Kommentaar. Kirjaküsimus

Andreas W

Eesti teater toetub tekstile. See ei tähenda, nagu oleks dramaturg teatri telg. Ometi on asjad, mis tekivad väljaspool tekstilist kandekarkassi, kohalikus teatrikontekstis kas eksperimendid, tehnoloogiline raskesti mõistetav paralleelmaailm või koreograafia. Teisel pool rajajoont on aga tekstipõhised lavateosed, mille olemasolu ei tekita küsimusi isegi siis, kui nende alustekstidele oleks ilmselgelt parem, kui neid poleks kunagi kirja pandudki. Selline olukord võiks ju tähendada, et meil on teatrites lademeis tekstiprofessionaale ning iga tekst kohtab enne lavalejõudmist läbimõeldud vastupanu, mis lõpptulemusena võib tagada häälestatud ja ebamäärasustest puhastatud lavastuse (selles osas, mis sõltub kirjutajatest). Aga me teame, et nii see ei ole. Dramaturgi sekkumine tekstitehniku positsioonilt ei ole Eesti teatrites mingi tavapärane praktika. Teatritekstide mehaanikat tundvaid inimesi koolitab Drakadeemia, lavakas on kolmel korral võtnud vastu ka dramaturge. On veel mõned, kes töötavad selles valdkonnas tulemuslikult oma ande tõttu. (Ma mõtlen siin nii draamatekstide kirjutamist kui ka ümberhäälestamist – selle artikli raamides ei ole tegevuse eristamine oluline.) Miks siis ikkagi kohtab teatriprotsessis nii harva süsteemset tööd tekstiga? Paistab, et jõuan siit kahtluseni, kas tööd tekstiga üldse annab õpetada. Ma ei kahtle tehnika õpetamise tulemuslikkuses, kirjutamise vallas on treening alati treening ja viib edasi, aga ... „Aga” taga on veendumus, et kirjutamisoskus on sünnipärane omadus ja et õpetada saab ainult tehnikat, mitte aga võimet öelda olulisi ja mõjuvaid asju isikupärases vormis. Selles osas pole õpetusest mingit kasu.

Kas Madis Kõiv käis draamakoolitustel? Ei käinud ta midagi, või kui käiski, siis natuke. See võis muuta tema kirjutamises mõnda nüanssi, aga mitte mingil juhul põhilist meetodit. Tekst lihtsalt paiskus tema peast välja. Lugege mõnda tema varastest tekstidest, näiteks „Õuna” või seda, kuidas Liisile kippus muudkui nutt peale. Kas tundub, et midagi sellist oleks võimalik õpetada? Või kas mõistlik ja hästi koolitatud õpetaja ei ütleks sellise tekstiga kohtudes, et kuule nüüd, mees, ole õige mõistlik ja pea hoogu. Inimene, kes tahaks õppida efektiivset kirjutamistehnikat, võibolla peakski hoogu. Ja Kõivu sealt ei sünniks.

Ma olen üsna kindel, Kõiv ise ei peaks hoogu, kui ka soovitataks. Kui tekst lihtsalt paiskub sinu seest välja, siis sa eriti ei muretse selle pärast, millise vormi see võtab. Voog leiab endale vormi ise. Ma arvan, et ka seda tuleks teatriteksti kirjutamisest rääkides õpetada. Neid aspekte teksti tekkimisest, kus tegemist ongi toore jõu pinnalepressimisega, voolu survega, mida ei huvita grammivõrdki, kuidas on kombeks või kuidas on mugav. Kui lavastajal ei ole mugav, siis see ei tähenda, et tekstil on midagi viga. Lihtsalt lavastajal ei ole kohe riiulilt võtta väljakujunenud traditsiooni matriitsi, ta peab hakkama uut leiutama. Üldiselt ma ei tea ühtegi loomingulist lavastajat, kes sellist olukorda kardaks või kes sellisest pingeolukorrast vabatahtlikult ära ütleks.

Siit jõuame edasi teise probleemini. Hoolimata koolitusest ei paista kirjutajatel olevat kuigivõrd oskusi tekste käigu pealt ümber häälestada. Tehniliselt tähendab see liikumist lause sisemuses. Ärakuulmist, millises kohas lauses peaks olema puuduv „ja”, ja et seda „ja-d” tuleks võib-olla paar korda ringi tõsta, enne kui see leiab endale täpse koha. Hoolimata kogu eelnevast toore tekstivoo jutust esindan ma koolkonda, kes arvab, et isegi igal sidesõnal peab olema kindel koht, ja et selle kindla koha ülesleidmine ja väljareguleerimine on kirjutaja kohustuslik tehniline oskus. Ning et niisuguseid muutusi tuleb ideaalis teha just sellel hetkel, kui lavastaja tulevase lavastuse tükke kokku paneb. Viimase näidendivõistluse auhinnatud töödes oli peaaegu läbivalt näha, et kogu tähelepanu oli koondunud loo kontuurjoonelisele kirjapanemisele, aga sellega, kuidas lugu edasi anda, millise lauserütmi ja detailidega, polnud üleüldse tegeldud.

Helikujundajana lava servas istudes olen ma rohkem kui kord märganud, kuidas tekst takistab näitlejat, kuidas mõned üksikud sõnad nõuavad ümbertõstmist, mahatõmbamist, asendamist. Kuidas duublis olevad näitlejad takerduvad üht ja sama teksti esitades eri lausete või isegi sõnade taha. Üheski teatritekstis pole midagi, mida ei võiks maha tõmmata või asendada või muuta. Teatritekst, ükskõik kui hästi kirjutatu, on alati toorik, potentsiaalikogum, millest osa avaneb ja osa mitte (aga see avaneb mõni teine kord mõnes teises lavastuses). Ideaalis istub dramaturg lavastaja kõrval ja töötab teksti ümbertegemisega mikrostruktuuris, lause sisepingete mänguväljal. Sellist praktikat eesti teater peaaegu ei tunne. Ja ma ei tea, miks. Kas jääb annetest puudu? Või julgusest sekkuda? Või siis pole see kellelegi lihtsalt pähe tulnud?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming