Kommentaar: Nokk ja saba

Tambet Kaugema

Aeg-ajalt kostab nurinat. Mitmehäälset: nii teatrisaalist pehmetelt plüüstoolidelt kui ka lavalt mustavate akside vahelt. Miks mängivad suuremad repertuaariteatrid oma lavastusi nii harva, paremal juhul kaks-kolm korda kuus? Kui vaataja laseb õige hetke käest, siis sama lavastust saab ta näha vahest alles mitme nädala pärast. Muidugi on ka erandeid: mõnigi kord asetavad ka repertuaariteatrid projektiteatrite eeskujul lavastuste etendumiskorrad jutti, vahel isegi järjestikku päevadele ning vahel harva on ühel päeval koguni mitu etendust, aga siis on sellel ka kindel põhjus. See võib olla seotud loodetava menuga (kui teater on korraldanud esietenduvale muusikalilavastusele võimsa reklaamikampaania, siis on igati mõistlik anda pärast seda etendus kas või mitu korda päevas ja võimalikult suures saalis), osalevate külalisesinejatega (mitu korda kuus ei jaksa New Yorgist tenorit kohale lennutada, aga kui ta on nädal aega järjest siin, on asjal jumet) või veel millegi muuga, ent tegemist on ikkagi tavapäratu olukorraga. Teatripubliku murest oli juba juttu: maksumaksja tahab kohe ja praegu näha „Hamletit”, kuid järgmine etendus on alles veebruari lõpus. Kui see aeg ükskord kätte jõuab, on tuhin juba üle läinud ja jääbki Taani prints nägemata. Mitte just ülearu tõsiselt võetav probleem, mille vastu aitab hästi pikemalt plaanide tegemine. Palju tõsisem on probleem näitlejate ja lavastajate poolt vaadatuna. Kujutage ette, olete Vanemuise näitleja Aivar Tommingas ja mängite peaosa Tom Stoppardi „Hüppajates” – muide, kaelamurdvalt keeruline tekst, kus peaaegu igas lauses võib keel kergesti sõlme minna –, viimasest etendusest on aga möödas juba kolm nädalat. Lihtsalt selline hüpoteetiline näide minevikust, mille kasuks otsustama kallutas Stoppardi näitemängu tohutu tekstimassiiv. Muidugi teevad näitlejad ka pärast esietendust kodus tekstiga tööd, ja kui etendustel peaks pikem vahe sisse tulema, siis korraldatakse taastusproove, aga ikkagi võib mõista näitlejate muret, et pikkade mängupausidega läheb tekst meelest ja roll kaob lihasest. Nagu ka lavastajate muret, et lavastus laguneb laiali ja etenduste tase kipub koledasti kõikuma. Aga milles siis asi? Mängitagu etendusi tihedamini – ja kõik on õnnelikud!

Paraku pole kõik nii lihtne. Esiteks läheks see vastuollu repertuaariteatrite võrgu ühe põhiülesandega pakkuda teatripublikule igaõhtuselt vaatamiseks võimalikult mitmekesist repertuaari. Ja teiseks teavad teatrite turundusinimesed kibedat tõde, et – vähemalt väljaspool pealinna – Eesti rahvaarvu juures pole võimalik lavastustega tihedamalt etendusi anda, või muidu jääksid vaatajad päris tihti näitlejatega võrreldes häbiväärsesse vähemusse (tühi teatrisaal pole aga meelepärane ühelegi asjaosalisele) ning lavastused kaoksid repertuaarist juba hiljemalt poole aasta pärast. Klassikaline „noka ja saba” juhtum, kus head lahendust ei paista kuskilt, tuleb vaid üritada köiel tasakaalu hoides usinalt edasi turnida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming