, vaid neid võib tiivustada lihtsalt laval tuttava näo nägemine. Ent nii või teisiti tundub, et kirjeldatud rituaal võiks siiski jääda tõesti õnnestunud, erakordsete lavastuste puhuks, liiga sage ja ülepakutud tarvitamine üksnes devalveerib tänu.

Muidugi saab kõigele vaadata ka hoopis teistsuguse nurga alt. Olen ise näinud, kuidas mudilased tormavad pärast Piibu ja Tuudu etendust („Loomad“ Lohusalu sadamas) lava veerde klounipaarile kalli-kalli tegema. Nii nunnu! Äsja lõppenud laulu- ja tantsupeo üks juhtmõtteid osutas sellele, et noortele tasub anda rohkem võimalusi end näidata ning kuulata, mida on neil asjalikku öelda. Seda enam rõõmustab, et etendusejärgne kallirituaal on jõudnud ka täiskasvanute teatrisse: kuuldavasti käinud pärast Von Krahli teatri uuslavastuse „Forbidden Colors“ etendust osa publikust kallistamas näitleja Ivo Reinokit. Jällegi ei saa heita kõrvale võimalust, et kaisutajateks olid sugulased-tuttavad, ent ometi võiks sellest kõigest kasvada välja uus, pelgast püstiseismisest veelgi soojem ja intensiivsem traditsioon. Eesti Draamateatri suures saalis pole küll võimalik, et kui etendus lõppenud, kallistavad näitlejad publiku ükshaaval läbi, aga kõiki haarav grupikalli kuluks küll ära.