Kommentaar – Kuku sa kägu, kuldalindu

TAMBET KAUGEMA

Eesti ilmselt kuulsaim teatriblogija Danzumees, kes nimetab ennast ka edetabelite koostamise fanaatikuks, on ajakirja Teater. Muusika. Kino (TMK) jaanuarinumbri teatrikriitikute ankeedi alusel arvutanud kokku, milliseid hooaja 2016/2017 lavastusi (ja osatäitmisi) on kriitikud (kokku 25) kõige rohkem esile tõstnud. Lavastustest on sealses esikolmikus Kinoteatri „Murru 422/2“, lavakunstikooli ja teatri NO99 „NOДвенадцать“ ning Musta Kasti „Peks mõisatallis“ (kõik aastast 2017). Midagi pole laita, hea valik, sest Saša Pepeljajevi (seda eeskätt just XXVIII lennu tudengitega tehtud lavastuse „NOДвенадцать“ eest) on 2017. aasta etenduskunstide ühisauhinna žürii valinud üheks tänavuseks nominendiks ning kui ülejäänud kaks ka ei pääsenud teatri aastaauhindade valikus päris tippu, siis meeldejäävate lavastustega on tegemist päris kindlasti.

Pigem tekitab natuke kahtlusi Danzumehe väide, et kuivõrd 25 inimest on märgatavalt rohkem, kui on liikmeid teatriliidu auhinnažüriide „otsustajate kambas“, siis „näitavad ehk selle TMK teatriankeedi tulemused rohkem ja pareminigi, mis tegelikult teatrit palju ja laiahaardeliselt vaatavatele inimestele korda läks“. Teatrit tehakse Eestis praegu nii palju, et kõik selle suudab ära vaadata vaid üks inimene, Kinoteatri eksperimendis osalev palgaline teatrivaataja Alissija-Elisabet Jevtjukova – ning sedagi vaid ühe aastal kestel. Muidu käib see aga üle inimvõimete piiri. Tõsi, teatriliidu aastaauhindade žüriid on žanrite kaupa lahku löödud, ent siiski julgen väita, et vähemasti draamažürii (mille nimetus ei tule sellest, nagu teeksid selle liikmed pidevalt draamat, vaid nende haldusala on sõnalavastused) kõige usinamad liikmed vaatavad aastas ära sadakond uuslavastust ja rohkemgi. Uskuge, tavaolukorras teatrikriitik ennast niimoodi lõhkuma ei hakka ning piirdub enamasti väikesema hulga ja maitsekohasemate uuslavastustega. Seega, mis tahes valimi puhul sõltub kõik ikka selle liikmete kogemusest, vanusest, maitsest, neile püstitatud eesmärkidest ja kehtestatud reeglitest, nii et eelistada auhinnažürii otsustele teatrikriitikute ankeedi tulemusi või vastupidi on kahtlemata huvitav, kuid mitte kuigi tulemuslik.

Kui pühenduda Danzumehe kombel samuti matemaatikale ning sirvida 2017. aasta sõnalavastuste nimekirja, mis on pälvinud teatri aastaauhindade žüriilt nominatsiooni, siis hakkab silma, et kõige paremini on seekord läinud Eesti Draamateatril (mainitud 12 korral) ja seda õige mitme lavastusega: „Saraband“, „Kolm talve“ ja „Ivanov“. Kusjuures eriti viimasel puhul tuleb esile, et kiitust on teeninud nii lavastaja- kui ka kunstnikutöö ning sekka mitmed osatäitmisedki. Suurte teatrite domineerimise aastal on suutnud väiketeatrite lavastustest pakkuda tõsisemat konkurentsi vaid R.A.A.A.Mi „Praegu pole aeg armastamiseks“ ning Tartu Uue teatri ja Von Krahli teatri „BB ilmub öösel“ – selline tunne jääb nominentide nimekirja silmitsedes.

Selleks et keegi ei hakkaks žüriid alusetult vanamooduses süüdistama, tasuks edaspidi ilmselt kaaluda aastaauhindade süsteemi muutmist rohkem selliseks, et traditsioonilisemale teatrile omase näitleja rollisoorituse väärtustamise kõrval pääseksid löögile ka üha rohkem levivad postdramaatilised, uussotsiaalset ja performatiivset laadi lavastused, kus tavatähenduses rolle kohtab vähe. Mismoodi ikka anda parima meeskõrvalosatäitja auhind morni näoga tundmatule „vangivalvurile“ lavastusest „Murru 422/2“, kui selle ettevõtmise tegelik väärtus on hoopiski muus. Praegu jääb ühest lavastajaauhinnast sõnalavastuste valdkonnas selgelt väheks, seejuures kui näitlejaauhindade puhul on žürii kehval teatriaastal koguni kergelt mures, kuidas neljas kategoorias kokku 20 nominendikohta komplekteerida tõepoolest esileküündivate ja tähendusrikaste rollisooritustega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming