Kommentaar. Madli Pesti, Rait Avestik

Madli Pesti, Rait Avestik

Tänavune „Draama” oli tõstnud fookusesse näitleja. Mida olemuslikku näitas festival eesti näitleja kohta? Madli Pesti, teatrikriitik Eesti näitleja on pigem alalhoidlik kui seiklushimuline. Pigem turvalisust otsiv kui eksperimentidest vaimustuv. Pigem sõna austav kui ise sõnastada püüdev. Pigem suuline kui kehaline. Pigem küsiv kui vastav. Pigem rahulik kui rahmeldav. Pigem sosistav kui karjuv. Pigem alluv kui ülemus. Pigem end kinni jooksutanud kui jõudeaega nautiv. Pigem üle töötanud kui lõõgastunud. Pigem pildil olla püüdev kui vaid parimat vastu võttev. Pigem tööpakkumisi ootav kui ennast pakkuv. Pigem teatritsunfti kapseldunud kui teisi kunstiliike sünteesiv. Pigem kodumaine kui välismaine. Pigem aeglane kui kiire. Pigem igatsev kui tegutsev. Pigem unistav kui otsusekindel. Pigem muretsev kui hõiskav. Pigem rebestavalt valulik kui ülev ja jumalik. Pigem siiras kui irooniline. Pigem kahtlev kui iseenesestmõistetavat hindav. Pigem rutiinne kui etteaimamatu. Pigem väike kui suur. Pigem paratamatust tunnetav kui tavade vastu võitlev. Pigem end alla- kui ülehindav. Pigem oma võimetes kahtlev kui endas kindel. Nota bene: üldistamine on vägivaldne ...

Rait Avestik, teatrikriitik
Vaatamata sellele, kas tõstetakse fookusesse näitleja või hoopis keegi-miski muu, on sõnateatri puhul fookuses endiselt ja peaasjalikult näitleja. Oleks ta pisutki fookusest väljas, näiteks ühe lavastuse kontekstis, kannataks kogu kontseptsioon, olgu see nii peen ja tummiselt autori(taar)ne kui tahes. Selles mõttes ei olnud seekordne fokuseerimine just kõige kontrastsem ehk polnud tunda, et tervikust (eesti teater, konkreetne lavastus) oleks midagi välja rebitud või (esile) teravustatud, kui pidada silmas põhiprogrammi lavastusi. Mitte et varasemate festivalide tunnuslause oleks eriti spetsiifiliselt viidanud millelegi olemuslikule. Ilmselt pole kuigi tänuväärne vaadelda näitlejat riigi, rahvuse või mingi muu tunnuse põhjal à la homonäitleja, vana näitleja, pime näitleja jne. Kõlagu see triviaalselt või iganenult, aga peamine skaala on ikka hea ja halb näitleja. Rakendagu ta lavastust läbivalt kõige võimsamal moel „maagilist kuid” või olgu lihtsalt lavastusskeemis liikleja-olija, ühe pärast põgened teatrisse, teise pärast põgened sealt ära. Tundub, kas või nüüdse festivali põhjal, et eesti näitlejat võib paljude muude omaduste hulgas pidada ka julgeks. Julgus riskida materjali, lavastaja ja endaga, mis nn autoriteatri puhul tuleb eriti hästi esile. Julgus olla autori-lavastaja teenistuses, olla tihtipeale skeemitäide, olla laval pigem endana (see ei ole nüüd aususe või kohaloluga vääramatult samaväärne), tegelane jääb lihastamata, kuna seda pole nõutud või osatud nõuda.

Ent kirkaid ja poolkirkaid hetki koos näitlejatega oli peaaegu igas nähtud festivalilavastuses. Ja õhus on küsimus – kuhu on kadunud vanad näitlejad?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming